Ülakorruse lapsed. Raamat koos audiofailidega. Ülli Kukumägi

Ülli Kukumägi

      Toimetanud Aita Nurga

       © Ülli Kukumägi

       Kõik õigused kaitstud. Ühtegi osa sellest raamatust ei tohi paljundada, kopeerida, salvestada või üle kanda mitte mingil viisil – ei graafiliselt, elektrooniliselt ega mehaaniliselt, kaasa arvatud valguskoopiate valmistamine, informatsiooni salvestamine või taasesitamine – ilma autori kirjaliku loata, välja arvatud seadusega lubatud juhtudel.

       ISBN 978-9949-9224-1-3 (epub, kogu teos) ISBN 9789-949-9224-2-0 (epub, 1. osa)

       Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012

       Minu väikestele inglikestele Kirkele ja Mariusele ja kõigile teistele lastele, kes päevast päeva meie ellu rõõmu toovad ja maailma imeliseks muudavad.

      Meie sõbrad inglikesed

      Tegelikult on kõik pisikesed lapsed sündides inglid. Mõned neist lihtsalt sünnivad Maa peal ja teised Taevas. Tavaliselt jäävad Taeva lapsed suureks saades ingliteks, aga Maa peal sündinud lastest saavad hiljem täiskasvanud. Ja siis võib juhtuda, et mõned neist ei ole enam nii head, vaid muutuvad kurjaks ja hakkavad tegema halba.

      Nii võib juhtuda siis, kui nende elu on liiga raske, või ka siis, kui nad lihtsalt unustavad suureks saades ära, kuidas olla hea.

      See on tegelikult kurb, sest kui maailm oleks täis vaid ingleid, püsiksid paljud asjad palju paremas korras ning inglitel oleks vähem tööd ja rohkem aega enda laste jaoks. Sest inglite tööks on ju aidata neid inimesi, kelle elus on rasked ajad. Näiteks kui mõni laps on väga haige, tuleb ingel appi ja valvab tema voodi juures, et laps kindlasti terveks saaks. Või kui mõni metsas elav vanatädike ei pääse talvel paksu lumega oma majast välja, saadab ingel sõnumi lumeautojuhile, kes otsemaid tädikesele appi tõttab ning tee lumest puhtaks lükkab.

      Kui sa vaatad enda ümber, siis näed, kui palju on Maa peal inimesi, kes iga päev abi vajavad. Ning võid ette kujutada, kui pikad on inglite tööpäevad. Teinekord venivad need lausa varajaste hommikutundideni välja, sest on ju küllalt palju neid, kes öösel magada ei saa. Rääkimata muidugi Kurjusest ja Hädast, kes ilmuvad alati ootamatult, sõltumata kellaajast.

      Nüüd sa siis tead, kes on inglid ja mis tööd nad teevad.

      Meie sõbrad inglilapsed sündisid Taevas. Algul sündis üks, siis teine, mõne aja pärast kolmas ja nii edasi, kuni neid sai lõpuks kokku seitse.

      Nende ema ja isa olid mõlemad inglid.

      Esimese inglilapse nimeks panid vanemad Inglike. See nimi oli neil välja mõeldud juba enne Inglikese sündi. Kui inglilaps oma vanemaid esimest korda elus nägi, ütlesid isa-ema talle naeratades: „Tere, Inglike!“

      Esimene inglilaps oli tüdruk. Meie loo alguseks oli ta saanud just neliteist aastat vanaks ja kuna ta oli pere vanim laps, siis pidi ta olema kõige targem. Sa ju tead, kui palju küsimusi võivad lapsed küsida ning kui isa-ema läheduses pole, peab ju ometi olema keegi, kes vastata oskab. Just sellepärast pidigi pere esimene Inglike palju teadma.

      Kui ta ka kohe ei osanud vastata – näiteks küsimusele „Kui vanaks elavad elevandid?” või „Kui kiiresti lendavad kotkad?” –, siis teadis ta alati, kust otsida vastust. Inglike Üks oli seega nutikas tüdruk ja talle ka päriselt meeldis õppida.

      Sel ajal, kui inglipere teine laps sündima hakkas, olid Ingliisal käsil kiired asjatoimetused Maa peal ja ta palus Ingliemal lapsele ise nimi välja mõelda. Ingliema aga oli oma teise lapse ootamisest juba nii väsinud, et kui talle ulatati tema teine lapsuke, ei tulnud tal ühtegi muud nime meelde kui Inglike Kaks.

      Inglike Kaks oli poiss. „Poisid on poisid!” ohkas Ingliema sageli, kui Inglike Kaks taas mõne äratuskella oli juppideks võtnud, et „kella mehhanisme täiustada”. Kahjuks ei saanud äratuskellad sellest “mehhanismide täiustamisest” tihtipeale aru ja keeldusid seejärel üldse tiksumast. Aga tead küll, et kümne-aastastel poistel juhtub ikka aeg-ajalt äpardusi, kui nad tahavad teada saada, kuidas mingi asi on kokku pandud või seestpoolt välja näeb.

      Kui kolmandal korral sündisid ingliperre kaksikud, vaatasid isa-ema teineteisele lihtsalt otsa ja ütlesid korraga: „Inglike Kolm ja Inglike Neli!”

      Inglike Kolm ja Neli olid väga sarnased, nagu kaksikud ikka. Õnneks olid nad mitte kaks poissi või kaks tüdrukut, vaid Inglike Kolm oli poiss ja Inglike Neli tüdruk. Nagu kaksikutel tihtipeale kombeks on, armastasid ka nemad rääkida kooris. Nad olid nüüd juba üheksaaastased ega pudistanud enam titekeeli, vaid oskasid oma soove selgelt väljendada.

      Viies laps oli poiss. Tema sai nimeks Inglike Viis. Tal oli sünnist saati kogu aeg kiire. Seetõttu meeldis talle kõik, millega sai ringi kihutada − näiteks kiired rändpilved või mööduvad metspardid. Samuti armastas Inglike Viis rohkem lennata kui kõndida.