Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

vikud 1994–2004

Pühendatud Tšetšeenia Vabariigi paljurahvuselisele elanikkonnale, keda pommitati taevast ja tulistati maalt

      „Ljatt kiera,” ütleb ta, püüdmata kanonaadist üle karjuda.

      Surun põlved vastu kõhtu ja pühin näolt kuivad mullakamakad, mis langevad ülevalt.

      Mõningatesse neist on jäänud määrdunudvalgeid juureniite.

      „Taeva juured,” sosistan ma, „maasse takerdunud taeva juured.”

      „Hvara duneja vain dats – see ilmaruum ei kuulu meile,” ütleb ta.

      „Ljatt kiera – maatühemikud,” naerab ta, „me oleme juba SEAL ega ole üleminekut lihtsalt märganud.”

S. Božko „Aastaaeg – sõda”

      Minu Päeviku esimesele, kulunud leheküljele on kirjutatud: „Kahtle kõiges.” Cicero

      1994

      25.03

      Tere, Päevik! Ma elan Groznõis, Zavetõ Iljitša tänaval. Minu nimi on Polina Žerebtsova. Ma olen 9aastane.

      26.03

      Sünnipäevaks, 20. märtsiks, ostis ema pähklitordi. Käisime kesklinnas. Väljakul oli palju inimesi. Inimesed karjusid. Seal olid habemetega taadid. Nad jooksid ringi.

      Lenin oli varem kalossides. Ausammas. Hiljem võeti see maha, aga kalossid jäid.

      Miks inimesed karjuvad? Mida nad tahavad? Ema ütles:

      „See on miiting.”

      27.03

      Kirjutasin luuletuse.

      Unistan ma lapse kombel

      laevaretkedest!

      Tahan leida merekarbi

      vetevoogudest.

      28.03

      Ärkasin. Pesin nõud ära. Pühkisin trepikoja neljandast esimese korruseni puhtaks. Hakkasin kausis pesu pesema. Pesin asjad ära, loen raamatut.

      29.03

      Miks kõik on lumehelbekesed, aga mina ei ole? Mind riietati peol Punamütsikeseks. Ema õmbles oma seelikust kostüümi. Ma tahan olla lumehelbeke! Kõik klassi tüdrukud on lumehelbekesed.

      01.04

      Kass Miška istub minu kõrval padjal. Ma loen „Kolme musketäri”. Seal on kuninganna, Mileedi ja d’Artagnan. Mulle meeldib maailm, kus kuningannad kannavad ilusaid kleite. Seal on musketärid ja kaardiväelased!

      Kodus on igav.

      02.04

      Mängisime peitust. Peitsime end puude taha ja aedadesse. Mina peitsin end ära koos Hava ja Aljonkaga. Need on minu sõbrannad. Pärast sõitsin jalgrattaga. Aga see läks katki.

      Nägemist!

      18.04

      Ma kaotasin hiire ära. Ema ostis hea käitumise eest. Hiir istus taskus. Ta kukkus vist rohu sisse. Otsisime Aljonka ja Saškaga. Ei leidnud.

      Ema ütles, et ta ei osta enam sellist mänguhiirt. Ütles, et ma olen kobakäpp.

Polja

      22.04

      Tädi Katja ja tema tütar Vera kutsusid mind külla. Nad on meie naabrid neljandalt korruselt. Kästi tulla hommikul. Mina ärkasin üles ja läksin kell kuus. Ema magas. Pärast riidlesid kõik minuga, et ma läksin nii vara. Ise nad kutsusid ju! Ma istusin köögis. Tädi Katja laskis mu sisse. Ta tegi pannkooke. Siis ärkas Vera ja me mängisime.

      Veral on poissnukk. Minul ei ole. Minul on tüdruk. Otsustasime nad paari panna.

      Nägin Ljuba-memme ja Stjopa-taati teiselt korruselt. Neil on naljakas taksikoer. Tema nimi on Knopka.

      01.05

      Täna on kristlaste ülestõusmispüha!

      Käisime mööda linna ringi. Vihm. Jõudsime kiriku juurde.

      Kõik naabrid õnnitlesid üksteist. Kostitasid pirukatega. Lapsed sõid värvitud mune. Zina-memm jagas kõigile. Kõige rohkem sõid Islam põiktänavast ja Muhamed. Aga Vasjale ja Aljonkale ei jätkunud. Neile andis pirukaid memm Nina.

      Vihma kallas hommikust saadik. Ema ja tädi Anja ütlesid: see on halb. Kui vihma sajab, siis jumal nutab, sest maa peal on palju patuseid.

      05.05

      Orkaan. Puid langes maha. Kõik ehmatasid ära. Pärast mindi aedadesse – aprikoose korjama. Aga need on veel toored – rohelised.

      Ma nägin hirmsat und: aknast tungis sisse koletis. Tal olid sõrad ja ta lõi aknal trellid eest ära.

      15.05

      Me mängisime: Patoška, Vera, Asja, Hava, Aljonka, Rusik, Arbi, Umar, Dimka, Islam, Saška, Vasja, Ilja, Igor, Serjoža, Denis ja mina. Algul mängisime kulli, pärast palli!

      Ema andis meile pakist Yupi mahla. Segasime seda ämbris veega. Jõime. Minu lemmik on oranž, Aljonkal punane. Aedmaasikamahl. Pärast andis ema meile Turbo nätsu. Seal on auto, pildi peal. Kõik olid väga rõõmsad.

      Kass Miška jäi haigeks.

      21.05

      Ma aitasin emal Berjozkas küpsiseid müüa. Emale ei maksta töö juures. Toiduga on kehvad lood. Tädi Katja räägib:

      „Ajad on sellised. Rasked.”

      Keetsime kanajalgadest suppi ja sõime. Varem keetsime kanast, nüüd jalgadest. Jalgu müüakse kiloga. Kana oli maitsvam. Palju maitsvam.

      Ema tahab mind teise kooli panna.

      Vanemate klasside õpilased lõid ühele tüdrukule tooliga pähe, ta on haiglas.

      Mina olen Nadjaga sõbrustanud esimesest klassist peale. Olen rääkinud talle saladusi.

      Ma korjan kleepse ja on ainult üks on veel kleepida. Et Cindy nukk võita! Nadja palus raamatut ja ma andsin. Mul läks meelest, et raamatu vahel on album ja kleepsud! Nadja andis raamatu tagasi, aga albumit ei andnud. Käisin emaga nende pool kodus. Nad elavad eramajas. Ema palus tema vanaisa, et nad tagasi annaksid. Nad ei andnud. Ma nutsin. Nüüd pole mul enam albumit ega sõbrannat.

      Nägin nende pool väikest põrsakest. Ta jooksis nagu koer.

Polja

      24.05

      Nadja vaikib. Ei anna albumit tagasi. Aga Hava ütles:

      „Jäta sina talle ka midagi tagasi andmata!”

      Ma teadsin, et Nadja sõnaraamat on minu käes. Ma ei tahtnud tagasi anda, aga pärast andsin ikkagi. Kui tema on selline, siis mina pole selline.

      Mulle meeldib Jelena Aleksandrovna – ta mängib meiega. Ta on meie õpetaja. Veel meeldib mulle Aleksei, kes istub Julkaga ühes pingis. Ma arvan, et ma armastan teda. Ta ostis mulle puhvetis saiakese. Ta ei karda kaitsepookimist. Mina ja teised tüdrukud peitsid end WCsse, aga meid leiti ikkagi üles ja tehti selga süstid. Me nutsime.

Polja

      02.06

      … laual oli kaks klaasi. Ühes oli kalade toit, teises rotimürk. Ma teadsin, kummas on mürk. Aga oli huvitav, mis saab, kui toita sellega kalu. Andsin natuke. Nad surid akvaariumis ära. Ma kartsin neid vaadata. Nad olid nüüd surnud, aga enne olid elus.

      Ema tormas mind nüpeldama.

      „Mõrtsukas!” Ema klohmis käterätikuga. „Sa oled mõrtsukas!”

      Tädi Marjami poeg Akbar läks endast välja. Need olid tema kalad. Tädi Marjam ei pahandanud. Ta andis mulle rõngassaia ja ütles, et viskab kalad vetsupotist alla.

      Mul ei olnud häbi. Mul oli hirm. Mõrtsukas tunneb hirmu.

Polja

      16.06

      Ema ostis süüa.

      Ma pesin Miškat kausis. Aljonka aitas. Pärast jalutasime lõunani. Pikutasime ja vahtisime