Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused. Igor Mang

gor Mangi elu ja astroloogiatarkused

      Eessõna

      Igor Mang tegi mulle esimese sünnikaardi, kui ma olin päris pisike, vaid mõneaastane. Seal oli muu hulgas kirjas, et ma olen isa lemmik (Igor põhjendas seda Saturni seisuga, aga ainsa lapsena pole mul muidugi konkurentsi eriti olnudki) ja et 20. eluaastate algus on põnev töö ja õpingute aeg. Ema on rääkinud, kuidas seda viimast vaadates – kuskil 1980. aastatel – mõtles ta, kas ma siis ülikooli ei lähegi, et nii noorelt juba töö. Aga selleks ajaks, kui ma olin täisealine ja oma valikuid hakkasin tegema, oli maailm ja Eesti sedavõrd muutunud, et oli täiesti normaalne käia korraga ülikoolis ja tööl, mida ma suurima rõõmuga tegingi.

      Hilisemate, täiskasvanueas tehtud prognooside paikapidavust polegi ma eriti kontrollinud, pigem on need paar kohtumist olnud mu jaoks inspireeriv meelelahutus – kellele ei meeldiks, kui talle jutustatakse, kui suurepärane inimene ta on?

      Igoriga koos raamatut kirjutades kristalliseerus mu jaoks arusaamine, mis on iidsetest aegadest tänaseni vastu pidanud astroloogia peamine võlu – see aitab tundma õppida iseennast ja oma eelistusi. Sünnihoroskoobis kirjas olevaga võib nõustuda või mitte, aga areneda ja ennast leida aitab ka nentimine, et “seda ma küll ei ole”.

      Näiteks sünnikaardi järgi on minule sobivad valdkonnad teadus ja ilukirjandus (kuna mind tõmbab tõesti nende valdkondade poole, siis milline tore üllatus!), mul võiks olla edu ka poliitikas ning mind paelub müstika. Oma praeguses reaalsuses ütlen ma, et poliitikasse ei kavatse ma minna, aga teadus-müstika skaalal on minus tõesti nii tõenduspõhise teaduse usku skeptikut kui ka uudishimulikku müstikut. Sest ajalugu on näidanud, et on ainult aja küsimus, kui mõni pöörane väide ära tõestatakse, ning elu oleks surmigav ilma võimaluseta uskuda haldjatesse ja päkapikkudesse.

      See raamat ei ole elulooraamat selle traditsioonilises tähenduses. Siin on küll kirjas Eesti kuulsaima astroloogi Igor Mangi värvikas elukäik ja kujunemislugu, aga samavõrd on see astroloogiaõpik, pärast mille läbilugemist on igaüks varustatud tööriistadega, mille abil oma isiklikku sünnikaarti tõlgendada ja enda olemust tunnetada. Raamatu viimane osa sisaldab ühe elus palju näinud ja lugenud mehe mõtisklusi.

Triin Katariina Tammert

      Perekond ja lapsepõlv

1949–1967

      Igori isa Nikolai Smirnov ja ema Leida tutvusid 1945. aastal Juhkentali tänaval. 1939. aastal Vigalast Tallinna tulnud ja õpetajate seminaris algklasside õpetajaks õppinud Leida läks kasarmusse vaatama isapoolset onu Jüri Abermanni, kes teenis Eesti korpuses. Kapten Smirnov saatis neiu pärast koju ning tuli teda peagi uuesti otsima. Nad abiellusid 1946. aastal.

      Nende esimene poeg Jüri suri vaid pooleteise aasta vanusena. Kaksikud Sirje ja Igor sündisid 15. juunil 1949 Kaksikute märgis pühvliaastal.

      “Õde sündis 20 minutit varem. Arst, kes meid vastu võttis, teatanud selle peale, et viisakas noormees, lubas tütarlapse ette,” naerab Igor.

      Nimed pandi kaksikutele inspireerituna Georg Otsa lauludest – ema kuulis teda laulmas Sirjest, samuti aariat vürst Igorist.

      Meie esimesel raamatukohtumisel 2016. aasta kevadel marsib Igor Mang julgelt sisse Tallinnas Koidu 113a asuvasse korterisse, kus möödusid tema esimesed 15 eluaastat. Mina ja Igori koer Sulfa märksa arglikumalt sabas. Korteri praegused elanikud tervitavad Igorit sõbralikult, ta on koos ühe oma tütrega siin varemgi käinud.

      Ruumikat korterit, kus praegu elab kaheksakümnendates eluaastates vanapaar, jagasid Igori lapsepõlves mitu perekonda. Ümara veranda ja ilusa vana ahjuga tuba oli Igori ja tema kaksikõe Sirje ning nende ema ja isa valduses. Teisi ühiskorteri tube jagasid ühte kaks ja teist veel viis inimest.

      “Isa oli mul kassiaasta Lõvi. Ta tegeles palju oma garderoobiga, muudkui korrastas rõivaid, ei suitsetanud ega joonud, pidupäevadel ainult natuke – venelase kohta haruldane!” meenutab Igor.

      Isaga, kes töötas pärast Kroonlinnast mereväest tagasitulekut maanteede ja autotranspordi ministeeriumis revidendina, Igor eriti hästi läbi ei saanud. Rotiaastal Jäära märgis sündinud emaga olid suhted paremad. Väikeses korteris sündis kokkupõrkeid nii temperamentsetel vanematel omavahel kui ka naabritega.

      Pühapäeviti sõideti sageli kogu perega trammiga Kadriorgu jalutama ja oravaid söötma, nüüd jalutab Igor neidsamu radu koos oma truu kaaslase, koer Sulfaga.

      Igori lapsepõlves praegu Koidu tänava otsa kohal kõrguvat Pärnu maantee viadukti veel polnud, selle asemel oli kõrge plangu taga kõrvalmaja, kus elavate venelastest poistega üksteise pihta kive loobiti. Teisel pool tänavat oli saun ja bassein, kus käidi kogu perega vähemalt korra nädalas.

      Maja taga siiani laiuva pargi täitis tol ajal kevadel suurvesi, kus Igor kõrvalmajas elavate sõprade Jura ja Eedikuga parvetas, samuti mängiti peitust ja jalgpalli.

      Kõige rohkem armastas Igor lapsena maal olla. Vigala kandis Jädivere mõisa külje all emapoolse vanaisa-vanaema juures sai looduses olla ning jõest kala ja vähki püüda. Amburist vanaemaga oli Igor eriti lähedane, aga ka Kaalude märgist vanaisaga jätkus ühiseid ettevõtmisi, koos käidi hobuvankriga sõitmas ja pühapäeviti Vigala kirikus. Kui kaksikõde suve lõpus linna lasteaeda toodi, peitis Igor end enne maalt lahkumist seniks aeda ära, kuni vanemad olid läinud. Nii ei olegi ta lasteaias käinud, vaid kasvas kuni linna koolitulekuni palju aega vanavanematega maal. Maalt tuli ka Igori esimene ametieelistus: ta tahtis saada tallimeheks.

      “Hobused ja koerad on mulle alati meeldinud. Kõige intelligentsem koer, keda mina näinud olen, on Evelin Ilvesel. Kui Evelin oli veel presidendiproua, käis ta oma koeraga Kadriorus jooksmas ja nii sai minu Sulfa endale vahel mängukaaslase. Ka minu Sulfa kohta öeldakse, et on tark. Ta on püha peni, kuna sai Kuremäe kloostri allikal piserdatud püha veega ja teda tunnevad paljud palverändurid.

      Kõige ilusamad hobused, keda Eestis näinud olen, on Kati Murutaril. Tal on ka väga eriline suhtlemine nendega, on näha, et ta elab nendega ühes infoväljas – see ongi kunst. Kõik muutub kunstiks, kui olla asja juures hingega.”

      Vanaisa ja vanaema pidasid Jädiveres enne sõda koloniaalkauplust. Sellest oli majapidamisse jäänud palju asju, mida oli põnev uurida. Vanaisa õde Iida oli abielus Vigala kolhoosi tallimehe Atka Jaaniga, tema juures sai Igor hobustega lähemalt tutvust teha.

      “Ma joonistasin üles kõik hobused, lõikasin paberist välja, kirjutasin nimed – Miku, Miira, Molli – taha, tegin neile talli ja tikutopsidest latrid ning tühjadest niidirullidest vankrid.”

      Jädiveres oli ka veski, kuhu talumehed tulid viljakottidega. Igor meenutab, et patsutas hobuseid ja kommenteeris, kui mõni oli väga lahja – neist oli poisil kahju.

      Sirje käis maal ainult suvel. Vanavanematele meeldiski nii, sest koos olid kaksikud ulakamad, üksi oli Igor pigem vaikne. Kaksikute kohta on nad ootamatult erinevad, õest sai lasteaiatöötaja ja ta armastab lastega tegeleda, samuti on ta väga perekondlik ja olnud eluaeg samas abielus. Sirje abiellus 1971. aastal Tallinnas Mart Heinmetsaga, meremehega Saaremaalt. Neil on kaks tütart, vanem, Amburist Ingrid, elab Šveitsis (“Ma kohe ütlesin talle, et sa ei leia endale siit meest!”). Noorem, Lõvist Kristiina Heinmets, oli miss Estonia.

      “Mu kaksikõe Sirjega on lähtepunktid erinevad – mina olen mees, mind iseloomustab rohkem Päike. Seetõttu on tema ühes abielus, aga mina kolmandas,” selgitab Igor enda ja õe erinevaid elukäike. “Muidu on palju sarnasust, kulgeme ikkagi paralleelselt. Kui tema sai lapse, tuli mul uus partner. Ja kui tema on haige, siis on mul ka nagu mingi vimm sees.”

      Igor märgib, et kui sünnikaardis on hea Kuu seis, siis jääb lapsepõlvekodu alles. Tema olulised lapsepõlvekohad on kõik alles, ehkki uute omanike käes: Koidu tänava korter, Jädivere maja …

      Igor meenutab, et kui ta oli päris väike, siis millalgi viiekümnendate aastate keskpaiku elasid nad perega mõnda aega Peterburis, tollases Leningradis, kui isa oli Kroonlinnas tööl. Isa õel Marial käis ta seal hiljemgi külas.

      “Möödunud suve lõpus otsisime koos sõbraga Peterburis selle maja üles. Aed oli alles ja suur puu ka, üks klooster oli sinna lähedale tekkinud. Kummaline tunne oli seal olla.”

      Koolis käis Igor kaheksa aastat Koidu tänaval Tallinnas, mis tol ajal oli põhikool, praegu asub samas majas Tallinna humanitaargümnaasium. Kui koolist hiljem mööda