Keelatud puudutus. Paula Graves

nägi, kuidas naine kobas maapinda nagu pime, leidis käekoti, võttis selle üles ning surus kõvasti vastu oma keha, pöörates pead mehe hääle suunas.

      Maddox surus end läbi Irise ümber kogunenud väikese rahvahulga ning kükitas naise kõrvale. „Iris?”

      Naine tõstis järsult pead, tema pilk libises üle mehe, ilmutamata äratundmismärke. Maddox puudutas Irise kätt ning naine võpatas nagu hirmunud loom, tõmmates käe eemale.

      „Ma olen Maddox. Kohvikust, mäletad?” Ta võttis Irise käe, hoides sellest kinni ka siis, kui naine seda ära sikutas. „Sa kukkusid.”

      Irise silmad naelutusid mehe näole, pupillid suurenenud. Naise laubal pärlendasid higipiisad. „Minuga on kõik korras.”

      „Ei ole. Lase ma kutsun kiirabi.”

      Naine vabastas oma käe. „Ma pean vaid hotelli jõudma.”

      Maddox hoidis end tagasi, vahtides nende ümber olevat rahvahulka. „Siis luba mul sind vähemalt aidata.” Ta sirutas naisele uuesti käe.

      Iris vaatas ringi, tema kahvatuile põskedele ilmus õhetus. Ta lubas end püsti aidata, kaldudes mehe vastu. Maddox tundis naise kuumuse ning kuslapuu lõhna, mis viis ta mõtetes tagasi aega ja kohta, mida ta polnud ammu külastanud. Tema peas keerlesid kaotus- ja igatsusvalu.

      Iris ahmis vaikselt õhku, tema kõnnak oli vankuv. Ta võttis oma käe ära ning vaatas mehele otsa. „Seda on liiga palju.”

      Maddox jäi naist vahtima ega saanud aru.

      Naise nägu võttis neutraalse ilme. Ta ajas selja sirgu ning hakkas kiiremini kõndima.

      Paar sammu kõndinud, komistas ta uuesti. Maddox püüdis ta kinni.

      „Keegi on vigastatud,” sosistas Iris.

      Maddox kortsutas kulmu ning oli veelgi enam segaduses. „Kes on vigastatud?”

      „Aidake! Helistage hädaabinumbril!” Mehe tähelepanu tõmbas naise hääl, kõrge ja meeleheitlik. Siis nägi ta trikoos naist kätega vehkimas ning kohmakalt ranna poole sörkimas.

      Naine märkas Maddoxit ja Irist. „Seal rannal on naine. Ta on vigastatud.” Naine peatus ning tuikus hingeldades.

      Maddox vaatas Irise poole, käekarvad turris. Naise kohvipruunid silmad kohtusid hetkeks mehe omadega, enne kui ta pilgu langetas ning lõug peaaegu rinda puudutas.

      Maddox haaras taskust mobiiltelefoni ning andis operaatorile napisõnalise teate. Nüüd oli naise appikarjele vastanud juba mitu inimest. Nii turistid kui ka kohalikud järgnesid sörkivale naisele. Iris tõstis pead ning hakkas mööda randa edasi kõndima, kavatsedes ilmselgelt järgneda.

      „Kuhu sina enda arvates lähed?” tuli Maddox talle järele. „Sa seisad vaevu püsti.”

      „Ma võin teda aidata…”

      Mees haaras Irist küünarnukist. „Ma kutsusin abiväge. Nad on paari minuti pärast seal. Sina pead päikese käest ära minema ning neid haavu tohterdama.” Ta osutas naise jalgadele.

      Irise pilk peatus seal, kus verenired tema vigastatud põlvedest aegalselt alla jooksid. Ta kortsutas kulmu, justkui poleks tal oma vigastustest aimugi olnud. „Need on vaid kriimustused.”

      „Kriimustusest võib infektsioon tekkida, kui seda ei puhastata.”

      Naise ilme muutus pingeliseks. „Ma tean, mida teen.” Ta tõmbus eemale ning suundus puust trepini, mis viis tänavalt randa, jättes mehele valida, kas järgneda või lahkuda.

      Maddoxi instinktid kisendasid talle, et ta peaks lahkuma.

      Ent jalad otsustasid järgneda.

      Oli see adrenaliinist või puhtast naiselikust kangekaelsusest, kuid Iris näis justkui tuulest kantud, liikudes liivas pikkade, kindlate sammudega edasi. Maddox jõudis talle järele, heites silmanurgast pilgu. Iris nägi ikka veel kahvatu välja, silmade all tumedad varjud, laubal väsimusest tingitud joonekesed, kuid ta ei komistanud kordagi, kuni jõudis veepiiril lamava naise ümber kogunenud pealtvaatajateni.

      „Ma pean temani jõudma,” pomises Iris, vaadates Maddoxile otsa.

      Mees kissitas silmi. „Kas sa oled arst või?”

      „Vii mind tema juurde,” sõnas naine kindlamalt.

      Maddox pressis end läbi rahvahulga, tirides Irist endaga kaasa. Kui Iris naise kõrvale kükitas ning tolle käe võttis, hindas Maddox kiiresti naise vigastusi. Tegemist polnud kohalikuga; naise jume oli kunstlik ning isegi liivast ja mereveest riietele tekkinud koorik ei suutnud varjata fakti, et naise kortsus linane kostüüm oli disaineritöö. Ta oli paljajalu, kummalgi pahkluul punased topeltrandid. Sarnased jäljed olid ka tema peentel rannetel.

      Naise nägu oli päevitusest hoolimata kahvatu, silmade ning huulte ümber oli näha veidi meiki. Ehkki tema silmad olid suletud, tõi ta kuuldavale madalaid oigeid, mis kinnitasid, et ta oli osaliselt teadvusel.

      Naine, kes oli abi kutsunud, istus vigastatu pea juures, lükates tolle tuhme juukseid näolt ära. „Kas keegi kutsus kiirabi?” küsis naine.

      „Nad on teel,” kinnitas Maddox. Paistis, et Iris ei teinud peale vigastatu käe hoidmise muud midagi, niisiis laskus Maddox põlvili ning kontrollis naise pulssi. Aeglane, kuid tugev. See oli hea märk. Ent naise nahk oli puudutamisel jahe, mis viitas sellele, et ta võis šokki langeda. „Kas kellelgi on rannarätikut või midagi muud, millega teda katta saaks?”

      Üks mees pakkus oma kirjut rannatekki. Maddox raputas selle liivast puhtaks ja mässis ümber vigastatu.

      Naine ahmis õhku, tema silmad avanesid ja pilk kohtus Irise omaga. Selline järsk liigutus üllatas Maddoxit ning ta kukkus seliti pehmesse liiva.

      Irise kurgust vallandus oie ning ta lasi naise käest lahti. Tema nägu kattus higiga ja silmade ümber kogunesid tumedamad varjud. Üritades püsti tõusta, kukkus ta tagurpidi liiva.

      Ta vaatas Maddoxile otsa. „Tal on peapõrutus. Kuklas. Ma ei usu, et tal midagi muud tõsisemat häda oleks.” Irise hääl oli pinevil.

      Maddox pööras oma tähelepanu uuesti vigastatud naisele. Too püüdis istuli tõusta. Maddox hoidis teda õrnalt paigal. „Meedikud on varsti siin, kullake. Kuuled sireene? Lama vaikselt.”

      Naise sinised silmad naelutusid mehe omadesse. „Ma ei mäleta…”

      Maddox patsutas ta õlga. „Sul on võib-olla muhk peas.” Ta vaatas Irise poole. Too jälgis vigastatut.

      Sireenid vaibusid. Mõne hetke pärast tungisid läbi rahvasumma kaks Sebastiani parameedikut, et vigastatu kõrvale jõuda.

      Maddox tuli neil jalust ning läks Irise kõrvale. Naine upitas end püsti, eirates mehe abipakkuvat kätt, ning pööras pilgu 100 meetri kaugusel oleva St. George’i hotelli roosale fassaadile. Ta õlad vajusid längu.

      „Kõigest mõned meetrid,” keelitas Maddox, pannes käe ümber Irise piha. Naise keha värises nagu helihark, kui mees teda puudutas. Maddox hoidis teda tugevamalt ja pooleldi vedas mööda randa hotellini. Kui nad tagumise sissepääsu juurde olid jõudnud, ütlesid Irise jalad üles.

      Maddox võttis ta sülle. Naine oli oodatust kergem, tema avar puuvillane kleit varjas peaaegu haiglaslikult kõhna keha. Iris pomises midagi vastuväiteks, kuid Maddox ei teinud sellest välja. Seejärel asetas naine oma pea vastu mehe õlga, tema hingamine oli katkendlik ja kiire ning hingeõhk puudutas mehe kaela.

      Maddox kandis ta ühe kõnniteel oleva pingini. Naine vajus pinginurka ning vaatas üles mehe poole, pilk hajevil.

      Maddox kükitas Irise kõrvale, süda tagumas rohkem murest kui pingutusest. „Iris? Kas sul on oma toa võti?”

      Naine rabeles end istuli ning küünitas oma käekoti järele. Järsku kaldus ta ettepoole ning paiskus laubaga vastu mehe suud. Mehe huult läbis valuhoog, mis pani teda vanduma, seejärel haaras ta naisest, et too kõvale kõnniteele ei kukuks.

      „Iris?” Maddox kallutas naise pead tahapoole ning lükkas tolle juuksed