Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi

heaeg 16. Hirmu planeet

      KEITH BENNETT

      RAKETLASTEL ON KARVASED KÕRVAD

      Esimesena saabuvad uuele, seniuurimata planeedile sõjaväelased, kelle peamiseks mureks saab Veenuse vaenulikus keskkonnas ellujäämine…

      Komandör aina vatras, ent Hague’i väsinud aju võttis seda vastu kõigest mürana, ilma sõnade või tähenduseta. Ta oli avariist saadik uimane olnud. Tema aju mängis katkise fonogrammina ette düüside lõhkemise läbilõikavat möiret ja iiveldamaajavat kreenivajumist, mis oli kõik mehed juhtruumis põrandale paisanud. Tuled olid kustunud ja algas südantpööritav püstloodne laskumine, kuni Patrullrakett Üks läbi Veenuse vihmametsa katuse põrutas ja prantsatas lagendikule, mille ta ise oma langemisega tekitas.

      Hague pilgutas silmi ja püüdis keskenduda sellele, mida karminäoline komandör Devlin rääkis – midagi Baasist ja emalaevast Odüsseusest.

      «Nendeni on viissada miili maad, ja iga jard sellest tuleb meil jalgsi maha käia. Jahisalgad lasevad söödavaid loomi. Minu jagu keedab läbi kogu vee ja puhastab seda ultravioletiga. Fotograafid lähevad koos teadlastega, kes jätkavad klassifitseerimist ja raportite kirjutamist. Näidiseksemplare ei koguta. Me ei saa endale lisakaalu lubada.»

      Ülejäänud viis meest, kes väikese kaardilaua ümber istusid, tundusid Hague’ile rahulikud ja enesekindlad; valmis marssima maha viissada või kasvõi tuhat miili läbi Veenuse vihmametsade hämara, läbiuurimata, aurava põrgu. Kui komandör neist igaühele eraldi otsa vaatas, noogutasid nad järjest, näoilmed kindlad ja jäiselt rahulikud. Hague aga tundis hirmu ja muretses, et ta nägu teda reedab. Äkki komandör Devlin naeratas ja tõmbas taskust konjakipudeli. Seda lahti korkides kõneles ta: «Noh, raketlased, võtame lühikese ja õnneliku elu terviseks. Ega mulle polegi kunagi neis plekkpurkides sõita meeldinud.» Pinge lahtus ja kõik naeratasid ja lubasid kõndida otse baaslaagrisse ohvitseridetoa tseremooniale, kummaski kaenlas mingi Veenuse emane.

      Hague’i sisemuses lasus jäine, tinaraske kahtlus oma järeleproovimata võimete ja meelekindluse osas, ning ta lahkus pärast esimest pitsi. Hetk hiljem väljusid eredalt valgustatud luugist ka teised. Komandör pidas kogu rühmale lühikese kõne. Siis asus navigaator Clark, naeratav, sitke väike mees, lagendikult oma eelväega teele. Kui nad hiiglaslike puutüvede vahele süngele metsarajale kadusid, sumbusid nende hääled äkiliselt.

      Komandör Devlin müksas möödudes Hague’ile rõõmsalt õlale, ning teine jagu oma stiilsetes ja viisakates hõbeääristustega sinimustades mundrites järgnes talle. Sinna kuulusid meeskonnaliikmed Didrickson ja Davis, kandes püsse ja üle rinna lõhkekuulidest raskeid padrunivöösid, ning Arndt, kõhetu karune geoloog, käsi kaelas, ning tema kõrval priske prillidega bioloog Gault. Järgmiseks kolises mööda väike tankett, mille tornist vaatas alla tehnik Whittaker ja irvitas Hague’i poole.

      «Mul on valus vaadata, et sa kõndima pead, kui mina sõidan,» huilgas Whittaker üle tanketi kolksuva mürina.

      Hague irvitas talle vastu, pigistas kahe sõrmega ajatus tummas põlgustväljendavas žestis nina, osutas tankile ning raputas nukralt pead. Mööda vänderdasid kaks järelkäru, mida tankett vedas, ja siis tuli ülejäänud kolonn: arst Bachmann ja tema turske veidrikust assistent Sewell ning kaks varustusekuhja all vaaruvat fotograafi. Hague mõtles endamisi, kui kaua nad kõike seda tarida suudavad. Siis tulid Lenkranz, Johnston, Harker, Szachek, Hirooka, Ellis, igaühel kaasas seljakotitäis varustust. Kõik läksid reas minema, kuni viimaks möödus temast Swenson, suurt kasvu rootslasest tehnik, ning lagendik oligi tühi.

      Hague pöördus ja vaatas oma salka. Tema vaimusilmas hõljusid korralikult trükitud «varustus, liikumisjärjekord, kerge välikahurvägi» – nimekirjad, mille ta oli koos oma tuhande teise korralikult trükitud nimekirjaga suurtükiväeakadeemias pähe õppinud.

      Nimekiri haihtus ja Hague vaatas, kuidas tema viiene kahurimeeskond püssidele nõjatub, naaldudes veidi ettepoole, et raskeid rakmeid, mille küljes olid nende matkakotid ja osadeksvõetud pneumaatiline kahur, lõdvemaks lasta.

      «Olgu,» sõnas Hague järsult. Ta otsis oma peast ainest julgustava kõne jaoks; midagi, mis näidanuks meeskonnale, et nad talle meeldivad; midagi, mida komandör võinuks öelda; kuid talle ei tulnud midagi vaimukat ega sütitavat pähe. Viimaks needis ta pomisedes oma tühja pead ning lausus karmilt: «Olgu, läheme.»

      Kuus meest läksid vaikselt reas lagendikult minema, mille Patrullrakett Üks oli metsa tekitanud, ning kadusid rõskesse hämarusse hiiglaslike tüvede vahel, mis sirgelt üles pimedusse kerkisid, kaugemale kui silm ulatus. Nende selja taga sibas hävinud puude vahel väike rotitaoline loom, selle mustad nööpsilmad uurimas huviga hõbedast laeva, mis seal purunenult ning pooleldi metsapõrandasse mattunult lebas.

***

      Baasikomandör Chapman lappas lootusetuna paksu kalkapaberivirna läbi ning vajus ohates tagasi seljatoele. Seal olid laskemoonaraportid, varustusraportid, meditsiinilised raportid, elavjõuraportid, luureraportid, raadiologid, radarilogid, sonarilogid, raportitest punnis kaustad ja mapid. Mujal laevas toksisid usinad sekretärid valmis pataljonide jagu uusi värskeid raporteid, kõik kenasti kolmes eksemplaris õhukesel kalkapaberil.

      Ta põrnitses üle segamini laua vaikivat täitevohvitseri.

      «Jah, Blake, see annab hea ülevaate kohalikest oludest, aga see pole uurimine. Kuni patrullrakett naaseb, saame me saata ainult seda kohalikku infot, ja sellest lihtsalt ei piisa.»

      Blake kehitas õlgu.

      «See on kõik, mis meil võtta. Me võime baasist rühmad jalgsi välja saata, isegi kui me sealjuures mehi kaotame, aga info, mida nad koguksid, oleks ikkagi lokaalse piirkonna kohta.»

      Komandör tõusis laua tagant püsti ning silmitses vaateaknast platood ja selle taga laiuvat džungliviirgu, mis ääristas mornis vaikuses ringituhisevatest hallidest pilvedest katuse all lasuvat lõputut vihmametsaavarust.

      «Minu jutu mõte on, et selleks ajaks, kui me robotkulleri tagasi maale saadame, peab meil olema laialdasemat infot kui praegu. See vaimustav paberimägi – mis sellest kasu on, millest see räägib? See kirjeldab suurepäraselt baasi ja kõige selle juurde kuuluva füüsilist seisundit. See kirjeldab väga hästi kümnemiilist ala baasi ümber, ent kõige kohta, mis jääb sellest alast väljapoole, ei räägi see midagi. See on suurepärane, nii palju kui seda on, aga seda on ainult kümne miili jagu, millest ei piisa.»

      Blake silmitses hajameelselt lumekarva paberivirna. Kui järjekordne pakk pneumaatilisest postitorust vastuvõtukasti paiskus, hüppas ta närviliselt püsti ja hakkas põrandat mööda tammuma.

      «Noh, mis me teha saame? Võtame kõik, mis meil on, laseme selle mikrofilmile panna ja saadame teele – ja mis edasi?»

      Komandör vandus kibedalt ja pöördus täitevohvitseri poole.

      «Ja mis edasi?» nõudis ta kurjalt. «Kas me jõuame jälle selle juurde? Hetkel, mil teenistuse teised harud taipavad, et meil pole Veenuse selle piirkonna kohta mingitki põhjalikumat ettevalmistavat raportit pakkuda, hakkavad nad sõjatrumme taguma. Lahingulaevaadmiralid ja maaväekindralid asuvad tööle ja kütavad avaliku arvamuse piisavalt üles, et Ühendriikide Raketiteenistus teiste harude poolt üle võetaks – ikka seesama iidvana militaarpoliitiline mäng.»

      Blake noogutas katkendlikult. «Jah, ma tean. Kui lahingulaevad on ehitatud või uued jalaväepolgud loodud või midagi taolist, jääksid meile riismed. Igal juhul ei saaks me piisavalt raha, et kosmoseuuringute tarbeks raketiteaduse arendamist jätkata.»

      «Täpselt,» lõikas komandör järsult vahele. «Raketid ei tõuseks enam õhku. Kindralid või admiralid vannuksid, et rahvusvahelise situatsiooni tõttu tuleks neid kaitserelvadena Maal hoida, ning see oleks meie töö lõpp.»

      «Me peame saatma tagasi hea, põhjaliku raporti; sellise, mis tõestaks, et Raketiteenistus saab oma tööga hakkama, ja see töö väärib tegemist. Ning kuni patrullrakett tagasi on, ei saa me seda teha.»

      «Olgu, komandör,» hüüatas Blake terasest ukseavast, mis viis emalaeva ülemisse koridori. «Ma hoian kullerraketti kinni, kuni me sõna saame.»

***

      Seitse tundi hiljem läks veidi valgemaks, ja päev oligi alanud. Hague ja seersant olid võtnud varahommikuse valgekorra ja hakkasid nelja teist meest nende väikestest individuaaltelkidest välja veeretama.

      Bormann