Vilemees. Tess Gerritsen

>

      Originaali tiitel:

      Tess Gerritsen

      Whistleblower

      1992

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Krista Saar

      Korrektor Inna Viires

      © 1992 by Terry Gerritsen

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10093

      ISBN (PDF) 978-9949-455-88-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-622-1

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Fienile ja Fransile

      Proloog

      Oksad piitsutasid ta nägu ja süda tagus nii kõvasti, nagu võiks see iga hetk lõhkeda, kuid ta ei saanud lakata jooksmast. Ta võis juba kuulda mehe lähenemist, võis peaaegu ette kujutada kuuli vihisemist läbi öö ja tungimist oma selga. Võib-olla oli see juba juhtunud. Võib-olla on ta juba vereojas; ta oli hirmust liiga tuim, et tunda praegu midagi muud peale meeleheitliku eluiha. Vihm voolas mööda nägu alla, jäised pimestavad vihmavalingud rabisesid talvistel surnud lehtedel. Ta vaarus läbi pimeduseloigu ja leidis end järsku kõhuli mudas. Kukkumise heli oli kurdistav. Tema jälitaja, teravast okstepraksatusest valvsaks tehtud, muutis kurssi ja suundus nüüd otse talle järele. Summutaja popsatus ja põsest möödavihisev kuul ütlesid talle, et teda on märgatud. Ta sundis end jalule, pööras järsult paremale ja siksakitas tagasi maantee poole. Siin metsas on ta varsti surnud mees. Aga kui ta saaks peatada mõne auto, kui ta saaks köita kellegi tähelepanu, võib tal olla veel võimalust.

      Okste ragin ja kähe kirumine andsid talle teada, et jälitaja on komistanud. Ta oli võitnud mõne väärtusliku sekundi. Ta jätkas jooksmist, liikudes ainult instinktiivse suunataju abil. Polnud mingit valgust, mis talle teed oleks näidanud, mitte midagi, välja arvatud pilvede ähmane kuma öötaevas. Tee pidi olema otse ees. Nüüd võivad ta jalad juba iga hetk sillutist tabada.

      Ja mis edasi? Mis siis, kui seal pole ühtki autot, mida peatada, mitte kedagi, kes mind aitaks?

      Siis nägi ta puude vahelt enda ees nõrka värelust, kaht vesist valgusvihku.

      Viimast jõudu kokku võttes spurtis ta auto poole. Tema kopsud olid otsekui tules, silmad okstepiitsutusest ja vihmast pimestatud. Veel üks kuul vihises temast mööda ja raksatas puutüvesse, ent relvaga mees ta selja taga oli äkitselt kaotanud kogu tähtsuse. Kõik, mis nüüd midagi tähendas, olid need tuled, kutsudes teda läbi pimeduse, õrritades teda päästmislubadusega.

      Kui tema jalad järsku sillutist tabasid, oli ta vapustatud. Tuled püsisid ikka veel ees, hüpeldes kusagil puude taga. Oli ta autost maha jäänud? Liikus see juba eemale ümber kurvi? Ei, seal see oli jälle, nüüd isegi heledam. Auto liikus tema poole. Ta jooksis sellele vastu, järgides teelooget ja teades, et siin lagedal on ta lihtne sihtmärk. Tema kõrvu täitis kingade plartsumise heli märjal teel. Tuled keerasid tema suunas. Sel hetkel kuulis ta lasku kolmandat korda. Kokkupõrke jõud paiskas ta põlvili, ta oli ebamääraselt teadlik läbi õla tungivast kuulist ja mööda käsivart niriseva vere soojusest, kuid valu ta ei tundnud. Ta suutis keskenduda ainult ellujäämisele. Ta tuikus uuesti jalule, astus komistava sammu ettepoole…

      Ja oli pimestatud esitulede tulvast. Polnud enam aega end teelt kõrvale heita, polnud aega isegi oma paanikat teadvustada. Kummid krigisesid üle sillutise, paisates õhku veepritsmeid.

      Ta ei tundnud kokkupõrget. Ta teadis üksnes, et lamab järsku maas, vihma kallab talle suhu ja tal on väga, väga külm.

      Ja et ta pidi midagi tegema, midagi tähtsat.

      Jõuetult pistis ta käe oma tuulejaki taskusse ja tema sõrmed kõverdusid ümber väikese plastiksilindri. Ta ei suutnud meenutada, miks see nii palju tähendas, kuid see oli ikka veel alles ja ta tundis kergendust. Ta pigistas selle kõvasti pihku.

      Keegi hüüdis teda. Keegi naine. Ta ei näinud läbi vihma naise nägu, kuid võis kuulda tema häält, paanikast kähedat, tungimas läbi sumina oma peas. Ta üritas rääkida, püüdis naist hoiatada, et nad peavad kohe põgenema, sest metsas varitseb surm. Kuid suust pääses välja üksnes oie.

      Esimene peatükk

      Kolm miili Redwood Valleyst edasi oli puu kukkunud üle tee ning selle taha kogunenud autode ja tugeva vihma tõttu kulus Catherine Weaveril peaaegu kolm tundi, et Willitsi linnast mööda saada. Selleks ajaks oli kell peaaegu kümme ja ta teadis, et ei jõua Garberville’i enne keskööd. Ta lootis, et Sarah ei istu teda oodates kogu öö üleval. Ent Sarah’t tundes võis öelda, et õhtusöök on praeahjus ikka veel soe ja tuli leegitseb kaminas. Ta imestas endamisi, kuidas rasedus ta sõbrannale sobib. Muidugi imepäraselt. Sarah oli sellest lapsest rääkinud aastaid, valinud välja nime – Sam või Emma – ammu enne seda, kui laps eostati. Fakt, et tal polnud enam abikaasat, oli pisiasi. „Oodata saad ainult seni, kui leiad õige isa,” oli Sarah öelnud. „Siis pead ülejäänu enda kätte võtma.”

      Ja ta oli seda teinud. Bioloogiline kell raevukalt tiksumas viimaseid aastaid, oli Sarah sõitnud Cathyle San Franciscosse külla ja valinud kollastelt lehekülgedelt rahulikult viljastamiskliiniku. Muidugi vabameelse. Niisuguse, kus mõistetakse kolmekümne üheksa aastase üksiku naise meeleheitlikku igatsust. Viljastamine iseenesest oli olnud külmalt kliiniline afäär, rääkis ta hiljem. Hüppad lauale, lükkad jalad rihmadesse ja oled viis minutit hiljem rase. Noh, peaaegu nii. Kuid see oli lihtne protseduur, doonorid tõestatult terved ja kõige parem – naine võis täita oma emainstinkte ilma kogu selle abielunarruseta.

      Jah, see vana abielumäng. Nad mõlemad olid selle läbi kannatanud. Ja pärast lahutust olid nad mõlemad edasi toimetanud, kuigi lahinguarmidega.

      Vapper Sarah, mõtles Cathy. Vähemalt on tal julgust sellega üksinda hakkama saada.

      Temast tulvas läbi vana viha, ikka veel piisavalt tugev, et panna hambaid kokku pigistama. Ta võis oma endisele abikaasale Jackile andestada nii mõndagi. Tema isekuse. Ta nõudmised. Tema truudusetuse. Kuid ta ei suudaks Jackile iial andestada, et mees jättis ta ilma võimalusest last saada. Oh, ta oleks võinud mehe soovi ignoreerida ja sellegipoolest lapse muretseda, kuid ta oli tahtnud, et ka Jack seda tahaks. Seega oli ta oodanud õiget aega. Kuid nende kümneaastase abielu jooksul polnud mees kunagi selleks valmis olnud, mitte kunagi tundnud, et nüüd on õige aeg.

      Mees oleks pidanud talle tõtt ütlema: ta on liiga enesekeskne, et lapsega vaeva näha.

      Ma olen kolmekümne seitsme aastane, mõtles ta. Mul ei ole enam abikaasat. Mul ei ole isegi kindlat kallimat. Kuid ma võiksin rahul olla, kui ma vaid saaksin omaenese last süles hoida.

      Vähemalt Sarah on sellega varsti õnnistatud.

      Veel neli kuud ja siis peab laps sündima. Sarah’ laps. Cathy pidi selle mõtte peale naeratama, hoolimata vihmast, mis nüüd üle tuuleklaasi alla voolas. Praegu sadas veelgi kõvemini, isegi täiskiirusel liikuvate klaasipuhastajatega võis teed vaevalt näha. Ta heitis pilgu kellale ja nägi, et see on juba pool kaksteist. Vaateväljas