Peatumata. Брайан Олдисс

oli vaja kellaaegadest kinni pidada ning ta ilmus täpselt õigel ajal valvurite eskordiga Complaini ette. Complainil tõmmati hoolimatult selg paljaks ning esimene osa karistusest viidi täide.

      Tavaliselt jälgis neid sündmusi silmademeri. Kuid seekord oli midagi paremat teoksil: Complain kannatas peaaegu privaatsuses. Homme võib ta suuremat tähelepanu oodata.

      Särki haavadele tõmmates läks ta haigena oma tuppa. Ta sisenes ja leidis preester Marapperi ennast ootamas.

      III

      Preester Henry Marapper oli kogukas mees. Ta kükitas kannatlikult, suur kõht võbisemas. See asend polnud tema kohta ebatavaline, kuid sellisel hilisel ajal külastamine oli. Complain seisis kangelt kükitava kuju ette, oodates tervitust või selgitust; kumbagi ei tulnud ja ta oli sunnitud midagi esimesena ütlema. Uhkus lämmatas kõik peale urahtuse. Selle peale tõstis Marapper kasimatu käpa.

      «Su ego avardugu, mu poeg.»

      «Sinu arvelt, isa.»

      «Ja rahutuse arvelt mu alateadvuses,» lõpetas preester pühalikult, tehes tavapärast raevukummardust, vaevumata vahepeal püsti tõusma.

      «Mind on piitsutatud, isa,» lausus Complain raskelt, valades kannust tassitäie kollakat vett; ta jõi ning kasutas ülejäänut juuste silumiseks.

      «Nii ma kuulsin, Roy, nii ma kuulsin. Ma oletan, et alandus rahustas su meeli?»

      «Märkimisväärse lõivuga mu seljale, jah.»

      Complain hakkas aeglaselt särki üle õlgade tõmbama ning võpatas veidi. Valu, mis tekkis, kui riidekiud haavadest välja sikutati, oli peaaegu meeldiv. Järgmise magamise-ärkamise ajal on see hullem. Viimaks heitis ta verise riide põrandale ja sülitas sinna peale. Nähes, kui ükskõikselt oli preester ta heitlust pealt vaadanud, hakkas ta ärrituma.