Punane näljahäda. Anne Applebaum

      Жертвам

      Ohvritele

      Kaardid

      1. Nõukogude Liit ja Ida-Euroopa, 1922 12

      2. Ukraina, 1922 14

      3. Näljahäda, 1932–1934 16

      4. Ukraina füüsiline geograafia, 1932 18

      Tänusõnad

      See raamat poleks valminud, kui mind poleks julgustanud, abistanud ja toetanud professor Sergi Plohhi1 ning tema kolleegid Harvardi Ukraina-uuringute instituudist. Need teadlased said kümmekond aastat tagasi aru, et uued arhiivileiud väärivad uut golodomor’i-käsitlust – ja neil oli õigus. Mind aitas mitut puhku terve hulk inimesi, ent erilise tänu võlgnen Harvardi MAPA-projekti uurijatele Oleh Wolowynale ja Konstantyn Bondarenkole, kes on teinud silmapaistvat tööd statistika, demograafia, arvude ja kaartidega.

      Samuti olen rohkesti tänu võlgu Marta Baziukile Torontos tegutsevast golodomor’i uurimis- ja hariduskeskusest ning tema Kiievi kolleegile Ljudmõla Grõnevõtšile, kes jagasid lahkelt oma põhjalikke teadmisi sel teemal. Suur aitäh dokumentaalfilmide autorile Andrew Tkachile ja Vladõslav Berkovskõile Ukraina filmi-, foto- ja fonodokumentide riiklikust keskarhiivist fotodega abistamise eest. Napoli ülikooli professor Andrea Graziosi aitas visandada raamatu algset plaani ja oli kogu ettevõtmise ajal minu proovilugeja ning väitluspartner. Võrratud noored ajaloolased Daria Mattingly ja Tetjana Borjak abistasid mind uurimistööl Kiievis ja teistes Ukraina linnades. Andekad Harvardi doktorandid Ian Crookston ja Oksana Mõhhed kontrollisid allikaid ja nimede õigekirjutust. Terve hulk teisi ukraina ajaloolasi andis mulle nõu ning laenas oma raamatuid ja avaldamata artikleid. Kõik nad on eessõnas nimetatud, aga eraldi olgu siin tänatud Juri Šapoval ja Gennadi Borjak. Olen tänulik käsikirja esimesi versioone lugenud kolleegidele, teiste seas Geoffrey Hoskingile, Bohdan Klidile, Lubomyr Luciukile ja Frank Sysynile. Suur aitäh Nigel Colleyle ja Russ Chelakile, kes aitasid mind Gareth Jonesi loo asjus. Võlgnen tänu ka Roman Procykile Ukraina-uuringute fondist ja selle fondi toetajatele, eriti Luba Kladkole, Maria Fischer Slyshile, Arkadi Mulak-Yatzkivskyle ning Ivan ja Helena Panczakile, aga ka W. K. Lypynsky Ida-Euroopa uuringute instituudi Semenenko fondile.

      Nagu varemgi, moodustasid Stuart Proffitt Londoni Penguinist ja Kris Puopolo New Yorgist suurepärase Atlandi-ülese kirjastamistiimi, Georges Borchardt aga oli ületamatu agent. See on juba kolmas raamat, mille olen saanud sellesama kolmiku abil välja anda. Olen neile alati tänulik. Richard Duguid Londonist juhtis selle raamatu tootmist oma tavapärase tõhususega, sellal kui Richard Mason oli suurepärane ja põhjalik toimetaja.

      Lõpuks tänan südamest teid, Radek, Tadziu ja Alexander.

      Eessõna

      Ohumärke oli ohtrasti. 1932. aasta varakevadel hakkas Ukraina talurahva seas maad võtma nälg. Julgeolekuorganite ettekanded ja kirjad kõikjalt NSVL-i viljakasvatusaladelt – Põhja-Kaukaasiast, Volga äärest, Lääne-Siberist – rääkisid näljaturses lastest; perekondadest, kes sõid rohtu ja tammetõrusid; talumeestest, kes hülgasid toitu otsides kodu. Märtsis sattus üks arstlik komisjon Odessa-lähedases külas tänaval lebavatele laipadele. Kellelgi polnud jaksu neid maha matta. Ühes teises külas üritasid kohalikud võimukandjad surma välismaailma ees maha vaikida. Nad eitasid toimuvat, ehkki kõik rullus lahti külaliste silme all.2

      Keegi kirjutas otse Kremlisse ja küsis selgitust:

      Lugupeetud seltsimees Stalin, kas on olemas mingi valitsuse seadus, mis ütleb, et külarahvas peab nälgima? Sest meie, kolhoositöölised, ei ole saanud alates 1. jaanuarist oma kolhoosis ainsatki leivaviilu … Kuidas me saame sotsialistlikku rahvamajandust üles ehitada, kui me oleme määratud näljasurma, kuna lõikusaeg on alles nelja kuu pärast? Mille eest me rindel surime? Et nälga jääda, et näha oma lapsi näljapiinas hinge heitmas?3

      Teised ei pidanud mõeldavaks uskuda, et süüdi võiks olla riik:

      Iga päev sureb külades nälga kümme kuni kakskümmend perekonda, lapsed jooksevad kodust ära ja raudteejaamad on tulvil põgenevaid külainimesi. Maale pole jäänud ühtki hobust ega karilooma … Kodanlus on tekitanud siin ehtsa näljahäda, mis on osa kapitalistide plaanist ässitada kogu talurahva klass valitsuse vastu.4

      Ent näljahäda ei olnud kodanluse tekitatud. Hukatuslik otsus sundida talurahvast oma maast loobuma ja astuma kolhoosidesse, ajada jõukad talupojad ehk kulakud kodust välja ning järgnenud segadus – just need meetmed, mille eest vastutas lõppude lõpuks kommunistliku partei peasekretär Jossif Stalin – olid viinud külad nälja veerele. 1932. aasta kevadel ja suvel saatsid paljud Stalini kaastöötajad kõikjalt riigist talle pakilisi läkitusi ja kirjeldasid hädaolukorda. Iseäranis meeleheitel olid Ukraina kommunistliku partei juhid, kellest nii mõnigi kirjutas talle pika kirja ning anus abi.

      Paljud neist uskusid 1932. aasta hilissuvel ikka veel, et suuremat tragöödiat annab ära hoida. Riigivõim oleks saanud paluda rahvusvahelist abi, nagu ta oli teinud eelmise näljahäda ajal 1921. aastal. Ta oleks saanud peatada viljaekspordi või loobuda üldse teraviljasaagi sundvõtust, mis mõjus maainimestele rängalt. Ta oleks saanud pakkuda nälgivale talurahvale abi – ja mõningal määral seda tehtigi, aga mitte ligilähedaltki piisavalt.

      Seeasemel langetas partei kitsas tippjuhtkond – poliitbüroo – 1932. aasta sügisel mitu otsust, mis laiendasid ja süvendasid Ukraina külade näljahäda ning üksiti takistasid sealsel talurahval toiduotsinguil Ukrainast lahkuda. Kriisi haripunktis tungisid korravalvurid ja parteiaktivistid, keda olid üles ässitanud nälg, hirm ja kümmekond aastat vaenuõhutamist ning vandenõuretoorikat, organiseeritud salkadena taluinimeste kodudesse ning võtsid ära kõik, mis vähegi süüa kõlbas: kartulid, peedid, suvikõrvitsad, oad, herned, kogu ahjus ja kappides leiduva, kari- ja koduloomad.

      Tagajärjeks oli katastroof: aastail 1931–1934 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest. Nende seas oli üle 3,9 miljoni ukrainlase. Mõistes 1932.–1933. aasta näljahäda ulatust, nimetasid toonased ja hilisemad pagulased seda oma kirjutistes golodomor’iks – see mõiste koosneb ukraina sõnadest golod ’nälg’ ja mor ’taud, katk’.5

      Ent näljahäda oli ainult üks osa kogu loost. Samal ajal kui talurahvas maal suri, alustasid julgeolekuorganid rünnakut ukraina vaimu- ja poliitilise eliidi vastu. Näljahäda laienedes asuti kampaania korras laimama ja karistama ukraina haritlasi, professoreid, muuseumijuhte, kirjanikke, kunstnikke, vaimulikke, teolooge ja riigiteenistujaid. Kõiki, kes olid olnud seotud lühiajalise, 1917. aastal rajatud Ukraina Rahvavabariigiga, kõiki, kes olid edendanud ukraina keele ja ajaloo uurimist, kõiki sõltumatuid kirjanikke ja kunstnikke võis tabada avalik teotamine, vangla, sunnitöölaager või hukkamine. Suutmata toimuvaga silmitsi seista, sooritas üks tuntumaid Ukraina parteijuhte Mõkola Skrõpnõk 1933. aastal enesetapu. Ta ei olnud ainus.

      Need kaks strateegiat – golodomor 1933. aasta talvel ja kevadel ning seejärel ukraina haritlaste ja poliitikute ränk represseerimine – tõid koosmõjus kaasa Ukraina sovetiseerimise, ukraina rahvusliku mõtte hävitamise ja selle, et lämmatati igasugune ukrainalikkus, mis vähegi ohustas sovetlikku ühetaolisust. Poola-juudi päritolu jurist ja õigusteadlane Raphael Lemkin, kes võttis kasutusele mõiste genotsiid, esitas selle klassikalise näitena just toonase Ukraina: „See on genotsiid, juhtum, kus ei hävitatud ainult üksikisikuid, vaid kultuuri ja rahvust.” Sealtpeale, kui Lemkin termini välja mõtles, on seda üha enam kasutatud kitsamas juriidilises tähenduses. Ühtlasi on sellest saanud vastuoluline keerdküsimus, mõiste, mida pruugivad poliitilise argumendina nii venelased kui ka ukrainlased ning samuti mitmesugused rühmad Ukrainas endas. Seetõttu arutletakse epiloogis eraldi golodomor’i kui genotsiidi üle – nagu ka Lemkini Ukraina-sidemete ja mõjude

1

Ukraina nimesid ja sõnu on tõlkes transkribeeritud Emakeele Seltsis heaks kiidetud ukraina-eesti tähetabeli järgi (erandiks on sünnipäraste ja naturaliseerunud välisukrainlaste nimed). Tõlkija

2

V. V. Kondrašin et al., toim, Golod v SSSR: 1929–1934, Rossija XX vek, 1. kd (Moskva: Meždunarodnõi fond „Demokratija”, 2011), 163–165, tsiteerib V. S. Lozõtskõid: Golodomor 1932–1933 rokiv: zlotšõn vladõ – tragedija narodu: dokumentõ i materialõ (Kiiev: Geneza, 2008), 37–40.

3

TsDAHOU 1/20/5254 (1932), 1–16, teoses R. Põrihh, toim, Golodomor 1932–1933 rokiv v Ukraini: Dokumentõ i materialõ (Kiiev: Kievo-Mogõljanska Akademija, 2007), 130.

4

Samas, 134.

5

Sõna haladamor kasutasid ukraina pagulased 1930. aastatel Tšehhoslovakkias avaldatud kirjutistes. Sõna golodomor kasutas Ukrainas esimesena avalikult Oleksi Mussijenko kirjanike liidus peetud kõnes, mida tsiteeriti 18. veebruaril 1988 ajakirjas Literaturna Ukraina.