Henge palango. Arthur Adson

>

      Arthur Adson

      HENGE PALANGO

      Ei eäl ole ma nii rõõmus olnu

      Ei eäl ole ma nii rõõmus olnu,

      Kui tet sai edimäne Sulle laul –

      „Ei eäl“.. om sis mäletüse koolnu?

      Kas Taawet ma, wai unetaja Saul?

      Ei sukugi, ma mäletä ja wäega

      Noid aigo, kuna hõiskamise seo

      Sull’ wasta kanni, wõise ainolt käega

      Wiil kõnelda, ja teno andse peo.

      Kolm aastat joba johup mulle sakest

      Seosama hõiskamine keelele –

      Kumb põhjus tulisemp, kumb kangemb kangest?:

      Kõik Sino latse, weli wellele.

      Nüüd awalda ma oma armojano

      Sull’ laulden, laulda wõi ma omast käest, –

      Sa olet minno laulma armastano –

      Ma tennä, tennä Sinno kõigest wäest!

      Kui elli ma wiil Sännä koolimajan

      Kui elli ma wiil Sännä koolimajan,

      Kon trepi iin ma hoise tädi tsika

      Ja sitikpuhman marjo otse aian

      Nink kana mant är aije kurja kikka,

      Ke mino arwust liiga tek iks kanal:

      Mo musta pinikesega ai juttu;

      Ja perrä wahtse Ullil’ Liisol’ wanal’,

      Kui katte temä mäe takka uttu.

      Nink täditütre rõõmsast laulu leiwä,

      Kui lõpetet oll päiwä umblustüü –

      Nii ainokeist nä omma tundi peiwä,

      Nii kawwa kui jo pääle tulli üü.

      Sis iste neide jalgo mano trepi pääle

      Nink kinni waijo mino wäsüw silm –

      Üsk sõsarlik sai padjass mino pääle

      Ja olli warsti kadonu maailm.

      Tol ajal oll mull’ kogo maailm Sännä

      Tol ajal oll mull’ kogo maailm Sännä:

      Silm Heedu mäkist kawwemball’ es küündü,

      Kõik trepi iin ja lombi weeren sündü,

      Nink pedäjäss sis nimeti wiil männä.

      Es lasta tõiste mano silla pääle

      Kon wästräga nä püüse eherüsi,

      Es Suure Kõrtsi mano, ent ma ’s püsü:

      Nii himo oll! sis tädi tõst’ ja hääle.

      Pia meelehärmä uneti ma ärä.

      Santsawist höörütämä lätsi munne –

      Kaeh, kass tull lombi mano püüdmä kunne

      Kunn kunnal kuke pääl, ja hirmus kärä.

      Ent mõnikõrd, kui tädipoig oll koton,

      Wõis minnä Pärlijõkke wähkü püüdmä,

      Wai tsuklema ning kenäst’ aiga wiitma.

      Pulk huukesess ja rokass liiw oll poten.

      Nii mõndagi wiil mulle kennä johtu

      Nii mõndagi wiil mulle kennä johtu

      Nink ilosat: kui loije raamatist

      Hirlandast õnnetost, Mai-Roosist wist, –