Tants lohedega II osa. George R. R. Martin

nts lohedega II

      see on minu fännidele

      Lodelyle, Treblale, Stegole, Podile,

      Caressile, Yagsile, X-Rayle ja Mr. X-ile,

      Kate’ile, Chatayale, Mormontile, Michile,

      Jamie’le, Vanessale, Ro’le,

      Stubbyle, Louise’ile, Agravaine’ile,

      Wertile, Maltile, Jo’le,

      Mouse’ile, Telisianele, Blackfyre’ile,

      Bronn Stone’ile, Coyote’i tütrele

      ja ülejäänud pöörastele ja metsikutele

      Plagudeta Vennaskonna meestele ja naistele

      minu veebilehevõluritele

      Eliole ja Lindale, Westerose isandatele,

      Winterile ja Fabiole WIC-ist

      ja Lohekivi Gibbsile, kellest kõik alguse sai

      Hispaania Asshai meestele ja naistele,

      kes laulsid meile karust ja piigast kaunist

      ja suurepärastele fännidele Itaaliast,

      kes andsid mulle määratult veini

      ja minu lugejatele Soomest, Saksamaalt,

      Brasiiliast, Portugalist, Prantsusmaalt ja Hollandist

      ning kõikidelt muudelt kaugetelt maadelt,

      kus olete seda tantsu oodanud

      ja kõikidele sõpradele ja fännidele,

      kellega pean veel kohtuma

      tänan teid kannatlikkuse eest

      DAENERYS

      Laagris leviv lehk oli nii õõvastav, et Dany suutis vaevu öökimist tagasi hoida.

      Ser Barristan kirtsutas nina ja ütles: „Teie Hiilgus ei tohiks siin mürgiseid aure sisse hingata.”

      „Minus voolab lohede veri,” tuletas Dany talle meelde. „Kas sa oled näinud kõhutõve käes vaevlevat lohet?” Viserys oli tihti väitnud, et lihtrahvast vaevavad nuhtlused Targaryene ei puutunud ja seni nähtu alusel vastas see kõik tõele. Talle meenus külm ja nälg ja hirm, aga mitte ükski haigus.

      „Ja siiski,” sõnas vana rüütel, „minu süda oleks rahulikum, kui Teie Hiilgus linna naaseks.” Meereeni mitmevärvilistest kiviplokkidest müürid lasusid pool miili eemal. „Verine kõhutõbi on olnud iga sõjaväe hukatus juba aoajastust saadik. Lubage meil toidupoolis laiali jagada, Teie Hiilgus.”

      „Homme. Praegu olen ma juba siin. Ma tahan näha.” Naine kannustas oma hõbehalli. Teised traavisid tema järel. Jhogo ratsutas Dany ees, Aggo ja Rakharo kohe naise kannul, pikad dothraki piitsad käes, et tõbised ja surijad eemale peletada. Ser Barristan ratsutas tähnilisel hallil tema paremal käel. Temast vasakul olid Symon Vöötselg Vabadest Vendadest ja Marselen Ema Meestest. Kohe pealike kannul tulid kuuskümmend moonavankreid valvavat sõdalast. Kõiki ratsanikke, dothrakisid, Jultunud Elajaid ja vabakslastuid, ühendas vaid kohustuse vastu tuntav vastumeelsus.

      Nende kannul tuigerdasid astaporlased õudses rongkäigus, mis iga läbitud meetriga üha pikemaks venis. Mõni neist kõneles Dany jaoks tundmatus keeles. Teised ei suutnud suudki avada. Paljud tõstsid hõbehalli möödudes Dany poole käed või langesid põlvili. „Ema,” hüüdsid nad talle astapori, lysi ja vanavolantise murdes, dothrakide kurguhäälel ja qarthlaste vulinal, isegi Westerose ühiskeeles. „Ema, palun… ema, aidake mu õde, ta on tõbine… andke mu lapsukestele süüa… palun, mu vana isa… aidake teda… aidake mu naist… aidake mind…”

      Ma ei saa teid rohkem aidata, mõtles Dany meelt heites. Astaporlastel ei olnud enam kuhugi mujale minna. Väljaspool Meereeni pakse müüre oli neid tuhandeid – mehi ja naisi ja lapsi, vanu mehi ja väikseid tüdrukuid ja vastsündinuid. Paljud olid tõbised, enamik nälginud ja kõik hukatusse määratud. Daenerys ei julgenud neid linnaväravatest sisse lubada. Ta oli püüdnud neid nii palju kui võimalik aidata. Ta oli nende juurde ravitsejad saatnud, Sinised Armulised ja loitsijad ja habemeajajad-aadrilaskjad, aga ka mõni neist oli tõppe nakatunud ning mitte kellegi ravi ei suutnud tuhkrul märal saabunud kõhutõve ülikiiret levimist peatada. Tervete eraldamine haigetest oli niisamuti teostamatuks osutunud. Tema Ustavad Kilbid olid seda üritanud, kiskudes mehi naistest eemale ja lapsi emade käte vahelt välja, kuni astaporlased itkesid, vastu puiklesid ja neid kividega loopisid. Paar päeva hiljem olid haiged surnud ja terved haiged. Nende üksteisest eraldamine ei olnud kuidagi kaasa aidanud.

      Isegi nende toitmine oli raskeks muutunud. Dany saatis neile iga päev nii palju kui võimalik, aga iga päev oli näljaseid suid üha rohkem ja jagatavat toitu vähem. Ka vankrijuhte, kes nõustusid moona vedama, oli üha raskem leida. Liiga paljud laagrisse saadetud olid ka ise kõhutõppe nakatunud. Teisi oli rünnatud tagasiteel linna. Eile oli üks vanker uppi aetud ja kaks tema sõdalast tapetud, mistõttu oli kuninganna otsustanud täna neile ise moona jagada. Kõik tema nõunikud olid sellele tuliselt vastu vaielnud, alates Reznakist ja Paljaspeast ser Barristanini, aga Daeneryse meelekindlust ei suudetud kõigutada. „Ma ei keera neile selga,” oli ta kangekaelselt öelnud. „Kuninganna peab oma rahva hädadega kursis olema.”

      Häda oli ainus, millest neil puudust ei olnud. „Hobused ja muulad on pea kõik otsas, ehkki paljud tulid Astaporist siia ratsa,” oli Marselen talle ette kandnud. „Nad on kõik pintslisse pistnud, Teie Hiilgus, niisamuti kõik rotid ja raipesööjad koerad, keda neil on õnnestunud kinni püüda. Mõned on hakanud omi surnuid sööma.”

      „Inimene ei tohi inimese liha suu sisse võtta,” lausus Aggo.

      „Kõik teavad seda,” nõustus Rakharo. „Nad saavad neetud.”

      „Nad on juba ammu neetud,” sõnas Symon Vöötselg.

      Neile järgnesid anumiseks liiga nõrgad või hirmunud, näljast pundunud kõhtudega väikesed lapsed. Kõhetud ja auku vajunud silmadega mehed kükitasid keset liiva ja kive, väljutades oma elu pruunide ja punaste haisvate jugadena. Paljud sittusid sinna, kus elasid, olles liiga jõuetud, et roomata kuninganna käsul kaevatud kraavidesse. Kaks naist kaklesid söestunud kondi pärast. Läheduses seisis üks kümneaastane jõnglane ja õgis rotti. Ta tegi seda ühe käega, hoides teises teritatud ora, et peletada eemale kõik, kes temalt saaki röövida püüdsid. Kõikjal vedelesid matmata surnud. Dany märkas poris musta mantli all lebavat meest, aga kui ta temast mööda ratsutas, lagunes mantel tuhandeks kärbseks. Maapinnal istusid luidrad naised ja hoidsid embuses oma hinge heitvaid imikuid. Nad jälgisid Danyt pilguga. Kellel veel jaksu oli, hüüdis talle: „Ema… palun, ema… olge te õnnistatud, ema…”

      Olgu ma õnnistatud, mõtles Dany mõrult. Sinu linn on saanud tuhaks ja kontideks, sinu inimesed ainult koolevad sinu ümber. Mul ei ole pakkuda teile peavarju, ravimeid ega lootust. Kõigest kopitanud leiba ja roiskuvat liha, kõva juustu, tilgake piima. Olgu ma õnnistatud, olgu ma õnnistatud.

      Millisel emal ei ole laste toitmiseks piima?

      „Liiga palju surnuid,” ütles Aggo. „Nad tuleb põletada.”

      „Kes nad põletab?” päris ser Barristan. „Verine kõhutõbi on kõikjal. Igal ööl sureb sadu inimesi.”

      „Ei ole hea surnuid puudutada,” kostis Jhogo.

      „Kõik teavad seda,” laususid Aggo ja Rakharo kooris.

      „See kõik võib tõele vastata,” ütles Dany, „aga seda tuleb siiski teha.” Ta mõtles hetke. „Rikkumatud ei pelga laipu. Räägin Halli Tõuguga.”

      „Teie Hiilgus,” sõnas ser Barristan, „Rikkumatud on teie parimad sõdalased. Me ei tohiks katku nende sekka lahti lasta. Las astaporlased matavad ise omi surnuid.”

      „Nad on selleks liiga nõrgad,” kostis Symon Vöötselg.

      Dany vastas: „Rohkem toitu võib neile jõudu anda.”

      Symon raputas pead. „Me ei tohiks toitu surijate peale raisata, Teie Hiilgus. Meil pole elavategi toitmiseks