Ülestähendusi väikeselt saarelt. Bill Bryson

/p>

      Cynthiale

      Olen tänuvõlglane järgmistele mind selle raamatu ettevalmistamise käigus erinevatel isetutel viisidel abistanud inimestele: Peter ja Joan Blacklock, Pam ja Allen Kingsland, John ja Nicky Price, David Cook ja Alan Hume. Tänan teid kõiki.

      Proloog

      Ma nägin Inglismaad esimest korda 1973. aasta udusel märtsihommikul kesköise praamiga Calais’st saabudes. Kahekümne minuti jooksul, mil sõidu- ja veoautod hakkasid edasi trügima, tolliametnikud täitsid oma kohuseid ja kõik asusid Londoni poole teele, kihas terminali ümbruses elu. Siis järgnes äkitselt vaikus ja mina lonkisin läbi uniste ja halvasti valgustatud uduste tänavate nagu mõnes Bulldog Drummondi filmis. Üksnes mulle kuuluvas Inglise linnas viibimine tekitas üsna toreda tunde.

      Ainsana põhjustas teatavat meelehärmi tõsiasi, et kõik hotellid ja külalistemajad näisid olevat uksed ööseks sulgenud. Kõndisin kuni raudteejaamani välja, pidades plaani rongiga Londonisse sõita, kuid ka jaamahoone oli pime ja selle aknad luukidega suletud. Seisin ja mõtlesin, mida ette võtta, kui märkasin teisel pool tänavat seisva külalistemaja ülemise korruse aknas kumamas teleri halli valgust. Hurraa, mõtlesin, keegi on ärkvel, ja kiirustasin üle tänava, kavatsedes paiga heatahtliku omaniku käest oma hilise saabumise pärast alandlikult vabandust paluda, kujutades ette reibast jutuajamist stiilis „Oi, mul ei tuleks pähegi tahta, et te mulle nii hilisel ajal midagi süüa annaksite. Ei, ausõna – no kui see päris kindlasti tüli ei tee, siis ehk üks võileib rostbiifiga ja pirakas hapukurk ja võib-olla natuke kartulisalatit ja pudel õlut”. Jalgrada oli kottpime ja tänu oma innule ja Briti ukseavade ebapiisavale tundmisele komistasin astme otsa ja maandusin mürtsatades näoli vastu ust, saates seejuures kolinal lendu pool tosinat tühja piimapudelit. Ülemise korruse aken avanes peaaegu kohe.

      „Kes seal on?” küsis valvas hääl.

      Astusin nina masseerides sammukese tagasi ja kiikasin lokirullides silueti poole üles. „Tere. Ma otsin tuba,” vastasin.

      „Me oleme suletud.”

      „Oih.” Aga mis mu õhtusöögist saab?

      „Proovige Churchilli. Seal ees.”

      „Mille ees?” küsisin, kuid aken oli juba kinni prantsatanud.

      Churchill oli luksuslik ja hästi valgustatud ja näis külaliste vastuvõtmiseks valmis olevat. Läbi akna kiigates nägin baaris mõne Noël Cowardi näitemängu tegelasi meenutavaid elegantse ja klanitud välimusega ülikonnastatud inimesi. Kõhklesin varjude vahel seistes ja end tänavakaltsakana tundes. Olin nii sotsiaalses plaanis kui ka riietuse osas sellise asutuse jaoks täiesti sobimatu ja lisaks polnud see ilmselgelt mulle taskukohane. Olin alles eelmisel päeval ulatanud erakordselt paksu pataka mitmevärvilisi franke õela pilguga Picardie hotelliomanikule, seda ühe muhklikus voodis veedetud öö ja taldrikutäie salapärase chasseur’ eest. See toit näis sisaldavat erinevate väikeloomade luid, millest suurema osa olin endast viisakat muljet jätta üritades salvrätikusse poetanud, samas kindlalt otsustades edaspidi oma väljaminekute osas tagasihoidlikum olla. Niisiis pöördusin tõrksalt Churchilli ahvatlevast soojusest eemale ja rühkisin pimedusse.

      Veidi eemal seisis Marine Parade’il ilmastikutingimustele avatud, kuid siiski katusega bussiootepaviljon, ja ma otsustasin, et see peab asja ära ajama. Heitsin seljakotti padjana kasutades pikali ja sikutasin kuue endale tihedasti ümber. Lippidest valmistatud pink oli kõva ning kinnitatud suurte ümmarguse peaga poltidega, mis mugava lamamise võimatuks muutsid – nagu nende eesmärk kahtlemata oligi. Lamasin tükk aega ja kuulasin, kuidas lained kuskil taamal kivisele kaldale laksusid, ja viimaks võttis võimust pikk ja külm öö, täis segaseid unenägusid, milles ma pagesin üle Arktika jääväljade, kannul õelate silmadega hotelliomanik, kelle käsutuses olid katapult, kotitäis polte ja erakordne sihtimisoskus, ja kes mulle linasesse taskurätikusse topitud vesise toidu näppamise ning selle oma hotellitoa öökapi sahtlisse peitmise eest korduvalt vastu taguotsa ja jalgu virutas. Ärkasin umbes kella kolme paiku öösel õhku ahmides, üle kere kange ja külmast värisevana. Udu oli hajunud. Õhk oli nüüd liikumatu ja selge ning taevas tähti täis. Muuli kaugemas otsas seisva tuletorni valgusvihk liikus väsimatult üle vee. See kõik oli äärmiselt kaunis, kuid minul oli selle hindamiseks liiga külm. Tuhnisin värisedes seljakotis ja tirisin sealt välja kõik esemed, mis võinuks vähegi sooja anda: flanellpluus, kaks kampsunit, lisa-teksapaar. Kasutasin villaseid sokke kinnastena ja tõmbasin meeleheitlikus katses pead soojendada pähe flanellist bokserid, vajusin seejärel raskelt tagasi pingile ja jäin kannatlikult surma halastavat suudlust ootama. Seda siiski ei saabunud, ma jäin hoopis magama.

      Mind äratas udusireeni ootamatu huile, mis mind mu kitsukeselt õrrelt peaaegu lendu saatis, ning ma ajasin end kohutava enesetundega, kuid siiski pisut vähem külmetavana istukile. Maailm kümbles piimjas koidueelses valguses, mis näis tulevat eikusagilt. Kajakad tiirutasid ja kriiskasid vee kohal. Taamal, kivist muulist kaugemal, liugles kuninglikult merele hiiglaslik ja hästi valgustatud praam. Istusin seal mõnda aega – noor mees, kelle peas oli mõtteid rohkem kui materjali nendega toime tulemiseks. Üle vee veeres mööduva laeva udupasuna järjekordne kume kaebehääl, mis tüütud kajakad taas ärevile ajas. Võtsin sokkidest käpikud käest ja vaatasin kella. See näitas 5.55. Vaatasin kaugusesse kaduvale praamile järele ja küsisin endalt, kuhu inimesed küll sellisel kellaajal teel võiksid olla. Kuhu mina sellisel kellaajal minna võiksin? Võtsin seljakoti ja hakkasin vere soontes käima saamiseks mööda tänavat astuma.

      Nüüdseks rahulikku und magava Churchilli juurde jõudes kohtusin väikese koeraga jalutava vanamehega. Koer üritas kõigest hingest iga vertikaalse pinna peale jalga tõsta ja selle tagajärjel mitte niivõrd ei jalutanud, kuivõrd lohises kolmel jalal.

      Kui ma mehega kohakuti jõudsin, noogutas ta mulle tervituseks. „Täna võib veel ilma ilusaks pöörata,” teatas mees, pilk lootusrikkalt märgade käterätikute virna meenutava taeva poole pööratud. Küsisin temalt, kas kuskil võiks asuda mõni restoran, mis juba avatud oleks. Ta teadis ühte lähikonnas asuvat kohta ja juhatas mind sinna. „Kenti parim transpordikohve,” sõnas mees.

      „Transpordikoht?” küsisin mina ebakindlalt ja taganesin paar sammu, olles märganud, et ta koer üritab kõigest väest mu püksisäärt niisutada.

      „Veoautojuhtide seas väga populaarne. Nemad teavad alati kõige paremaid söögikohti, kas pole?” Mees naeratas sõbralikult ja tasandas minu poole kummardudes pisut häält, nagu oleks tal plaanis mingit saladust jagada. „Mina teie asemel võtaksin enne sinna minekut need aluspüksid peast ära.”

      Haarasin peast kinni – „Oih!” – ja tirisin punastades ununenud bokserid peast. Üritasin mingit vähegi asjalikku seletust välja mõelda, kuid mees silmitses taas uuriva pilguga taevast.

      „Läheb päris kindlasti selgemaks,” otsustas ta ja lohistas oma koera uute vertikaalsete tasapindade otsingul minema. Vaatasin neile järele, pöörasin seejärel ringi ja jalutasin vidutama hakanud vihma käes mööda promenaadi minema.

***

      Kohvik oli viimase peal: elu täis, aurune ja mõnusalt soe. Tellisin taldrikutäie mune, ube, praeleiba, peekonit ja vorsti ning sinna kõrvale taldrikutäie leiba margariiniga ning kaks tassitäit kohvi, mis läks kõik kokku maksma 22 penni. Pärast seda väljusin röhatades, hambaork näpus, end otsekui uuesti sündinuna tundes kohvikust ja lonkisin ellu ärkavat Doverit vaadates rõõmsalt mööda tänavaid. Tuleb öelda, et päevavalgus ei andnud Doverile suurt midagi juurde, kuid mulle seal meeldis. Mulle meeldisid linnakese väiksus ja hubane õhkkond ja see, kuidas inimesed ütlesid üksteisele „Tere hommikust” ja „Terekest” ja „Kohutav ilm, loodetavasti läheb pärast selgemaks”, ja teadmine, et tegemist on ühe järjekordse päevaga põhitoonilt rõõmsate, hästi korraldatud ja meeldivalt sündmustevaeste päevade jadas. Kui mina ja käputäis tol päeval sündinud lapsi ja vahest ka üks koeraga jalutanud ja aluspükse peas kandva noormehega kohtunud vana mees välja arvata, polnud mitte kellelgi terves Doveris mingit erilist põhjust 1973. aasta 21. märtsi meeles pidada.

      Ma ei teadnud, mis kell oleks Inglismaal viisakas toa küsimisega alustada, niisiis otsustasin selle keskhommikuks jätta. Kuna mul oli piisavalt aega, otsisin hoolega külalistemaju, mis nägid välja vaiksed ja meeldivad, olles samas sõbraliku ja mitte eriti kalli olemisega, ning kui kell lõi kümme, maandusin ühe põhjaliku otsingu järel valikusse jäänud koha lävel, pingutades