Cinder. Marissa Meyer

enam tööle,“ kurtis prints Kai, kui Cinder robotit uuris. „Ta oli täiesti töökorras ja järgmisel päeval… ei midagi.“

      Cinder keeras androidi ringi, suunates selle sensorlambi otse printsile. Küll tal oli hea meel, et sai viimaks rutiinseid liigutusi teha ja rutiinseid küsimusi küsida – ehk aitab see keskenduda, nii et mõistus ei kuumene taas üle ning aju kaota ühendust. „On seda enne ka juhtunud?“

      „Ei. Palee mehaanikud vaatavad ta kord kuus läbi. See on üldse esimene tõsine probleem.“

      Prints Kai võttis laualt Cinderi väikese metallist jala ja uuris seda uudishimulikult. Ta piilus juhtmeid täis õõnsusesse, mängis varvastega ja sikutas siis dressipluusi varruka alla, et jalalt üks tahmaplekk maha poleerida. Cinder jälgis seda kõike kangestunult.

      „Kas teil palav ei ole?“ päris Cinder. Sekund hiljem kahetses ta küsimust, sest prints tõstis taas pilgu tema poole.

      Hetkeks tundus prints piinlikkusest maa alla vajuvat. „Tapvalt,“ möönis ta, „kuid ma püüan võimalikult silmatorkamatu paista.“

      Cinder kaalus, kas tasuks printsi illusioonid purustada, kuid pidas siiski paremaks vaikida. Tõsiasi, et kriiskavate tüdrukute hordid ei üritanud praegu ta putkat pikali joosta, oli selge märk, et maskeering töötas paremini, kui Cinder arvata oskas. Prints ei paistnud tõesti ühe kuningliku südametemurdjana. Pigem poolearulisena.

      Cinder köhis kurgu puhtaks ja keskendus taas androidile. Ta leidis peaaegu nähtamatu riivi ja avas tagapaneeli. „Ja miks palee mehaanikud teda nüüd korda ei tee?“

      „Nad üritasid, aga ei saanud hakkama. Keegi pakkus, et võiksin ta teie juurde tuua.“ Prints pani jala tagasi lauale ja silmitses seinte ääres kõrguvaid riiuleid täis androidide, hõljukite, tahvlite ja ekraanide lömmis juppe. Küborgide juppe. „Nad ütlesid, et olete Uus-Pekingi parim mehaanik. Eeldasin, et leian eest vana mehe.“

      „Ah nad ütlesid nii.“

      Prints polnud esimene imestaja. Enamik kliente ei suutnud mõista, kuidas sai üks teismeline tüdruk olla linna parim mehaanik, ja tema ise ei läinud neile oma lugu ammugi rääkima. Mida vähem inimesi teadis, et ta on küborg, seda parem. Ta läheks hulluks, kui kõik turumüüjad vaataksid teda samasuguse põlgusega nagu Sacha Chang.

      Ta puksis osad androidi juhtmed väikese sõrmega teelt eest. „Aeg-ajalt nad jäävadki vanaks. Ehk oleks aeg uue mudeli peale mõelda.“

      „Ma kardan, et see pole võimalik. Ta sisaldab ülisalajast informatsiooni. Et ma saan selle kätte … enne kedagi teist… on rahvusliku julgeoleku küsimus.“

      Cinder peatus ja vaatas printsile otsa.

      Prints hoidis ta pilku kolm sekundit, siis murdus. „Ma teen nalja. Nainsi oli mu esimene android. Sentimentaalne lugu.“

      Cinderi silmanurgas välgatas oranž tuluke. Ta sensorid olid tabanud midagi kahtlast, ehkki ta ei teadnud, mida täpselt – see võis olla ebamugav neelatus, liiga kiire silmapilgutus, printsi kokku surutud lõualuu.

      Ta oli oranži tulukesega harjunud. See süttis ta võrkkestal alatasa.

      See tähendas, et keegi valetas.

      „Rahvuslik julgeolek,“ märkis ta. „Naljakas.“

      Prints kallutas pead, justkui püüdes Cinderit vaidlema provotseerida. Tume juuksesalk langes noormehe silmile. Cinder keeras pilgu kõrvale.

      „Tuutor8.6 mudel,“ luges ta nõrgalt valgustatud paneelilt plastkolju sisemuses. See android oli peaaegu 20-aastane. Androidi kohta igivana. „Paistab laitmatus seisukorras.“

      Ta tõstis rusika ja lajatas sellega androidi meelekoha pihta vägeva obaduse. Prints hüppas. Cinder aga sirutas käe ja päästis androidi napilt ümber kukkumast. Ta sättis selle tagasi roomikutele ja proovis sisse lülitada. Ei midagi. „Aga teid üllataks, kui tihti see toimib.“

      Prints turtsatas. „Olete kindel, et te olete Cinder Linh? See mehaanik?“

      „Cinder! Käes!“ Iko vuras läbi rahvasumma, sinine tuluke vilkumas, ja vajutas pidurid blokki napilt Cinderi laua ees. Ta tõstis ühe kombitsa ja virutas lauale kohe printsi androidi kõrvale uhiuue teraskattega jala. „Vanaga võrreldes tohutu edasiminek. See on peaaegu kasutamata ja juhtmestik klapib vist ka. Ja ma kauplesin selle vaid kuuesaja univeri peale!“

      Cinderit haaras paanika. Ühel inimjalal tasakaalu hoides haaras ta jala laualt ja lennutas selle enda taha riiulisse. „Hästi tehtud, Iko. Nguyen-shìfu2 on oma eskort-droidi üle kindlasti rõõmus.“

      „Nguyen-shìfu?“ Iko sensor tuhmistus. „Vaste puudub.“

      Cinder pressis kokkusurutud hammaste vahelt välja mõru naeratuse ja viipas printsi poole. „Iko, palun tervita meie klienti.“ Ta madaldas häält ja lisas: „Tema Keiserlik Kõrgus.“

      Iko ajas kaela õieli, et saaks oma sensori otse printsi peale suunata. Too oli ju oma meetri jagu androidist pikem. Tuluke lõi kirkalt särama, isik oli tuvastatud. „Prints Kai,“ piiksatas Iko metalse häälega, „te olete veel kaunim kui räägitakse.“

      Cinderil oli nii piinlik, et süda hakkas läikima, ent prints lasi kuuldavale naerulagina.

      „Aitab, Iko. Kao putkasse.“

      Iko kuulas sõna. Ta lükkas lina eest ja sukeldus laua alla.

      „Milline iseloom. Sellist ei kohta just iga päev,“ märkis prints Kai, toetudes vastu putka ukseraami nii mugavalt nagu ta tassiks iga päev katkiseid androide turule. „Te ise programmeerisite ta?“

      „Uskuge või mitte, kuid ta oligi selline. Kahtlustan seadistusviga. Võib-olla sellepärast mu kasuema ta nii odavalt saigi.“

      „Mul ei ole seadistusviga!“ kuulutas Iko ta selja tagant.

      Cinder ei jõudnud piisavalt kiiresti androidi taha tagasi sukelduda. Printsi naerev pilk tabas teda taas. Jälle oli ta hetkeks pimestatud.

      „No ja mis te siis arvate?“ päris prints.

      „Ma pean diagnostika tegema. Selleks kulub mõni päev, võib-olla nädal.“ Ta lükkas tülika juuksesalgu kõrva taha ja võttis istet, et androidi sisemust uurida. Viimaks ometi sai jalg puhata! Ta kahtlustas, et rikub nii vähemalt ühte etiketireeglit, kuid printsil tundus sellest siiralt suva olevat. Ta kummardas vaid lähemale, et Cinderi käsi silmitseda.

      „Tahate, ma maksan kohe?“

      Prints sirutas ette oma ID-kaardiga randme, aga Cinder viipas selle oma kindas käega eemale. „Ei, aitäh. See on mulle au.“

      Prints Kai avas protestiks suu, kuid loobus siis sellest. „Ega pole vähimatki lootust teda enne festivali valmis saada?“

      Cinder sulges androidi paneeli. „On ikka. Aga enne pean ma tuvastama, mis tal viga on…“

      „Ma tean, ma tean,“ sõnas prints end taas sirgu ajades. „Unistada ju ikka võib.“

      „Kuidas ma teiega ühendust võtan, kui ta valmis on?“

      „Saatke paleesse sõnum. Või olete te järgmisel nädalavahetusel siin? Võin ka läbi tulla.“

      „Muidugi!“ hõikas Iko putka sügavusest. „Me oleme siin igal laadapäeval. Muidugi tulge läbi. See oleks suurepärane!“

      Cinder võpatas. „Te ei pea…“

      „See meeldiks mulle.“ Ta noogutas hüvastijätuks elegantselt ja sikutas kapuutsi servad näo ette. Cinder noogutas vastu, teades suurepäraselt, et peaks tegelikult püsti hüppama ja reveransi tegema, kuid ei riskinud oma tasakaalu uuesti proovile panna.

      Ta ootas, kuni printsi vari oli laua eest kadunud, ning asus siis turgu silmitsema. Printsi ilmumine nende kiirustavate hordide sekka oli jäänud märkamata. Viimaks julges ta end lõdvaks lasta. Iko vuras tema kõrvale, surudes kombitsaid vastu rinda. „Prints Kai! Kontrolli mu ventilaatorit. Ma kuumenen vist üle!“

      Cinder kummardas, haaras

2

Aasiamaades kasutatav vanemale mehele viitav viisakas nime järelliide. Toimetaja märkus.