Bridget Jonesi beebi. Хелен Филдинг

Kevinile, Dashile ja Romyle

      Sissejuhatus

      Kõige armsam Billy!

      Mul on tunne, et Sa saad nii ehk naa kõigest teada, seega oleks vist parem, kui kuuled omaenda emalt, kuidas kõik algas.

      Siin on katkendeid mu päevikutest ja muud nipet-näpet, pärit sellest segadusterohkest ajast.

      Palun ära lase end sellest kõigest šokeerida! Loodetavasti oled ajaks, kui seda loed, juba piisavalt vana ja mõistad, et isegi Sinu ema ja isa tegelesid selliste asjadega; pealegi Sa ju tead, et olen maast madalast olnud pisut üleannetu.

      Asi selles, et just nagu selle vahel, milline tuleks olla ja milline ollakse, on suur erinevus, nii on suur erinevus ka selle vahel, mida elult loodetakse ja kuidas kõik tegelikult välja kukub.

      Aga kui säilitad rahu ja rõõmsa meele, siis kukub kõik harilikult täitsa vahvasti välja – nii nagu läks minul, sest see, et ma sain Sinu, on mu elu parim asi.

      Ühesõnaga – anna mulle andeks ja nii edasi.

      Kalli-kalli!

      Sinu ema

      (Bridget)

      ESIMENE

Mitmekordne ilmutus

      Laupäev, 24. juuni

      Keskpäev. London, minu korter. Oi jummel, oi jummel! Jään üle mõistuse hiljaks ja hirmus kassiahastus on peal ja kõik on täiega kohut … Oeh, oh issake! Telefon!

      „Oh, tere, kullake,” – ema. „Käisime praegu just Mavis Enderbury karaokebrantšil, ja tead mis? Julie Enderbury sai äsja …”

      Kuulsin pidurdamise rehvivilinat – just nagu oleksid haiglaslikult rasvunud inimese kohta tema enda kuuldes äärepealt paks öelnud, aga said veel viimasel hetkel pidama.

      „Sai … mis asja?” pomisesin ning toppisin pohmaka leevendamiseks palavikulise kiiruga suhu algul kitsejuustukamaka jäänused ja kohe selle otsa pool valgubatoonikest, üritades voodil laiutavast segapudrust samal ajal mingeid ristimispeoks vähegi sobilikke rõivaesemeid välja tuhnida.

      „Ei midagi, kullake!” trillerdas ema.

      „Mis asja Julie Enderbury äsja sai?” öögatasin. „Veel pirakamad rinnad? Nõtke noore brasiillase?”

      „Ei midagi, ei midagi, kullake. Sai äsja kolmanda lapse, aga tegelikult ma helistasin hoopis selleks, et …”

      Urrr! MIKS peab ema alati just niiviisi tegema? Olukord on isegi hull, kui lapsesaamise viimane tärmin tuulekiirul läheneb, ilma et sul …

      „Miks sa püüad sellest jutust nüüd kõrvale põigelda, et Julie Enderbury äsja kolmanda lapse sai?” krigistasin hambaid ning hakkasin meeleheitlikult telekapulte suskima, et mingitki pääsu leida, ekraanile aga kargas vaid reklaam anorektilisest teismelisest modellist koos titega, kes veeretab vetsupaberirulli.

      „Oh, ei põikle ma midagi kõrvale, kullake,” vastas ema kerglaselt. „Ja üldse, võta või see Angelina Jolly. Lapsendas selle hiina põnni …”

      „Ema, mõtle ka natuke, Maddox on hoopis kambodža päritolu,” ütlesin jäiselt. No ausalt, kui kuulata, kuidas ema kuulsustest räägib, siis võiks arvata, et nad ajasid seal Mavis Enderbury karaokebrantšil Angelina Joliega juttu nagu sõbrantsid omavahel.

      „Nojah, asi selles, et Angelina adopteeris selle lapsukese ja sai seejärel Bradi ja siis sai veel kõik need teised lapsed.”

      „Ema, see pole minu arust põhjus, miks Angelina „sai” Brad Pitti. Lapsesaamine pole naise elus a ja o,” ütlesin, pigistades end absurdselt lehvivasse virsikukarva kleiti, mis oli mul viimati seljas Magda pulmas.

      „Justament, kullake. Ja mõni inimene elab ilma nendetagi väga hästi ära! No võta või Wynn ja Ashley Green! Sõitsid Niiluse tervelt kolmkümmend neli korda läbi! Aga eks nemad olid muidugi paar, nii et …”

      „Ema, tegelikult saan ma ükskord ometi öelda, et olen eluga väga rahul. Mul on uus auto, isegi GPS on peal, ja ma olen vabaaaaa …” kinnitasin ülevoolavalt, heitsin korraks pilgu välja ja nägin – kui kummaline! –, et otse mu akna alt jalutab läbi salk rasedaid, pihud hellitavalt kõhul.

      „Hmm. Nojah, mis iganes, kullake. Aga arva ära, mis juhtus?”

      „Mis?”

      Esimese salkkonna kannul tuli veel kolm rasedat. Asi kiskus juba täiega veidraks.

      „Ta andis nõusoleku! Kuninganna! Kahekümne kolmandal märtsil tuleb kuninglikule visiidile, et tähistada Æthelredi kivi tuhande viiesajandat aastapäeva!”

      „Mille? Kelle? Mis Æthelredi?”

      All tänaval kõndis nüüd terve rasedate summ.

      „Tead küll! See värgindus keset küla, seal tuletõrjehüdrandi juures, kus Mavise auto klambritesse pandi. Anglosakside ajast,” laskis ema autopiloodil edasi. „Igatahes, kas sa ei peaks täna ristsetele minema? Elaine rääkis, et Mar…”

      „Ema. Siin toimub midagi imelikku,” ütlesin kõhedustundega. „Tšaumapeanlõpetama.”

      Urrr! Miks kõik tahavad, et sa tunneksid end lollina, kui sul lapsi ei ole? Eriti kui silmas pidada, et peaaegu kõigil on ses küsimuses kahetised tunded, mu oma ema kaasa arvatud. Räägib ühtepuhku: „Kullake, vahel ma küll mõtlen, et poleks ELU SEES pidanud lapsi saama!” Ja üldse, ega tänapäeval ole kerge elus edasi jõuda, sest meessugu on järjest alaarenenum ja primitiivsem liik, ning viimane asi, mida neilt tahta, on … Oeh! Uksekell.

      12.30. Shazzer tuli – no viimaks ometi! Käisin fonoluku nuppu vajutamas, nii et ta sai välisuksest sisse, ise sööstsin õudusest haaratult akna juurde tagasi, sel ajal kui tema, riietuseks ristimispeole väga sobimatu ülinapp must kleidike ja Jimmy Choo kontsakingad, üle toa külmiku juurde kõpsutas.

      „Bridge, kurat, ANNA HAGU! Me jääme sittakanti hiljaks! Mis sa ennast seal akna all peidad, ise riides nagu transseksuaal?”

      „See on saatuse sõrm,” lalisesin vastuseks. „Jumal tahab mind selle eest karistada, et ma olen isekas karjäärinaine ja väärastan loodust rasestumisvastaste vahenditega!”

      „Mis sa sonid seal!” ütles tema lustlikult ja tegi külmiku lahti. „Veintsi on või?”

      „Kas sa ei näinud? Tänav on rasedaid täis. See on mitmekordne ilmutus. Varsti hakkavad lehmad lendama, varsad sünnivad kaheksa jalaga ja …”

      Shazzer kooserdas ka akna juurde ja vaatas välja, peps taguots tihkelt musta kleidinatukese sisse kapseldatud.

      „Pole seal kedagi, kui üks enams-vähems kuum habemik välja arvata. Kuigi, tegelt pigem mitte. Mitte just teab kui kuum. Või kui, siis ilma habemeta.”

      Kargasin akna juurde ja jäin tühja tänavat jõllitama, hinges suur segadus. „Juba läinud. Nad läksid kuskile. Aga kuhu?”

      „Olgu peale, rahune nüüd maha. Väga hea, rahu-rahu,” loitsis Shazzer sellise ameerika võmmi stiilis, kes järjest juba kaheksandat püstoliga vehkivat kuutõbist üritab rahustada. Pilgutasin silmi, otsekui oleksin auto esitulede valgusvihus lõksu jäänud küülik, ja sööstsin uksest välja, trepist alla, Shazzeri kontsaklõbin selja taga.

      „Ahhaa!” mõtlesin välja tänavale jõudes. Nägin VEEL KAHT rasedat, kes kiirustasid samasse suunda.

      „Kes te olete?” astusin neile julgelt vastu. „Mis mõttes teid nii palju on? Kuhu te lähete?”

      Naised osutasid sildile suletud veganikohviku aknal. RASE-DATE JOOGA.

      Selja tagant kostis Shazzeri turtsatus.

      „Nii-nii, väga hea, tubli on,” laususin naistele. „Kõike ilusat, kaunist päeva teile!”

      „Bridget,” ütles Shaz, „sa oled täiega sassi kamminud!” Seepeale purskasime sealsamas ukse ees pisut hüsteeriliselt itsitama, nii et lõpuks olime naerust rammetud.

      13.04. Minu auto. London. „Korras, jõuame aegsasti kohale,” ütles Shazzer.

      Nüüd oli juba neli minutit üle selle kellaaja, kui oleksime pidanud Chislewood House’is ristimispeoeelsel