Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel. Kalle Muuli

ketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel

      Reketiga tüdruk

      Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel

      Autorid Kalle Muuli, Helen Sulg

      Toimetaja Tuuli Kaalep

      Esikaane foto Raigo Pajula

      Statistika Mati Alev

      Fotod perekond Kanepi, Annika Mai Purje, Valdo Randpere, Ott Saareväli, Helen Sulg, Arvo Tarmula, Scanpix

      Raamatu väljaandmist on toetanud Fjodor Berman, Urmas Sõõrumaa ja Koit Uus.

      Hea lugeja

      See raamat on minust – Kaia Kanepist. Sellestsamast Kaiast, keda naabruskond Haapsalus tundis kui Reketiga Tüdrukut, kes iga päev nende majadest möödus, et minna tennist mängima.

      Hiljem, kui tulid tulemused ja tuntus, teati mind juba nime järgi, aga alguses olin ma lihtsalt üks pisike reketiga tüdruk, kes iga ilmaga trenni tahtis teha. Avastasin tennise enda jaoks juba päris lapsena ja sellest sai minu muinasjutt, minu elu. Elu, mida teiega selle raamatu kaudu nüüd jagan. See raamat on aus, tõenäoliselt üks kõige ausamaid, mis siinmail kirjutatud on. Ta võib teha haiget mõnele minuga seotud inimesele, ta teeb kindlasti haiget mulle. Sellegipoolest tahtsin ma selle raamatu kaudu teiega jagada seda, mida ma siiani pole jaganud peaaegu kellegagi. Minu jaoks on mõiste „jagatud mure” olnud võrdne mõistega „reedetud saladus” ja seepärast olen päris paljusid oma mõtteid siiani jaganud ainult oma päevikuga. Päevik ei reeda, küll aga on temast selle raamatu sünni juures palju kasu olnud.

      Mu elu on tõepoolest olnud kui muinasjutt või kui sõit Ameerika mägedel. Tänu tennisele. Ja tänu kõigile neile, kes mind toetanud on. Ilma teieta ei oleks mind, ei oleks ühte päris toredat peatükki Eesti spordi ajaloos. Eelkõige tahan ma muidugi tänada oma vanemaid – ema Anne ja isa Jaak on olnud minu esimesed ja kõige andunumad fännid algusest peale ja on siiani. Teiseks tänan oma treenereid – eriti Tiit Kivistikku ja Andrei Luzgini. Aga ka Thomas Högstedti, kes mind alati nõu ja jõuga aidanud on. Muidugi tahan ma tänada oma sponsoreid – nii suuri kui ka väiksemaid. Ilma teieta oleks see muinasjutt väga lühike ja nukra lõpuga. Erilised tänusõnad Tallinna Sadamale, Tallinkile ja FKSMile (hilisem YIT Ehitus).

      Ma ei saa tänamata jätta ka oma paljusid fänne ja ajakirjanikke. Muidugi on olnud tüütu olla vahel „Meie Kaia” ja siis „Hüsteeriline naisterahvas”. Ikka ju tahaks olla armastatud sellepärast, et ma olemas olen, mitte tänu sellele, mida ma saavutan. Aga ju see on üks osa tippsportlase elust, millega peab harjuma.

      Seda raamatut lugedes avastate, et minu elu pole kaugeltki mitte alati olnud õnnelik muinasjutt. Meil kõigil on oma mured, oma probleemid, oma deemonid. Nii ka minul. Täna olen ma õnnelik. Igaüks meist peab ise leidma oma õnnevalemi ja me ei saa üksteise kogemusi enamasti lihtsalt üks ühele üle võtta. Siiski loodan ma, et äkki annab see raamat mõnele lugejatest jõudu ja usku oma muredest vabanemiseks. Ehk aitab see teil paremini mõista oma lähedasi, kes vajavad teie abi ja tuge. Sel juhul on see raamat oma eesmärgi kuhjaga täitnud.

      Lugupidamisega Kaia Kanepi

      New Yorgis 28. augustil 2017

      See siis ongi tennis!

      Esimene asi, mida ma endast mäletan, on tennis. Ma mängin üksi Haapsalus Kastani tänaval, oma lapsepõlvekodu hoovis. Löön palli reketiga vastu meie kortermaja seina nii kõrgele kui jaksan, vahin pea kuklas üles ja mõtlen ise imestunult: see siis ongi tennis!

      Teine mälestus on mul sellest ajast veel. Ma istun ema süles ja valan kibedaid pisaraid. Tennises on kaotus nii valus. Eriti veel kaotus oma emale. See tunne, kui sa kogu südamest ihkad võita, aga ikkagi kaotad – see tunne on täpselt sama kibe ka siis, kui sa pole enam laps.

      Ma olen sel ajal umbes viiene või kuuene. Trennis ma veel ei käi, kuid mul on juba oma reket – roheline Dunlop –, sest mu vanemad on tennisehullud. Innukate harrastusmängijatena veedavad nad peaaegu kogu oma vaba aja Uuemõisas Haapsalu KEKi tenniseplatsidel. KEK on Kolhooside Ehituskontor, 1500 töötajaga ehitusfirma, mis kuulub Haapsalu rajooni kolhoosidele. Minu vanemad õed Kadri ja Karin käivad sealsamas Uuemõisas tennisetrennis. Loomulikult ei jäeta mindki üksi koju, kui isa ja ema palli taguma lähevad.

      Miku ja mina meie esimeses kodus Haapsalus Kastani tänaval. Mina olen kolmeaastane ja Miku umbes kolmekuune.

      Haapsalu on pikka aega olnud üheainsa spordiala päralt. 1950. aastal Haapsalusse tööle asunud legendaarse treeneri Endel Nelise vehklemiskoolkond püsib elus tänini ja möödunud sajandi teisel poolel võis Haapsalut õigusega pidada Eesti vehklemispealinnaks.

      Aga 1980. aastatel tabab Haapsalut ka tennisevaimustus. Sellegi päästab valla üksainus mees – Mati Laimets, kohaliku KEKi peainsener.

      Laimets on koolipoisina tennisetrennis käinud, kuid suur mängumees on ta ennekõike siiski hingelt. Kui ta pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist KEKis ehitusinsenerina tööle asub, võtab ta oma südameasjaks taastada Haapsalus ammused tennisetraditsioonid, millele on kunagi aluse pannud tema tenniseõpetaja Villo Prümmel.

      Võimalused selleks on suurepärased. Haapsalu KEK on jõukas ettevõte. Seda juhivad ettevõtlikud spordilembesed inimesed, kes on valmis kulutama ettevõtte raha ka töötajate vaba aja sisustamisele ja spordile.

      KEKi põhitegevus on ehitamine, kuid tulu teenitakse hoopis puunööpide ja vimplite valmistamisega. KEKi eksperimentaaltsehhi nupumehed on kokku pannud masina, millega saab toota puidust nööpe. Seda riistapuud võiks nimetada ka rahamasinaks. Üks nööp maksab kõigest pool kopikat, kuid ühel kuuendikul kogu planeedist on nõudlus puunööpide järele nii suur, et neid veetakse Haapsalust Venemaa avarustesse autokoormate kaupa. Seesama „rahamasin” toodab ka kohalikku moekaupa, üle Eesti kuulsaid Haapsalu puupärleid.

      Raha toovad sisse ka vimplid ja embleemid – siiditrükis pildikestega riidetükid, mida KEKi eksperimentaaltsehhis samuti kogu suure Venemaa tarbeks toodetakse. Koledate lasteriiete kaunistamiseks ja mitmesuguste vormiriiete märgistamiseks kulub igal aastal tuhandeid Haapsalus toodetud embleeme.

      Peainsener Laimets suudab oma entusiasmiga süüdata KEKi kontorirahva seas kustumatu tennisekire. Tema eestvedamisel rajatakse Uuemõisasse KEKi kontori juurde algul kaks asfalteeritud tenniseplatsi ja hiljem veel mitu liivaväljakut. Seal taovadki mu vanemad juba enne minu sündi õhtuti ja nädalavahetustel ennastunustavalt palli.

      Jaak Kanepi (Lääne Elu, 12.06.2001):

      „Käis meeletu tagumine. Õhtul ja hommikul, nädalavahetustel. Võtsime KEKi sööklast saia ja limonaadi, see oli kogu söök ja puhkus.”

      Reketid on algul veel puust ja KEKi mehed hangivad neid tutvuse kaudu Tartust. Seal asub Tallinna suusavabriku Dünamo Tartu spordiinventari tsehh, mille toodangut on kasutanud isegi NSV Liidu tippmängijad.

      Tartu reketitehase uued hargiga mudelid lähevad varre ja pea ühenduskohast kiiresti katki ja neid tuleb Tartust pidevalt juurde tuua. Valuutaks kasutatakse KEKi toodangut. Haapsalu KEKi juht Armin Niinemets on üleüldise defitsiidi leevendamiseks lasknud ehituskontorile rajada oma abimajandi ehk loomafarmi, kus kasvatatakse Herefordi veiseid. Seda põhjendatakse sooviga rikastada töötajate toidulauda ja vajadusega hoida loomi karjatades korras võsastunud rohumaid. KEKi töötajad saavad abimajandist osta vorsti ja liha, aga seda kraami kasutatakse ka määrdeainena fondide, limiitide ja defitsiidi hankimisel. Poes sellist kaupa pole.

      Kõige suuremat puudust tunnevad KEKi töötajad tennisejalanõudest. Neid saab soetada ainult Tallinnas Vase tänaval asuvast meremeeste boonipoest Albatross. Selleks tuleb kõigepealt toime panna kuritegu, sest boonide ja välisvaluuta ostminemüümine on kriminaalkorras karistatav. Aga kuidagi saavad asjad siiski aetud, vangi ei panda kedagi ja paljajalu ei mängita tennist ka okupatsiooni ajal.

      1989. aastal asutavad KEKi töötajad minu isa Jaak Kanepi eestvedamisel tenniseklubi Reket. KEKi bussiga