Kahekesi. Kultuuriministeerium Eesti kirjandus

>

      Kultuuriministeerium Eesti kirjandus, Friedebert Tuglas

      Kahekesi

      Oma päikese poole

      Need on wist suured laened olnud, mis kord kohinal üle maa on weerenud ja siis ära hangunud. Siia on ümargused waiksed künkad, siia sügawad orud siniste järwedega, aga siia tasased ja lagedad nurmed ning stepid jäänud.

      Uinudes ujub tuul laial lagendikul. Uniselt kõlkuwad kõrred õhus ja kahisewad unelaulu. Ja sinised orujärwed on nagu hangunud klaasist, ning peegeldawad eneses ainult walgeid põuapilwi ja kallastel kaswawaid toomingaid, emaleppasid ja keerlewaid metswiinapuid. Ja järwede kallastel kõnniwad pikajuukselised nooredmehed ja loewad testamenti, ja sääl liiguwad noored naesed, nii wagad ja õrnad kui inglid, ja laulawad armastusest – jumala vastu.

      Üksinda suurte raudmägede harjul müriseb ja wingub wihane tuul, ja mägestiku männad hoigawad ning painduwad maani maha. Ja siin kaswawad mehed, kes on kui teras, ja naesed õpetawad lastele, kuidas hõõguwalt armastada, hõõguwalt wihata. Ja oma raudmägede harjult näewad nemad elu wägewat woogu selgelt ja wabalt, ning nende mägede tipud punetawad päikese tõusul juba siis, kui all orus alles pilkane pimedus walitseb ja öökullid ning nahkhiired lendlewad.

      Kuid wait ja wäga on lageda pääl. Ja loetakse testamenti ja lauldakse jumalale ja poodakse wõllasse ning surrakse nälga.

      Ja wait ning wäga on lageda pääl.

      Kuid surejate hoigamiste ja laulikute wiiside wahele kostawad imelikud muinasjutud. Need on jutud eksinud inimestest, kes mägedel pidiwad sündima, kuid lagedal ilmale on tulnud. Aga nende hingedes on mäed, on kõrguse künkad. Ja kui kõik ilm iseloomuta lageda pääl enese sisse on uppunud, ja kui kõik nõmmed ja nurmed wõllaid täis on ja taewas preestrite ohwri suitsuga tumedaks on tehtud, – siis jääwad nende hinge kõrgused endiselt kiirgama, ja nad kuulutawad kõigile pimedatele ja halwatutele uut elu.

      Jaokest ühest muinasjutust tean mina, nagu salmi pikast laulust, mil ei ole algust ega lõppu. See on muinasjutt raudmägede kangelasest, kes uppuwa lagendiku pääl oli sündinud.

      Tasandiku serwal lepiku all istusiwad noormees ja tütarlaps üksteise ümbert kinni hoides ja waatasiwad linna pääle, mille kohal juba õhtune udu heljus. Säält tuliwad nende poole kisendawad ja hoigawad hääled. Kaugemale saades ujusiwad nad õhus laiali ning kustusiwad magawas lepistikus. Nad õõtsusiwad tuska ja kurbtust jahedasse sügise õhku, ja see lasus weskikiwina rinna pääle. Hing igatses midagi ütelda, aga see kustus iseloomuta lagendiku pääl ja tardus rinnas hääleta hoigamiseks.

      „Kuuled, kuidas nad hõiskawad!“ ütles tüdruk.

      „Ja kuidas nad hoigawad!“ lausus noormees ning näitas käega linna pääle.

      „Kui imelik see kõik on: see sügisene taewas, ruttawad pilwed, sinine jahe õhk, see lepik ja meie …“ mõtles tüdruk jälle kõwasti ning keerutas segaselt käega õhus, nagu oleks ta misgi pääle näidata tahtnud.

      „Ja need risti hambad sääl all linnas… surejate näod… muda ja pori ning hall nälg…“ rääkis poiss ning waatas kortsus kulmul enese ette maha.

      „Miks räägid sa alati nii tõsiselt ja kainelt? Kas meie ei wõiks ometi üksikutel silmapilkudelgi enese lendawast elust lahtiste silmadega und näha? Minu armas, minu armas…“

      Ja naene wõttis nooremehe kaela ümbert kinni.

      „Und näha – kui meie juba isegi und näeme?! Mis on meie minutilised unenäod selle suure üleilmlise une wastu?! Kas sa ometi ei aima, et ta meiegi pähe ja rinnasse tungib? Kas sa ei näe, et kui meie armastades üksteise otsa waatame, et siis une-jumal õnnistawaid käsa meie kohale wälja sirutab? Iga minut, mis meie enestele anname, selle oleme meie une-jumalale ohwerdanud“.

      „Kas meie ei tohi kunagi midagi enesele anda? Mitte silmapilkugi elus? Kuidas see ometi on, minu armas, minu kallis?“

      Ja tüdruk waatas küsides üle lagendiku.

      „Enesele anda, – kui meie kõik teiste käest saanud oleme?! Ainult sellepärast, et teised on, oleme meie selleks saanud, mis meie oleme. Ja meie peame sellele ühiskonnale, millest meie oleme, jälle tagasi maksma, mis meie saanud oleme, ja teda selleks tegema, milleks ta saama peab“.

      „Nõnda oleks ju ometi parem, kui meid ei oleksgi“, naeratas naene.

      „Ah, missugust rumalust sina räägid!“

      Ja mees wiskas pahaselt pää selga ning waatas poolkinniste silmadega üles, kuna ta ise midagi kokku arwas ja rehkendas.

      Tüdruk waatas ka üles lendawate sügise pilwede poole ning unistas misgi wärwilise ning laulwa üle. Ja natukene aega waikisiwad mõlemad. Siis ütles tüdruk tasakesi, kuna ta poisi pää enese waewalt kumera painduwa rinna wastu surus:

      „Tuleme ära säält möirgawast linnast, minu armas. Tuleme ära ja läheme sinna alla nende küngaste wahele orgu. Ja sinna teeme enestele maja ja elame sääl kahekesi, minu armas, minu ainus. Waata“, – ja ta näitas käega – „kuidas need mäekesed haljendawad! Ja roheline muru on walgete lillekestega kewadel üle kuiwatud, kui taewas tähtedega! Ja sinna teeme meie oma maja – oru nõlwale, kus need toomingad kaswawad. Ja maja ees woolab hallikas alla orgu…“

      „Waiki, oh narrikene!“

      Ja noormees silitas tüdruku kullakarwa juukseid.

      „Ja selle hallika ääres toominga all istume meie, waatame läbi kollaste lehtede hämarduwasse taewasse, kuni sääl juba tähed wilguwad. Ja kui siis juba õige hämaraks on läinud, siis astume meie üksteise ümbert kinni hoides sinna haljale künkale ja waatame sinna poole, kus elektri tulede eha taewakaart roosiliseks wärwib, ning ütleme teineteisele:

      „– Waata, sääl lõwiaugus elasime meie kord…“

      „Ära räägi sellest, kullakene! Ialgi ei saa seda, mitte ialgi!“ ütles noormees, kuna ta hambad walusalt kokku surus.

      „Ja mina ütlen:

      „– Minu armas, waata, kui õnnelikud meie oleme, kui meie kõik oma elu enestele anname. Mis puutuwad meile wabrikud, elekter… kõik, kõik, millega inimest piinata ja puua saab?! Elame enestele, minu armas, minu ainus…“

      „Ja sina ütled:

      „– Mina ei teadnud, et mina sind nõnda armastan, et mina tunnen, nagu lõõmaks minu rinnas määratune leek, ja silmadest tuiskavad sädemed, kui mina sinu pääle waatan. Elame enestele, minu armas, minu ainus…“

      Poiss tõusis äritatult üles ja astus paar sammu edasi ning waatas uuriwalt alla linna pääle, mille tornid loodenewa päikese kullas weel kiirgasiwad. Päikese helk langes ka poisi wihasele palgele. Ta lahtised pikad juuksed läksiwad punaseks ja silmist põrkas teraw kiir tagasi.

      Naesterahwas waatas nagu palwetades tema otsa, kuna ehmatuse jooned ta palgel mängisiwad. Ta nägi, kuidas mees käega üle otsaesise tõmbas, ja arwas märkawat, kuidas elektri sädemed mehe juuste seest käe sisse kargasiwad. Ja ta waatas nagu äranõiutud mehe otsa ning pani käedgi kokku.

      Poiss waatas endiselt linna pääle, mis tumedalt hambaid kiristas ja nagu läbi une hoigas. Tornid ja loodepoolsed majade seinad kumendasiwad tulewärwiliselt, kuna pikad akna read põlesiwad. Kaugemad alewikud kadusiwad sinise udu sisse, mis aegamööda jõe päält kerkis ja õõtsudes laiali lagunes.

      Taewas linna taga oli must. Ainult pää kohal tukkusiwad paar wäikest pilwe-sagarat, kui lendamise pääl kogemata seisma jäänud.

      Tuul, mis sügiselikult tormanud oli, rauges õhtu eel.

      Mehe palge piirjoon põles. Päike suudles lahkudes tema noort otsaesist.

      „Mis sa mõtled?“ päris tüdruk hirmul.

      „Mis ma mõtlen? Kui sina sellest aru tahaks saada!“ – ja ta tõmbas käega üle otsaesise. „Mina mõtlen suure elu üle, mis nagu saladuslik muinasjutt meist mööda kohiseb, ja millest meie ialgi aru ei saa. Ja mina mõtlen inimesesoo idealidest ja nooruse unenägudest, mis nagu õhuwiirastused elu hommikul meie taewasse tõusewad. Imelikud on need minu mõtted – tuhande-tiiwalised, kiirgawad ja särawad – ja nad lendawad kahinal üle minu pää. Ja pää huugab ning weri keeb ja laenetab, ja temas on tormid, kui laia