Mitte keegi peale sinu. Jennifer Crusie

      Mitte keegi peale sinu

      Kallis lugeja!

      See siin on Fredi Raamat.

      1995. aastal, kui ma andsin selle käsikirja oma toimetajale, oli raamatu pealkiri “Oluline on omada Fredi”, aga toimetaja laitis selle maha, nii et kui raamat 1996. aastal ilmus, oli pealkirjaks “Mitte keegi peale sinu”. See ei muutnud midagi. Inimesed võisid öelda: “Teate, milline Teie raamatutest mulle kõige rohkem meeldib? See… mis ta pealkiri oligi? Teate küll, Fredi raamat.” Või: “Minu lemmik Teie raamatute hulgast on see Frediga. “Mitte keegi peale Fredi”? Ei, see oli kuidagi teisiti. Teate küll.”

      Ma tean. Fredi Raamat.

      Isegi arvustajad mõtlesid samuti. Library Journal kirjutas: “Ebaharilik paar (mees on 30 ja naine 40) ja tõeliselt isikupärane koer muudavad selle aasta lõbusaimaks ja seksikaimaks armastusromaaniks.” Nad nimetasid seda ka 1996. aasta üheks parimaks raamatuks, aga kuna nad rääkisid rohkem koera kui inimeste isikupärast, oli selge, et raamatu keskmeks on koer.

      See on Fredi Raamat.

      Fredi tegelaskuju ei ole inspireeritud mingist kindlast koerast, sest Fredis on palju kõikidest koertest. Küpsiseid näppav ja jalutamisest hoiduv supermagaja Fred võiks võtta koerte olümpial kõik tasapinnaharjutuste kuldmedalid, nii et pole imestada, et ta jätab tagaplaanile oma perenaise Nina, alumise korruse kuti Alexi, rääkimata Nina parimast sõbrast Charityst ja Alexi vennast Maxist. Raamatus on palju suurepäraseid tegelaskujusid, mõned neist minu lemmikud läbi aegade, aga lõpuks ei suuda keegi neist siiski Frediga võistelda.

      Jah, see on Fredi Raamat.

      Tere tulemast Fredi maailma! See on koht, kus bassetid lendavad (või vähemalt hüppavad aknast välja), Oreo küpsised ei saa kunagi otsa ja tõeline armastus võidab kõik, isegi kümneaastase vanusevahe.

      Fred poleks saanud seda kuidagi teisiti.

      Ma loodan, et Fredi Raamat meeldib teile.

      Jenny Crusie

      Meg Ruleyle,

      Fredi ristiemale ja minu partnerile kuritöös ja kir-jan-duses

      Tunnustus

      Minu siiras tänu Laurie Grantile tema teadmiste eest kiirabiosakonna tööst

      1. peatükk

      Viimane, mida Nina Askew vajas, oli Fred.

      „Ma tahan kutsikat,” ütles ta Riverbendi loomade varjupaiga täkkeid täis metall-leti taga seisvale pruunis vormis naisele. „Sellist krapsakat.”

      „Krapsakat.” Naine ohkas. „Muidugi. Leiame krapsaka.” Ta viitas peaga halli metallukse poole teises leti otsas. „Siitkaudu, üks aste allapoole.”

      „Hästi.” Nina lükkas oma lühikesed tumedad lokid kõrva taha, haaras käekoti ja läks edasi, olles otsustanud endale välja valida kõige elavama neljajalgse sünnipäevakingituse. Mis siis, et eile oli olnud tema neljakümnes sünnipäev. Naisterahva jaoks on nelikümmend hea iga. See tähendab vabadust. Nina jaoks vabadust oma üliambitsioonikast endisest abikaasast ja nende ülemakstud eeslinnalossist, mis sai lõpuks pärast aastast lahtiste uste põrgut müüdud. See oli hea: nüüd oli ta sellest neetud majast pääsenud.

      Ja nüüd oli ta nelikümmend. Hästi, ta rõõmustas selle üle. Lisaks kõigele oli see põhjuseks, et endale koer soetada.

      Teenindaja liitus temaga ja ütles: „Siitkaudu.” Nina järgnes naisele veel ühe raske metallukseni. Ta kavatses võtta endale kutsika. Ta oli alati koera tahtnud, aga Guy polnud seda mõistnud. „Koerad ajavad karvu,” oli mees öelnud, kui Nina pakkus, et nad võiksid endale pulmakingiks koera soetada. Ta oleks pidanud teadma, et see oli olnud Märk. Aga ei, ta oli ikkagi mehega abiellunud ja kolinud sellesse disainitud mausoleumi. Ja siis oli ta veetnud viisteist aastat, toetades oma mehe karjääri, ilma koerata, majas, mida ta oli vihkama hakanud. Kuusteist aastat selles majas, kui arvestada ka seda viimast aastat lahutatud naisena ebamäärases ootuses, et maja müüdud saaks. Aga nüüd oli tal vabadus ja oma isiklik korter ja suurepärane, kuigi ebakindel töö. Ainus, mida ta vajas, oli keegi soe ja rõõmsameelne, kes teda kodus ootaks.

      Teenindaja avas ukse ja nõrk haukumine, mida Nina enne kuulnud oli, muutus pööraseks ja läbilõikavaks klähvimiseks. Ta astus betoonseintega ruumi ja peatus, hallides metallpuurides haukuvate ja tema tähelepanu püüdvate koerte poolt oma mõtetest välja raputatuna. Ta hingas kohutatult välja. „Oh jumal, see on hirmus.”

      „Steriliseeri oma lemmikloomad.” Teenindaja peatus eelviimase puuri ees. „Siin nad ongi.” Ta nookas uuesti peaga. „Krapsakad.”

      Nina astus naise juurde ja piilus puuri. Kutsikad olid armsad – mingit tillukest, särasilmset, täpilist segatõugu – ronides üksteisest üle, lennates uperkuuti ja vigisedes ning haukudes. Põrgulikult ülemeelikud. Nüüd pidi ta neist ühe välja valima…

      Ta läks lähemale ja vaatas peaaegu kogemata viimasesse puuri. Ja kangestus.

      Selles puuris oli ainult üks koer – keskmist kasvu ja rusutud, liiga suur tema korteri ja liiga melanhoolne tema psüühika jaoks. Nina püüdis uuesti keskenduda kutsikatele, kuid millegipärast ei suutnud. Koera tumedate silmade all olid suured kotid, ta oli kühmus ja tema valget kasukat katsid justkui tohutud maksaplekid. Ta istus niiskel betoonpõrandal nagu ülekasvanud raisakotkas ja põrnitses naist haukumata, liigutamata. Koer meenutas naisele tema vanaonu Fredi, kes suri, kui naine oli kuueaastane. Talle oli onu Fred meeldinud, kuid ühel päeval oli mehe süda üles öelnud, nagu ema ütles, ja nii see läks.

      „Tere,” ütles ta ja koer tõstis veidi pead. Nina kummardus ja sirutas käe läbi puurivarbade, et koera kõrvade tagant sügada. Koer vaatas teda ja sulges siis tänulikult silmad.

      „Mis tal viga on?” küsis Nina teenindajalt.

      „Mitte midagi,” vastas teenindaja. „Ta on poolenisti taks ja poolenisti basset.” Ta vaatas kaarti puuri küljes. „Või siis tunneb ta, et täna on tema viimane päev.”

      Nina silmad läksid suureks. „Te peate silmas…”

      „Jah.” Teenindaja tõmbas käega üle kõri.

      Nina vaatas tagasi koera poole. Koer vaatas kõhklevalt Nina poole, tema silmades oli surm.

      Oh jumal.

      Ta seisis ja lükkas juuksed kõrva taha, püüdes näida asjalik ja praktiline, pingutades, et olla asjalik ja praktiline. Tal ei olnud seda koera vaja. Ta vajas ühte õnnelikku, ülemeelikut kutsikat. See koer oli tõenäoliselt isegi oma parimatel päevadel näinud välja nagu professionaalne leinaja. Ja ta ei olnud kutsikas.

      Kõigi koerte hulgast just see.

      Ta vaatas veel viimast korda koera poole ja tema juuksed langesid ettepoole, moodustades musta lokkis raami koera masendusele. Koer kallutas veidi pead, nagu oleks see tema jaoks liiga raske, ja tema kõrvad vajusid lonti.

      Nina ei saanud seda koera võtta. Koer oli liiga masendunud, liiga suur, liiga vana. Naine astus sammu tagasi ja koer heitis ohates külmale kõvale põrandale pikali, midagi lootmata, alistudes saatusele, et keegi teda ei armasta, ja veendumusele, et hommikul ta sureb.

      Nina pöördus teenindaja poole ja ütles: „Ma võtan tema.”

      Talitaja kergitas kulmu. „Kas see on teie arusaam ülemeelikusest?”

      Nina viipas kutsikate poole. „Nad kõik leiavad kodu, eks ole?”

      „Tõenäoliselt.”

      Nina heitis ukerdavatele pontsakatele kutsikatele veel viimase pika pilgu. Prozac1 nelja käpa ja sabaga. Siis vaatas ta rusutud, üksildast koera, kes oli liiga vana, et olla ligitõmbav, kui ta seda kunagi üldse olnud oli. „Mul on selle koeraga palju ühist,” ütles ta teenindajale. „Ja peale selle, ma ei saaks enam kunagi rahulikult magada, teades, et oleksin saanud ta päästa, kuid ei teinud seda.”

      Teenindaja raputas pead. „Sa ei saa neid kõiki päästa.”

      „Jah, aga ma saan päästa selle ühe.” Nina kükitas koera juurde. „Kõik on korras, Fred. Ma just päästsin su tagumiku.”

      Koer tõstis silmad ja põrnitses naist.

      „Ei,

1

Prozac – ravim depressiooni vastu