Must-kuldne müts me peas I. Märt Karmo

      Märt Karmo

      Must-kuldne müts me peas...

      I

      Tallinna Reaalkool 1917–1920

      Tallinna Reaalkool

      Tallinn 2011

      Kujundanud oü Piktograaf

      Küljendanud Aave Lentso

      Kõik õigused kaitstud.

      Autoriõigus: Märt Karmo, 2011

      Kaanekujunduse autoriõigus: oü Piktograaf, 2011

      ISBN 978-9949-30-008-2

      Tallinna Reaalkool

      Estonia pst 6

      10148 Tallinn

      E-raamat OÜ Flagella

      Reaali õpetajatele ja poistele. Emale

      Eessõna

      Keskkoolide (või keskhariduskoolide) areng Eesti alal (edaspidi Eestis) moodustab ühe olulisema tahu meie maa haridusloos. Käesoleva Tallinna Reaalkooli ajalooraamatu sissejuhatuseks ja taustaks sobiks teha põgus tagasivaade keskkoolide kujunemisele üle-eelmise ja eelmise sajandi Eestis.

      19. sajandi algul hakkas tsaarivalitsus lubama gümnaasiumide asutamist kubermangulinnadesse, m.h. ka Eesti aladel. Sama sajandi keskpaigast alates laienes keskkoolide võrk tunduvalt, s.h. ka eraõppeasutuste arvel, mis peagi moodustasid juba üle poole keskkoolidest. Uue koolitüübina lisandusid reaalkoolid. Kui 19. sajandi keskel töötas Eestis kuus, siis 20. sajandi algul juba 26 keskkooli.

      Ärkamisaja innustusel ning põliselanike majandusliku olukorra kosumise najal kasvas eestlaste tung keskkoolidesse. 1905. aasta revolutsiooni järelmina sündinud leevendavad muudatused tsaaririigi haridussüsteemis võimaldasid asutada emakeelseid erakeskkoole ka maale, samuti luua eesti haridusseltse, kes omakorda tohtisid avada II järgu erakoole. Revolutsioonijärgseil aastail asutati või reorganiseeriti 24 uut keskkooli.

Pärast Maailmasõja algust hakati küll sulgema Saksa erakeskkoole, kuid sellest hoolimata tegutses 1915. aastal Eestis 35 keskkooli.1

Järjepidevalt kasvas eestlaste osatähtsus keskkoolides. Tollane statistika kajastas eestlasi määratlusega „talupoeglikku päritolu õpilased”. 1902. aastal moodustasid sellised õpilased keskkoolides 23,2%. 1914 oli see suhtarv avalikes 36,8% ja erakeskkoolides 61,7% ning mõlemas koolitüübis kokku 43,7%.2

1917. aastal oli eestlasi näiteks kahes venekeelses Aleksandri gümnaasiumis – Tartus ja Tallinnas vastavalt 57,2 ja 51,8%. Samal ajal küündis kõnealune näitaja Rakvere Gümnaasiumis ja Treffneri Eragümnaasiumis 82%, Westholmi Eragümnaasiumis aga koguni 88%-ni. Eestis töötas 37 keskkooli, mille õpilastest moodustasid eestlased keskmiselt 53%.3 Valdavalt muukeelse keskkooli aeg hakkas ümber saama.

Pärast Eesti Vabariigi rajamist algas rahvusliku haridussüsteemi ning emakeelse keskkooli ülesehitamine ja välja arendamine. Keskkoolide edasine edenemine toimus juba iseseisvusaegses riigis. Tallinna Peetri Reaalkoolist välja kasvanud Tallinna Reaalkool4 on üks selle arengu tüüpilisi näiteid.

      Ükski kool ei kujune ega arene omaette, üksnes sisemiste seaduste ja tegurite toimel. Kool on osa riigi ja maa haridussüsteemist, kultuurist ja ajaloost. Seetõttu tuleb iga kooli arengulugu enesestmõistetavalt vaadelda kindlas ajas ja selle ajastu tingimustes, kogu riigi ajaloo kontekstis, andes uuritavale ainesele selge ajaloolise tausta ja seosed. Eelnimetatud põhimõttest on lähtutud ka käesoleva, Tallinna Reaalkooli ja Saksa Reaalkooli ajaloole (aastail 1917–40) pühendatud raamatu kirjutamisel.

      Laias laastus võiks meie keskkoolide arenemislugu käsitleda järgmiste suuremate ajajärkude kaupa – tsaariaeg (kuni 1917), Eesti Vabariik (1918–40), esimene ja teine okupatsioon (1940–44), kolmas okupatsioon (1945–90) ning taastatud Eesti Vabariik. Iga ajajärgu saaks seejuures jagada omakorda veel allosadeks.

      Autor seadis eesmärgiks kirjutada iseseisvusaegse Reaalkooli kohta võimalikult põhjalik ajalooraamat. See tähendas üksikasjalikku süvenemist kooli elu eri tahkudesse, muuhulgas ka paljude nimede äratoomist ning lisaks igakülgse taustmaterjali kaasamist.

      Eeltoodust lähtuvalt keskendus kirjutaja eelkõige aastaile 1917–40, sest see kattub Eesti omariiklusajaga (koos eellooga) ning sellest tulenevalt ka väga tähtsa ajastuga Tallinna Reaalkooli arenguloos. Nimelt kujunes just neil aastail Tallinna Peetri Reaalkoolist irdunud emakeelsest harust tugev, riigi haridusmaastiku üks silma­paistvamaid koole – Tallinna Reaalkool. Oma jälje sellesse protsessi jätsid nii revolutsioonide kui ka Vabadussõja aastad (1917–20), mil pandi alus kooli ning õpilaskonna isamaalisele hoiakule ja põhiaateile. Tähelepanu koondamine 23 aastale võimaldas põhjalikult süveneda kooli n.-ö. kuldaega, mis toitis kooli elujõudu ja kestmist järgnenud 50 okupatsiooniaasta vältel, kuid on andnud tugeva aluse õppeasutuse arengule ka taastatud Eesti Vabariigis.

      Keskkoolide arengut ja ajalugu käsitlevaid varemilmunud üllitisi võib suures plaanis jaotada kolmeks – ametlikud väljaanded õppekavade j.m.s. kohta, mälestusraamatud ning süvenenumad ülevaateteosed. Väga vähe leiab siiski tõsiteaduslikumat laadi, kooli kui tervikut igakülgselt avavaid, põhjalikke ja kõikehaaravaid käsitlusi.

      Käesolevas raamatus on püütud tervikuks siduda kahte eri liini – arhiivi- ja muudel materjalidel ning laiemal ajaloolisel taustal põhinevat akadeemilisemat käsitlust ja memuaarset osa. Esimene kihistus pakub enim huvi tõsiajaloolastele ja hariduselu mineviku uurijaile. Mälestuskatked ja sündmuste toonased kajastused köidavad küllap eelkõige kooli vilistlasi, pedagooge, tänaseid õpilasi ja laiemat lugejaskonda. Just endiste õpetajate ja koolipoiste värvikad ning vahel ka subjektiivsed meenutused lisavad tekstile elu ja ehedust, annavad sellele kordumatu maitseaistingu.

      Raamatusse on kaasatud ka kokkuvõtteid kooli pedagoogide elulugudest, sest eelkõige just pedagoogid olid poiste teadmiste alusmüüri ladujad ja andsid Reaalkoolile selle eripärase näo. Oluliseks ajendiks ka tõsiasi, et tänaseni puudub iseseisvusaegsetest pedagoogidest korralik ja põhjalik biograafiline leksikon, mistõttu paljusid selle ajastu, s.h. ka Reaali pedagooge ähvardab unustusse kadumise oht. Raamatu mahu ülepaisutamisest hoidumiseks pole pikemalt peatutud Reaali õpetajate palgatingimustel, sest need ei erinenud muude avalike keskkoolide pedagoogide omadest ja seda taustateavet on püütud anda.

      Mida aeg edasi, seda kaugemaks ja võõramaks raamatus käsitletav ajajärk (1917–40) ja tollane kool realistide noorematele põlvkondadele, aga ka pealekasvavatele ajaloohuvilistele jääb. Seetõttu pole autor, piirdunud üksnes otseselt Reaalkooli puutuvaga, vaid on, kus ta seda on vajalikuks pidanud, sellele lisanud ka laiemat taustmaterjali, et anda käsitletavast teemast lisateavet, asetada see laiematesse mõtteseostesse ja aidata Reaalkoolis toimunut paremini mõista.

      Küllaltki ulatuslikult on praegusesse raamatusse põimitud kahes koguteoses – „Mehed Vabaduse puiesteelt” (1972) ja „Reaali Teine Raamat” (1991) – esitatut. Kuna nimetatud raamatud on ilmunud aastakümneid tagasi paguluses, suhteliselt väikeses tiraažis ja neid on Eestisse jõudnud suhteliselt vähe, tundus olevat iseenesestmõistetavalt loogiline ning otstarbekas lülitada väljavõtteid kõnealustest meenutuskogumikest valikuliselt ka käesolevasse ajalookäsitlusse, et nad moodustaksid elulise ja süsteemse osa tervikust. Vormilise nõusoleku selleks andis ka Reaalkooli vilistlaskonna üks juhte ja ülalnimetatud raamatute väljaandjaid Heino Taremäe autorile juba kahekümne aasta eest.

      Kirjasõnas avaldatule lisaks on aastakümnete jooksul korjunud ka palju käsikirjalisi mälestusi ja allakirjutanu enese poolt vilistlaste usutlemisel talletatut. Mahukale mälestuslikule kogumile vaatamata, tekkis raamatu kirjutamise käigus paljudel juhtudel tahtmine mõndagi tõsiasja täpsustada. Kahjuks on aja karm paratamatus muutnud sõjaeelse Reaalkooli vilistlaste read nii hõredaks, et mäletajaid on alles väga vähe. Ja nendegi mälust on aastad paljugi kustutanud. Kuid kõike teadaolevat ja -saadut on püütud ülimal määral ära kasutada.