Kuno Kõrge – sisehaiguste professor. Margus Lember Ja Mai Rosenberg

osenberg

      Kuno Kõrge – Sisehaiguste professor

      SISSEJUHATUS

      Professor Kuno Kõrge sünnist möödub tänavu kevadel 100 aastat. Oma elu jooksul nägi ta viit riigikorda, kuues jäi napilt nägemata. See kõik mõjutas oluliselt tema elukäiku ja suhtlust sõprade ja töökaaslastega ning eriti tööd professorina. Olles suurema osa oma elust pühendanud patsientide ravile ja paralleelselt noorte kolleegide õpetamisele, võiks teda ja tema elu käsitleda kui Eesti haritlaskonna koondkuju 20. sajandil. Professor Kõrge on läbi kogu oma elu kandnud kolme aadet: arstikunsti, meie oma ülikooli professori ja isamaalisuse oma. Sellega on ta pälvinud oma lähedaste ja laiemalt kogu Eesti arstkonna lugupidamise ning jäänud eeskujuks paljudele arstide põlvkondadele.

      Professor Kõrge läheneva sünniaastapäeva puhul leidsime koos Tartu ülikooli sisekliinikuga seotud kolleegidega, et Kuno Kõrge ja Toome sisehaiguste kliinikuga seotud meenutused vääriksid talletamist. Käesolevas raamatus esitatud mälestused on arusaadavalt subjektiivsed, sest inimesed mäletavad olnut erinevalt, läbi isiklike kogemuste ja mälu valikulisuse. Kuid kõige üle nüüd järele mõeldes annavad loodetavasti need professor Kõrget tundnud inimeste mälestuskillud ja Toome sisehaiguste kliiniku igapäevaelu kirjeldavad meenutused rahulolu kirjutajatele ning inspiratsiooni lugejatele. Toome kliinikust pärineva energia kandjaks oli keskse kujuna tagasihoidlik professor Kuno Kõrge.

      Soovime tänada kõiki, kes selle raamatu valmimisele oma mälestuste kirjapanekuga või muul moel – kirjutajate kontaktide leidmise, fotode otsimise ning raamatu lõpliku viimistlemise teel kaasa aitasid.

Raamatu toimetajad Margus Lember ja Mai RosenbergTartus, 2013. a märtsikuul

      INTERVJUU KUNO KÕRGE POJA MATTI KÕRGEGA

      Kohtusime dr Matti Kõrgega tema kodus Ülenurmel 8. veebruaril 2013. a, et rääkida tema isa professor Kuno Kõrge elust. Kokkusaamise korraldas Matti Kõrge kursusevend Agu Tamm, ülestähendused tegi Margus Lember.

      Mis on teada Kuno Kõrge vanemate kohta?

      Minu vanaisa oli Saaremaal Audakul leepraravila velsker-juhataja. Ta töötas seal väga pikka aega, sai 1929. a 30 aasta tööjuubeli puhul tänukirja. Vanaisa suri 1940. a enne minu sündimist. Minu vanaema ehk Kuno ema oli koduperenaine, kes tegeles ka mesindusega. Mesilasperesid oli tal 20 ringis ja sellest võib järeldada, et see oli tal ka sissetulekuallikas. Käisime vennaga suviti teda aitamas. Eriti tore oli mee vurritamine. Arvatavasti sealt sain ma ka huvi mesinduse vastu, millega olen nüüd tegelnud üle 20 aasta. Kunol oli ka vanem vend, kes kahjuks suri noorena – 18-aastaselt (1929. a) tuberkuloosi. Saaremaa liinis sugulasi meil ei ole.

      Meie maakohtadeks kohe pärast sõda olid Saaremaal Viidumäel Audaku, kus siis oli laste tuberkuloosisanatoorium. Edasi elasime seal lähedal olevates Rauna ja Upsi talus, kuni isa ostis vana metsavahitalu (Sihi talu) ja tegi selle korda. Teise suvepoole veetsime tavaliselt emapoolsete vanaisa-vanaema pool Põltsamaal.

      Koolis käis Kuno Saaremaal, 1931. a asus ta õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Tegeles spordiga, kõrgushüppega. Aga harrastas ka lüürikat, kirjutas luuletusi, mõned neist on ka avaldatud.

      Kuidas Kuno Kõrge tutvus oma tulevase abikaasa ja teie emaga?

      Nad tutvusid ülikooli ajal ja 1940. aastal abiellusid.

      Olete sündinud sõja ajal, sellest ajast teil isiklikke mälestusi ei saagi olla. Aga mis isa sõja ajast rääkis?

      Ega sellest ajast just liiga palju ei kõneldud. Neljakümnendad aastad olid keeruline aeg, üks võim tuli, teine läks. Kuno Kõrge oli sel ajal noor arst Toome sisekliinikus. Oma doktoritöö kaitses ta 30. detsembril 1941. aastal. Kui tuli nõukogude võim, siis seda tööd väitekirjana ei arvestatud. Väitekirja juures olnud elulookirjeldusest leiab ka asjaolud, miks hiljem tekkisid probleemid.

      K. Kõrge sündis 8. juunil 1913 Kuressaares, Saaremaal Lümanda vallas asuva Audaku leprosooriumi velskri-majandusjuhataja pojana. Keskhariduse omandas Saare maakonna ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1931. Astus sama aasta sügissemestril Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Töötas 1934 kevadsemestril Tartu Ülikooli Patoloogiainstituudis, sama aasta suvel praktikandina Saare maahaiglas. 1935. aastast alates asus töötama Ülikooli Närvikliinikusse subassistendina. Valmistas seal 1935. ja 1936. aastal auhinnatöid, milliseid hinnati I auhinnaga. Kinnitati 1936 sügissemestril Ülikooli Närvikliiniku noorema assistendi kt-ks. Lõpetas Ülikooli Arstiteaduskonna cum laude 1937 kevadel. Kinnitati sama aasta juunis Närvikliiniku nooremaks assistendiks, millisel kohal töötas kuni 1937 detsembrini, millal tuli Ülikooli I Sisehaigustekliinikusse abiassistendi kohale. Kinnitati 1938 suvel sama kliiniku nooremaks assistendiks. Doktorieksamid sooritas 1939 kevadsemestril. Viibis sama aasta suvel Eesti-Ungari arstidevahetuse alusel Debrecenis ja Budapestis, tutvudes sealsete ülikoolide sisehaigustekliinikute tööga. Oli 1941 augustikuust alates Eesti Omakaitse arstiks Põltsamaa piirkonnas, hiljem kuuludes kapt. Talpaku eesti üksusesse saksa sõjaväes ja septembri keskpaigast alates Saaremaa Omakaitsesse. Töötab praegu Ülikooli I Sisehaigustekliinikus n. – assistendina. Avaldanud 10 teaduslikku tööd, peale selle populaarteaduslikke artikleid. /Eesti Arst XXI aastak., 1942, nr. 4/

      Ka keerulistel aegadel tegeles K. Kõrge arstile omaselt haigete ravimisega. Patsientide puhul polnud tähtis, kes oli millisele võimule truu. Isa on meenutanud Saksa ajal Toome haiglas toimunut, kus ta ravis dokumentideta ja nimeta patsienti, kes tulnuks tolleaegsetele võimudele välja anda. Ent arstina tegi ta oma tööd ja paranenud patsient lahkus haiglast tänusõnadega, et ehk saab kunagi ka talle kasulik olla. Isa väitel oli seesama mees hiljem julgeolekus, tema kaudu hoiatati meie perekonda küüditamise eel. Vanemad võtsid siis meid vennaga ja sõitsime kõik koos Tallinnasse Hindi juurde pakku. Aadu Hint oli tuntud juunipunasena, ent õige pea pettus sügavasti oma tollastes ideaalides. Aga tema positsioon oli võimude silmis usaldusväärne ja sinna ei tuldud meid otsima.

      1944. a evakueeriti ülikooli haiglaid Haapsalu kaudu, suur osa arstkonnast ja õppejõududest lahkus. Meiegi pere oli minekul, ent kas me ei pääsenud enam liikuma või otsustati siiski jääda Eestisse, ei tea.

      Milline oli sõjajärgne aeg muutunud Tartu ülikoolis ja kliinikus?

      Tuli kohaneda uute oludega. 1947. a kaitses Kuno Kõrge uuesti väitekirja – sedapuhku anti talle nõukogude kombe kohaselt kandidaadikraad. Doktorikraadi saamiseks ei olnud töö kõlblik, sest ei olnud tsiteeritud nõukogude autoreid.

      Kliinikust olid lahkunud paljud arstid, siiajäänutel tuli taastada nii haigete ravi kui ka akadeemiline töö ülikoolis. Isal oli suur huvi patofüsioloogia ja selle seostamise vastu haigustega. Ta õpetaski hulk aastaid patofüsioloogiat.

      Kas ja kuidas mõjutas teie perekonda 1940-ndate lõpp ja nn natsionalistide paljastamine 1950-ndatel?

      Vanemad rääkisid sellest ajast vähe. Tean, et võib-olla kannatas rohkem ema. Tema isa võttis osa Vabadussõjast, ema vend aga mobiliseeriti ülikoolist Saksa armeesse.

      Ema oli lõpetanud õigusteaduskonna, kuid mingit tööd talle ei võimaldatud. Ta tegi siis läbi lühiajalised meditsiiniõe kursused ning sai tööle Tartu vesiravilasse. Pikalt ta aga seal töötada ei saanud – varsti vallandati. Mingil põhjusel suunati isa sellel ajal tööle Maarjamõisa haiglasse. Kui kaua ta seal töötas, enne kui sai tagasi Toomele tulla, seda ma ei mäleta. Mul on meeles, et see oli enne, kui ta Moskvitši ostis, sest sinna sõitis ta jalgrattaga.

      Mida tõid 1960-ndad aastad?

      1962. a kaitses isa kolmanda väitekirja, sedapuhku doktoritöö. Isa teadmisedoskused leidsid kasutamist, võimaldati töötada, ent täit tunnustust mineviku tõttu ta ei saanud. Omakaitse ja kapten Talpaku juures arstiks olemine jäid märkideks. Isa on meenutanud, et aeg-ajalt oli olukordi, kus sellele viidati. Meenub lugu, mida isa rääkis aastaid hiljem. Jutt oli kateedrisse uue assistendi töölevõtmisest: isa soovis seal näha Vello Saluperet, aga oli ka teine kandidaat, soovitusega väljastpoolt – Juri Ksenofontov. Ta kutsuti rektor Feodor Klementi juurde, kes otsustas, et võtta tuleb mõlemad. 1960-ndatel oli isal palju juhendatavaid, kes kaitsesid järjest väitekirju.

      Kellega perekond lävis? Kes olid lähedased inimesed? Millised olid meelistegevused? Kuidas veedeti puhkust?

      Väga