Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6. Karl Laane

n>

      Ilmub Eesti Kultuurkapitali toetusel

      KARL LAANE – õpetaja, haridustegelane, uurija, valgustaja

      3. novembril 1986 jõudis Tallinnas lõpule Karl Laane elutee. Veel kümmekond päeva varem esines ta Tartus kodu-uurimise päeval. Kõnelejal jagus teemakohaseid mõtteid ja uute kavade tutvustust. Paar kuud varem avaldas Võru rajooni leht Töörahva Elu kahes numbris Karl Laane artikli «Külalise pilgu, võrulase südamega». See jäi tema viimaseks taaskohtumiseks Võrumaaga. Kirjutises leidus ka kriitilisi toone: mitmed vaatamisväärsused on võsastunud, rohkem oleks vaja suunavaid viitasid. Veebruaris 2017 möödus 110 aastat Karl Laane sünnist.

      Ta pärines Võrumaalt. Oli mees, kes läbi elu püüdles hariduse poole ja kes pidas oma kutsumuseks jagada õpetust edasi, oma õpilastele või kaaslastele. Ta tegutses tugeva sisemise kohusetunde mõjul ja oskas haarata teisi kaasa oma rahvavalgustuslikesse tegemistesse. Paraku sai ka Karl Laane saatuseks sattuda 1940. aastatel Eestit tabanud ajaloo suurtormide kätte, mis mõjutasid tema elu nii otseselt kui ka kaudselt.

      21. sajandi algusaastatel hakkas tema poeg Lauri-Enn korrastama isast järelejäänud kodust mahukat dokumendi- ja fotoarhiivi. Alles siis selgus, et täielikult on säilinud Karl Laane sõjaaegsed ja sõjajärgsed päevaraamatud. Ühtekokku 16 kaustikut või suuremas formaadis märkmikku, mis käsitlevad ajavahemikku juulist 1944 kuni 1947. aasta veebruarikuu esimese pooleni. Käesoleva teosega tehakse avalikkusele kättesaadavaks esimesed seitse päevikut.

      Sellised leiud on äärmiselt harvaesinevad. Mitte ainult, et sõja lõpust oli päevikute leidmise ajal möödas üle 60 aasta. Karl Laane oli olude sunnil sõjamees Saksa relvajõududes. Üldjuhul on armeedes sõduritel ja ohvitseridel päevaraamatute pidamine keelatud. Päevikud võivad taganemise ajal või muudel asjaoludel sattuda vastase kätte ja anda neile hinnalist teavet. Tuleb arvestada Karl Laane viibimist mobiliseerituna Saksamaal erinevates väljaõppelaagrites, tema osalemist mitmetes sõjasündmustes, üksuse saatmist Taani ja sõja lõpupäevade kaoses Saksamaale tagasitulekut, tema sõjavangi langemist ning erinevaid vangilaagreid – sellistes olukordades on lausa lugematu hulk võimalusi, et kõik senitehtud märkmed võivad kaotsi minna. Isegi mitmekuine tagasitee kodumaale sügisel 1947 kujunes keeruliseks ja pungil seljakott võib äratada iga varga tähelepanu.

      Vaid vähesed Karl Laane lähimad tuttavad teadsid Eesti NSV ajal tema sõjaaegsetest päevikutest. Mõningaid köiteid andis ta 1970. aastatel ükshaaval lugeda Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimise ringi liikmetele, samuti rääkis päevikutest kahele pojale. Päevaraamatute täielik maht ja ajaline ulatus sai selgeks 2006. aasta algul, mil poeg hakkas lõpetama isast jäänud kultuurilooliste materjalide süstematiseerimist ja arhiividele üleandmist. Ajalooajakiri Tuna avaldas 2007. aastal päevikutest valitud katkendeid.

      Mõnda Karl Laane eluteelt

      Tema isa Karl Laane (1867–1946) oli ametilt metsapraaker ja pidas hiljem Võrumaal Viitina (Kasaritsa) valda rajatud Sadrametsa asunduskülas talu. Ema Linda (snd Morel, 1881–1945) oli taluperenaine. Poeg Karl sündis 10. veebruaril 1907 Võru raudteejaama lähedal Võrusoo asulas, mis praeguseks on linnaga ammugi kokku kasvanud.

      Tulevase õpetaja, haridustegelase, uurija ja rahvavalgustaja lapsepõlv ning noorusaeg möödusid Sadrametsas, 1909. aastal uudismaale rajatud isatalus. Võrumaa taatide huvipakkuvad meenutused ja kodu lähedal asunud kivikalmed ning nendega seotud lood äratasid juba lapsepõlves terase nooruki «hämaraid kujutlusi noil aladel kunagi ammu olnud elust» – just nii on Karli noorust meenutanud aastakümneid hiljem tema abikaasa Leida. Noormehe haridusteed märgitsevad Ristemäe vallakool ja Rõuge kõrgem algkool. Sadrametsa noored andsid Laane algatusel 1927. aastal välja ühe numbri noorsoo ajakirja Kraavitaja.

      Ta lõpetas 1930. aastal Võru õpetajate seminari, saades pedagoogi kutse. Veel 1929. aastal ilmus Karl Laane koostatud ja toimetatud 24-leheküljeline lühiartiklite kogumik «Võru õpetajateseminari õpilaspere album», I osa, kusjuures trükise avalehel on avaldatud tema luuletus «Me noored…».

      Võru õpetajate seminari juhtis teatavasti 1920. aastatel nimekas pedagoog ja kooliuuendusliikumise tuntuim eestvedaja Johannes Käis. Just selles õppeasutuses kinnistus Karl Laanele omane harjumus end ise pidevalt harida ja oma teadmisi levitada, aga ka oskus teisi inimesi märgata ja nende tööd hinnata. Nii kujunes temast 1930. aastatel aktiivne rahvaliku kultuuritöö organiseerija ja kultuurimälestiste kaitse propageerija nii esinemiste kui ka artiklitega.

      Kaitseväes sundaja teenimise järel algas tema õpetajakarjäär Otepää lähedal Neeruti 6-klassilises algkoolis ja Valgamaal Restu 6-klassilises algkoolis. Pikemalt, aastatel 1933–1940 töötas Laane Eesti Haridusliidus, olles seal asjaajaja, järgnevalt hariduskonsulent ja siis liidu peasekretär. 1935. aastal ilmus trükist Karl Laane autorlusega «Eesti kirjandus: töökavu ja – juhatusi kirjanduse õpiringele», 1937. aastal avaldas ta koos R. Parisega «Kodukorraldamine: töökavu ja – juhiseid õpiringidele», 1939. aastal nägi trükivalgust Paul Vahi ja Laane koostatuna ning samuti haridusliidu väljaandena «Kodanlik õhukaitse: tööjuhendid õpiringidele». See trükis käsitles tänases arusaamas õhurünnakute tsiviilkaitset. Koostajad kirjutasid oma saatesõnades: «Kui kaasaega nimetame tehnikaajajärguks, siis teame ühtlasi, et praegu käimas oleva ja rahvaid otseselt või kaudselt haaranud sõja tõttu ka meie peame igasuguste võimalikkude ootamatuste puhuks olema ette valmistatud.»

      Karl Laanele tõesti sobis hariduse omandamine ja haridustöö. Võiks ehk öelda, et Karl Laane oligi oma hingelt pedagoog. Ta oli oma ilmavaatelt, ilmsesti just Võru õpetajate seminari mõjul, vasakpoolse kaldega humanist, poliitiliselt Jaan Tõnissoni ja nn Tartu vaimu pooldaja, kes võis kohati olla üsna kriitiline 1930. aastate teise poole «vaikiva ajastu» olude suhtes. Ta võitis Eesti Noorsoo Karskusliidu kirjandite võistluse ja astus veebruaris 1934 ühenduse kirjavahetajaliikmeks. Liitu juhtis nimekas pedagoog ja pedagoogikateadlane, ka Laanele eeskuju andnud Aleksander Elango.

      Eesti haridusliidu tegevuse lõpetamise järel töötas Karl Laane alates kesksuvest 1940 Eesti NSV hariduse rahvakomissariaadis poliitharidustöö vaneminspektorina. Selle perioodi algusajal ilmus tema sulest 15-leheküljeline brošüür «Juhendeid konstitutsiooni õpingute korraldamiseks» (Eesti Ametiühingute Keskliidu väljaanne, Tln, 1940). Eesti NSV konstitutsioon võeti vastu 25. augustil 1940, Laane lõpetas trükise lõpuridade kirjutamise 1. septembril. Veel ilmus tema autorlusega 175-leheküljeline ülevaade «Poliithariduse küsimusi» (sari Poliithariduslik kirjandus nr 1, Tln, 1940). See raamat oli mõeldud «abiks Nõukogude Eesti poliitharidustöölistele», nagu märkis autor lühikese saatesõna avalauses.

      Sõja alguskuudel leidis Karl Laane lühikeseks ajaks uuesti erialase tegevuse Tallinna 22. algkoolis õpetajana. Töö punasel aastal nõukogulikus hariduse rahvakomissariaadis andis Saksa ajal julgeolekupolitseile selge aluse pidada teda «kommunistliku meelsusega» isikuks, kes ei või jätkata tööd haridusvaldkonnas. Nii sai temast Saksa okupatsiooni ajal Kiviõlis põlevkivikaevanduse lao valvur ja tööline. See oli pool-sõjaväestatud asutus, mis võimaldas tal korduvalt saada väkkekutsest ajapikendust.

      1944. aasta veebruari algul jõudis rinne Narva jõeni ja Eestis viidi läbi üldmobilisatsioon. Nii pidi ka Karl Laane minema sõjateele. Mobilisatsioonikäsk tuli talle 11. veebruaril 1944, just tema 37. sünnipäeval. Algul koondati mobiliseeritud mehed Kloogale, 19. aprillil viidi nad sealt Tallinna, kust 25. aprillil algas pikk rongisõit Saksamaale. Seal alustati 20. Eesti SS-grenaderidiviisi väljaõppe- ja tagavaraüksuse koosseisus sõjalise väljaõppega. Kuna Laane oli Eesti kaitseväes 1931. aastal lõpetanud sõjakooli aspirantide kursuse – seal tehti haritud ajateenijatest reservohvitserid – ja saanud lipnikuks, siis saadeti ta järgnevalt Baierisse, Münchenist mõnikümmend kilomeetrit lõuna poole SS rindeohvitseride (junkrute) kooli Alpide jalamile Bad Tölzi, täiendus- ja ümberõppeks.

      Leitnant Laanel oli õnne, sest väljaõppe järel sai ta tagasi 20. diviisi tagavararügementi. Rühmaülemana korraldas ta väljaõppelaagris noorte või isegi veel alaealiste eesti poiste kooliõpetust. Nii pääses ta rindelesaatmisest ja alles 1945. aasta kevadpäevade suurtes segadustes tuli mõnel päeval «püssirohtu nuusutada.»

      Mais 1945 langes Laane ameeriklaste tsoonis sõjavangi ja hiljem vaevles ta inglaste rajatud vangilaagris. Olles sõjavangis, tegeles jätkuvalt haridustööga, organiseerides koos teiste pedagoogidega õppetööd ja sõjavangide isetegevust. Uklei laagris asutati