Hullult õnnelik. Jenny Lawson

elik

      See raamat on pühendatud minu tütrele, kes on itsitavaks tunnistajaks kummalisele ja imelisele maailmale, mille tema pere on loonud (nii tõelisest kui ka liialdatud)hullumeelsusest.

      Aidaku meid jumal, kui ta saab piisavalt vanaks, et kirjutada omaenda memuaare.

Avansilised kiidusõnad

      „See on üks parimaid raamatuid ja üks hullemaid juukseharju. Lugege, mitte ärge kratsige sellega pead.” ~ Charles Dickens

      „Kui Jeesus sellega ühele poole sai, andis ta selle mulle ja ütles: „Sa pead seda jama lugema, Kevin. See on kuradi vägev.” Jeesusel on päris halb nimemälu.” ~ Ernest Hemingway

      „On vähe inimesi, keda ma tõeliselt armastan, ja veelgi vähem neid, kellest ma lugu pean, aga ainult üks, kellel ma tahaks naha üle kõrvade tõmmata ja sellega mööda salongi eputada. Uksed lukku, Mrs Lawson.” ~ Jane Austen

      „Võin igasuguse liialduseta öelda: see on mu elu parim klaasialus.” ~ Dorothy Parker

      „Kõik, mis loeb, on elu – avastamisprotsess, see igavene ja lõputu prot sess ja üldsegi mitte avastus ise. No ja see raamat. Raamat on ka tore.” ~ Fjodor Dostojevski

      „Kes sind sisse lasi?” ~ Stephen King

      „Mul läks vist mantel kaotsi.” ~ William Shakespeare

      „Sa isegi ei tunne neid kiitjaid. Enamus on surnud ja Stephen King annab sind tõenäoliselt kohtusse. Me peame ilmselgelt su visiitide arvu suurendama.” ~ Minu praegune psühhiaater

      Ma tahtsin siia ainult ühe lihtsa Mary Oliveri tsitaadi panna, aga selle asemel otsustasin rääkida selle raamatu ühest kaaneideest, kuna see ei lähe tõenäoliselt kunagi loosi ja ma ei taha seda raisku lasta. Selline kaanekujundus on sellepärast nii vägev, et kui sa seda lugemise ajal oma näo ees hoiad, näeb see välja, nagu oleks su näo alumise poole asemel ekstaatiline pesukaru naeratus. Nii paistad sa kõigile möödujatele ühtaegu sõbralik ja hirmuäratav, mis on tore, sest siis ei hakka keegi sind lugemise ajal tülitama. Tegelikult, kui see on kõvakaaneline raamat, siis võid paberkaaned ära võtta ja neid kõigi raamatute ümber kanda, mis oleks nagu delikaatne „Mitte segada”-silt. Kui teed nii mitu aastat järjest, siis võib mõni hakata arvama, et sa oled erakordselt aeglane lugeja, aga segamatu rahu ja pooleldi pesukaruks olemise lisarõõm tasuvad end ära. Kui sulle nii ei tundu, siis pole see raamat arvatavasti sinu jaoks.

      Sind on hoiatatud.

      Rida paratamatuid hoiatusi

      Ei, ei. Soovitan sul see otsekohe pooleli jätta.

      Ikka veel siin? Vägev. Nüüd ei saa sa mind millegi eest süüdistada, mis selles raamatus seisab, sest ma ju ütlesin, et jäta lugemine katki, aga sina lasid ikka edasi. Sa oled nagu Sinihabeme naine, kes kapist kõik nood pead leidis. (Sisu reetmise hoiatus.) Aga isiklikult arvan, et see on hea. Kapis vedelevate maharaiutud peade ignoreerimine ei tule just suhtele kasuks. See toob kaasa ebasanitaarsed kapid ja võimaliku süüdistuse kuriteole kaasaaitamise eest. Maharaiutud peadele tuleb silma vaadata, kuna sa ei saa inimesena kasvada, kui sa ei tunnista, et meiega käib kaasas tobedus, mida ülejäänud maailma eest varjata katsume. Igaühel on kapis inimpead. Vahel on need pead saladused või avaldamata ülestunnistused või varjatud hirmud. See raamat on üks neist raiutud peadest. Sul on minu maharaiutud pea käes. See on halb võrdlus, aga vabanduseks olgu öeldud, et ma ju käskisin sul pooleli jätta. Ma ei tahaks küll ohvrit süüdistada, aga selles asjas on me süü ühine.

***

      Suuremalt jaolt vastab kõik siin kirjapandu tõele, aga mõnd detaili olen süüdlaste kaitsmiseks muutnud. Ma tean, et tavaliselt kaitstakse süütuid, aga milleks neid kaitsta? Nad on ju süütud. Ja neist pole nii põnev kirjutada kui süüdlastest, kellel on alati kõige paeluvam lugu rääkida ja kes tekitavad kuulajal võrdluses endaga parema enesetunde.

***

      See on naljakas raamat elust vaimuhaigusega. Pealtnäha tundub see kohutava asjade käiguna, aga isiklikult võttes olen ma vaimuhaige ja mõned mu kõige hüsteerilisemalt naljakad tuttavad on samuti. Nii et kui see raamat sulle ei meeldi, siis võib-olla pole sa selle nautimiseks lihtsalt piisavalt hull. Igatepidi sinu võit.

      Autori märkus

      Hea lugeja

      Sa hoiad seda raamatut käes ja nuputad, kas see on lugemist väärt. Arvatavasti mitte, aga köite vahele on peidetud 25-dollariline rahatäht, nii et osta see parem kiirelt ära, enne kui müüja midagi märkab.1

      Võta heaks.

      HULLULT ÕNNELIK on selle raamatu pealkiri. Lisaks on see midagi, mis mu elu päästis.

      Mu vanaema tavatses öelda: „Igaühe elus väike vihmasabin sees – vihma, sitapeade ja pasarahe sabin.” Parafraseerisin. Aga tal oli õigus. Me kõik saame kätte oma jao tragöödiat või hullumeelsust või draamat, aga määrav on see, mida me selle õudusega peale hakkame.

      Kogesin seda omal nahal paar aastat tagasi, kui mind tabas ränk depressioonihoog, mis oli nii kolossaalne, et ma ei näinud sellest väljapääsu. Depressioonis endas polnud midagi uut. Olen kannatanud mitut tüüpi vaimuhaiguse all juba lapsest saati, kuid kliiniline depressioon on mu pooleldi regulaarne külaline ja ärevushäire mu pikaajaline vägivaldne poisssõber. Mõnikord on depressioon nii leebe, et pean seda ekslikult gripiks või mononukleoosiks, kuid seekordne juhtum oli ekstreemsete killast. Ma ei soovinud tingimata, et elu lõppeks, aga tahtsin, et ta poleks selline sitapea. Meenutasin endale, et depressioon valetab, sest ta valetab. Ütlesin endale, et kõik läheb paremaks. Tegin kõiki tavapäraseid asju, mis mõnikord abiks on, kuid tundsin endiselt lootusetust ja tabasin end ühtäkki tõsiselt vihasena. Vihasena, et elu võib mulle selliseid takistusi teele veeretada. Vihasena selle näiva ebaõigluse peale, millega tragöödiat külvatakse. Vihasena, kuna muid emotsioone polnud mul jagada.

      Niisiis võtsin ette oma blogi ja kirjutasin postituse, mis muutis seda, kuidas ma edaspidi elule vaatasin:

      Oktoober 2010:

      Kõike arvesse võttes on viimased kuus kuud olnud üks kuradima viktoriaaniajastu tragöödia. Täna andis mu abikaasa Victor mulle kirja, milles teatati mu sõbra ootamatust surmast. Võiks ju arvata, et see tõukas mind pöördumatult rahustite ja Regina Spektori laulude allakäigutrepist kuristikku, aga ei. Ei tõuganud. Mul on kurbusest sitaks kõrini, ja ma küll ei tea, mis ora see universumil viimasel ajal perses on, aga mulle AITAB. MINA HAKKAN HULLULT ÕNNELIKUKS – PUHTAST TROTSIST.

      Seda kuulete? See olen mina naeratamas, sõbrad. Ma naeratan nii valjusti, et seda on kuulda, kurat võtaks. Ma hävitan oma meeletu rõõmuga kogu pagana universumi ja purskan välja pilte kohmakatest kassipoegadest ja tilludest kutsikatest, kelle on lapsendanud pesukarud, ja KURADIMA SÄDELUSSE KASTETUD VASTSÜNDINUD LAAMADEST JA SEKSIKATE VAMPIIRIDE VEREST JA SEE SAAB OLEMA KURADI FANTASTILINE. Tegelikult panen ma praegu aluse tervele liikumisele. HULLULT ÕNNELIKE liikumisele. Ja see saab olema kuradi lahe, sest esiteks saame me kõik PÖÖRASELT õnnelikuks ja teiseks sellepärast, et kõik sinu vihkajad situvad end üllatusest täis, sest need rajakad ei kannata välja, kui sa end korraks lõbusalt tunned, mis siis pöörasest õnnest rääkida, ja see pöörab nende maailma pea peale ja ajab nad hirmust halliks. Mis teeb sind isegi õnnelikumaks. Asja eest. Siis saame meie eelise. Meie: 1. Persevestid: 8 000 000. See punktisumma ei tundu nii rõõmustav, kui ta võiks olla, sest neil on kerge edumaa. Ainult et tead mis? Suva see. Me alustame nullist.

      Meie: 1. Persevestid: 0.

***

      Mõne tunniga sai #FURIOUSLYHAPPY üle maailma Twitteris trendipostituseks, sest rahvas hakkas häälekalt oma elu depressioonikoletiselt tagasi nõudma. Ja see oli alles algus.

      Mõne järgmise aasta jooksul sundisin ma end igasugustele tobedustele „jah” ütlema. Hüppasin purskkaevu, mis polnud sissehüppamiseks mõeldud. Käisin hetkeemotsiooni ajel UFOde küttimisretkedel. Ajasin tornaadosid taga. Kandsin kohalikul „Videviku” esilinastusel hunti (kes suri neerupuudulikkusesse) ja karjusin vihastele vampiirifännidele „JACOB ON PARIM!”. Rentisin tunniks laisklooma. Mu uus mantra oli: „Väärikus on ülimalt üle hinnatud ja põhjustab

1

Mu toimetaja nõuab, et klaariksin ühe asja ära, nimelt et tegelikult pole raa-matu vahel 25-dollarilist rahatähte, mille klaarimine on veidi naeruväärne, kuna 25-dollarilist rahatähte pole olemas. Kui ostsid selle raamatu, lootes selle vahelt leida 25 dollarit, siis minu arvates maksid sa just väärtusliku kooliraha ning õppetunniks on „Ära müü oma lehma viie võluoa eest maha”. Palju aastaid tagasi oli veel üks raamat, mis sama moraali pajatas, aga arvan, et mu näpatud näide on palju huvitavam. See on, nagu oleks muinasjutt „Jack ja oavars” kirjutatud stiilis „Viiskümmend halli varjundit”. Ainult et vähemate pärakupärlite ja oavartega.