Isa ja aeg. Enn Soosaar

itle>

      Minu isapoolne vanaisa Jaan Soosaar oli kahekümne kolme aastane, kui üheksateistkümnes sajand vahetus kahekümnendaks. Tema oli pärit perest, kus asju võeti tõsiselt. Ta isa Jaak ei olnud jõukas mees, pigem vastupidi, kuid veendunud nendes tõdedes, mida hernhuutlased olid üle sajandi eestlaste maal külvanud ja mis olid siinse talupoja maailmanägemist kujundanud. See väike maja – kohta selle ümber olnuks taluks tõenäoliselt palju nimetada –, kus mu vanaisa Viljandimaal Kõpu kandis üles kasvas, oli samal ajal vennastekoguduse palvemaja.

      Ma mäletan vanaisa heatujulise mehena, kes armastas lastelastega tegelda, neile juttu puhuda, nendega mängida, neid tööga harjutada. Tema kõrval hoidsin ma, kuue-seitsmeaastane poisike, adrakurgi, et vänderdav sahk püsiks vaol, ja õppisin sujuva randmeliigutusega heitma külimitust teri kevadisele põllule. Kui ma mõtlen vanaisa tagasi aastasse 1900, näen noort meest, kes tahab oma elust midagi teha ja usub, et uus sajand loob eelmisest hoopis soodsamad tingimused igaühele, kellel on peas suured plaanid.

      Ja plaani ta pidas. See ei olnud midagi ennekuulmatut ega rabavat, küll aga kahtlemata üks perspektiivikamaid lahendusi, mida tollal oli valida maapoisil, kellel polnud koduse kitsikuse tõttu loota rahatoetust edasiõppimiseks mõnes maksulises täienduskoolis. Pealegi oli talle juba ammu selge, et tema tulevik on seotud maa ja loomadega. Enne oli tal vaja saada jah-sõna ühelt tüdrukult, kelle isa pidas Sürgavere lähedal toonaste mõõdupuude järgi keskmisest suuremat päristalu.

      Kui Maali Kerem oli Kookla karjamaal vanal maakivil istudes suuandmisega tõotanud Jaani oodata, oli mu vanaisa suurim mure murtud. Ta läks Venemaale põllumajandust õppima. Täpselt samuti nagu kõikidele eestlastele hästi tuntud Joosep Toots. Vanaisa jutustas korduvalt oma Venemaal-käimisest ja nendest imelikest juhtumistest, mida ta seal läbi elas, sellest äraspidisest suhtumisest töösse ja töö tulemusse, mida ta nimetas vene värgiks. Paraku olin liiga väike, et vahet teha Tuula, Rjazani, Tambovi vahel, ja ei oska täpsemalt öelda, kus Sise-Venemaal, mis mõisas või mõisates ta teadmisi kogus ning täiendas. Praktiline töö juhendaja käe all oli kõige olulisem, aga selleks, et paberit, st tunnistust „kursuse” läbimise kohta saada, tuli lugeda vastava ala raamatuid, väljakirjutusi teha ja, kui õigesti mäletan, siis ka läbikatsumistel käia.

      Maali pidas sõna, ja varsti pärast Jaani kodumaale tagasitulekut nad abiellusid. Nähtavasti ei olnud koduväi koht päris see, mida vanaisa oleks ihaldanud. Noored jätsid muistse Sakala, kus mu isapoolse sugupuu kõik tüvijuured kaovad kaheksateistkümnendal sajandil, mõned sajandi algul, mõned lõpul, aegade hämarusse, ja siirdusid Põhja-Eestisse Harjumaale. Vanaisa kauples ennast Salutaguse mõisa meieriks, ja seal, Hageri kihelkonnas, sündisid nende esimesed lapsed. Edasi läks elu tõusuteed. Vanaisast sai mõisavalitseja ehk too palgaline tegevjuht, kes vastutas järjekorras kolme suurmajandi käekäigu eest – lühemat aega Laitses, pikemat aega Harju-Ristil Hatus ja taas vaid aasta-paar Läänemaal Kiltsis.

      Esimese maailmasõja puhkedes oli Jaanil ja Maalil neli last, viies tulemas. Eluaastad ja paljulapseline pere säästsid vanaisa rindele saatmisest, ent mitte tagavaraväelasena kaitseväeteenistusest. Nii käis ta ehitamas kitsarööpalist raudteed, mis ühendas Paidet ja Tamsalu. Vabadussõda ei pannud neljakümne nelja aastaseid püssi alla, küll aga jättis suhteliselt lühikeseks elu Kiltsi mõisa valitsejamajas ja pakkus vanaisale täiesti uue väljakutse. Maareform avas võimaluse muutuda palgalisest pärisperemeheks, mida vanaisa – täis õhinat ning suuri lootusi – ära kasutas. Ta ostis riigilt laenu saades sellesama Kiltsi mõisa maadest paarkümmend hektarit. Sinna rajas ta oma jõul ning nõul algul kivimüüridega lauda, siis elumaja ning viljapuuaia, kus muide igal lapsel ja lapselapsel oli omanimeline õunapuu, ja neljakümnendate algul viimaks – võib-olla koguni trotsiks, aimates, et kadu vältimatult läheneb – lahmaka küüni. Elu edenes. Ja miks see ei pidanud edenema, kui inimesel oli tahtmist ja seda, mida üldistavalt nimetame talupoja kaineks mõistuseks, jah, kui esimest korda eestlaste pikas ajaloos olud ei takistanud, vaid soodustasid iseolemist ja käitumist peremehena nii oma talus kui ka oma riigis?

      Siis tulid baasid. 1940. aastal need vanaisa maid otseselt ei puudutanud. Sellegipoolest kerkis silmapiirile ähvardus. Mitme naaber-peremehe talud Ungru mõisa lõpetamata härrastemaja lähistel määrati kaduma, sest Eesti riigiga vastastikuse abistamise pakti sõlminud Nõukogude Liit võttis nõuks ehitada Rohukülla sõjasadam ja rajada selle lähedusse militaarlennuväli. Teise maailmasõja jõudmine meie kanti katkestas lennuvälja ehitamise. Paraku vaid ajutiselt. Punaarmee vallutas teist korda Eesti ja taas tiirutasid vanaisa talu kohal taevas viisnurkadega lennukid, harjutasid pikeerimist ning pika trossi otsas veetava koti tulistamist pardakuulipildujatest.

      Peastaap asus Kiltsi mõisas, lennuväli Ungrus. See tähendas, et kõige lühem tee punktist A punkti B läks põiki üle vanaisa põldude. Küll seadis ta ette tõkkeid ja venekeelseid silte, küll käis ohvitseridega rääkimas ja palumas, et nood annaksid sõduritele korralduse kasutada olemasolevaid teid. Sest ainult mõnisada meetrit põhja poolt viis Kiltsist Ungrusse Haapsalu–Rohuküla maantee, mõnisada meetrit lõuna poolt korralik külavahetee. Aga miski ei aidanud. Ma mäletan selgesti sõdurisaabastest kõvaks tallatud paari meetri laiust rada, mis jooksis sirgjoonena läbi viljapõllu ja jaotas karjamaa kaheks. Aga loomulikult ei olnud seda laadi hoolimatus ning omavoli peamine, millega leppimist uus Aeg Eesti taluperemeestelt nõudis. Neljakümnendate teine pool tõi ühe ängistava sõnumi teise järel: kulakuks tembeldamise hirm, meeletud põllumajandusmaksud, kuulujutud uuest suurküüditamisest, kolhooside tulemise järjest ärevamaks muutuv oht.

      Vanaisa suri 1948 ja nii ei pidanud ta silmad nägema tema elutöö täielikku hävingut. Aga juba järgmisel aastal astus vanaema kolhoosi ja andis ühiskasutusse hobuse Juku, põllutööriistad, seemnevilja… Ja läks mööda veel aasta, kui tulid Vene ohvitserid ja teatasid keeles, mida vanaema ei mõistnud, et tal tuleb lahkuda majast, mille ta koos mehe ja lastega oli ehitanud. Sest Rohuküla-Ungru lennuväli laieneb ja kolhoosi juhatusega on kokku lepitud, et kunagise Jaanila talu maad ja sellele püstitatud hooned omandab Nõukogude Armee. Tõsi, hoonete ja õunapuude eest oli ette nähtud kompensatsioon.

      Nelikümmend aastat asus vanaisa talu kinnisel territooriumil, keelutsoonis, kuhu ei pääsenud ükski ta järglane. Kui üheksakümnendate algul tohtisime esimest korda minna vaatama, mis traataia ja šlagbaumi taga oli toimunud, segunes masendus sellesama küsimusega, mida on esitanud kümned tuhanded eestlased sarnases olukorras. Miks? Miks pidi ühe suurriigi sõjaväe hävitustöö ja laos olema nii totaalne, nii absurdne, nii brutaalne? Elumaja oli maha põletatud, laona kasutatud laut seisis, katus sisse vajumas, küünist ei jälgegi. Kadunud aega meenutasid kolm suurest viljapuuaiast allesjäänud õunapuud ja, ennäe, nad kandsid vilja, tõid meile vanaisalt tervitust. Aga põllud? Mitu-mitu hektarit oli täis kuhjatud nõukogude ilmetu, inetu militaararhitektuuri tüüprajatisi – staabihooneid, spordihooneid, kasarmuid, garaaže, ladusid, osa lõpetatud ja kasutusel olnud, osa tühjad majakarbid, mille ehitamine oli aasta või paari eest katkenud. Ja seal, kus algas tühi väli, seal turritasid kunagise karjamaa servas kaks jalgpalliväravat ja kunagiste viljapõldude kõrval seisis lõhutud katlamaja. Aga pikki aastaid oli katlamaja täistuuridel töötanud, sest vanaisa viljapõlde kattis krobisev kivisöeräbu kiht ja paiguti oli kas tahtlikult või tahtmatult lastud sinna masuuti maha joosta. Pärijatel polnud midagi tagasi taotleda.

      Kaks nädalat ja kaks päeva enne 1939. aasta 22. septembrit, kui välisminister Karl Selter sõitis Moskvasse alla kirjutama Eesti ja Nõukogude Liidu vahelist kaubanduslepingut, oli minu isa Albert Soosaar saanud kolmekümne kolme aastaseks. Ta oli oma poolteist aastat vanema venna Evaldiga alustanud kooliteed rahuliku Euroopa suikunud kolkas Hatus, kust kubermangulinna Revalisse oli ligi kuuskümmend ja lähimasse, Vasalemma raudteejaama, üle kahekümne versta. Poisid said kiiresti selgeks kirillitsa e-oborotnõid ja jätid, veerisid ja purssisid vene keelt, kuid oskasid vastata ka kõrvaga kuuldud saksa keeles mõisapreilidele, kui need mõne uudistava küsimuse esitasid.

      Kloostri valla Hatu Sinema vallakool läbi, tuli edasi õppima minna linna. Aga nende mõne talvega, kus nad vantsisid, ranits seljas, hommikuti mõisa valitsejamajast koolimajja ja õhtuti tagasi koju, oli maailm sootuks muutunud. Puhkenud oli suur sõda Saksa-Villu ja Vene-Kolja vahel, mille ähvardav kõma kostis ka kõige kaugematesse Eestimaa nurkadesse. Linnas koolis käies, algul Tallinnas, siis Viljandis, hiljem jälle Tallinnas eestikeelseks muutuvas Reaalkoolis,