Kõiksuse jälg. Merike Õim

>Kõiksuse jälg

      Erinevatel aegadel olen kirjutanud luuletusi, mis on aidanud mul mõtestada oma elu naisena ja ajaliku inimesena. Käesolev on mu teine luulekogu. Selles on määravaks hüpe ajatusse – kord kui piiremurdev tõuge, kord kui aegluubis, olemise ja mitteolemise ühesuses hõljumine.

      Luuleridu vääristavad tekstidega sulanduvad Piret Smagari gravüürid, mis panevad mind mõtlema, et igaviku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus.

Merike Õim

      HÜPE AJATUSSE

      ISTUN ÕHTUS

      pilgul varjutatul

      mittemillessegi

      süüvin väga kaua

      Seespool

      hingamise õhulossis

      mõte vaikusele

      katnud pidulaua

      Laual peekrid

      meelerahust triiki

      Ühe serval

      minu huulte jälg

      Ülla aeglusega

      joobun sellest sõõmust

      Tunnen

      kehast lahkub

      tõtlemise nälg

      AEG ÜLE KITSA PURDE LÄEB

      peatub poolel teel

      Vaatab ennast kadumas

      üle liikvel vee

      Tunneb et ta lendab käest

      olemata lind

      Pillab pilgu vette kuid

      ei teki pinnal ring

      Nii üle purde vaadates

      lakkamatult ise

      aeg saab üha ajatumaks

      läbi voolamise

      HELLAD ON NEED HOMMIKUD TERRASSIL

      kahe käega hoian sooja kohvitassi

      märkan rohuliblet mida eile polnud

      huulil veidikene aimub männitolmu

      Pole kiiret minna mööda kindlaid radu –

      see on lootus mille täitumist nüüd adun

      Tulvil värve tõuseb vaikus silmadesse

      viib mind teistesse vastloodud ilmadesse

      mille sügavustel polegi veel kuju

      Hinge pidades sealt vargsi välja ujun

      kuna hõljumise kestvas võimaluses

      saaksid hommikud terrassil võimatuseks

      ÕUNAPUU LEIDSIN

      oma õla najalt

      nihutades aiatooli

      märtsi päikeselaigus

      Tundsin ta elujõu tuge

      Neelasin õhku

      kevadet oli huulte peal

      keele peal järelmaigus

      Puu on minuvanune

      Elame teineteist üle

      Mitmed kümned on möödunud

      tema varjavas süles

      Aastaringid me kummagi sees

      pöörlevad nagu rattas

      aga keskmes kuhu kukkuda

      on ajatus

      KÕIK INIMESED KÄIVAD PIKI PURRET

      ehk küll ta mõne all

      näib kindel magistraal

      Näib uskudes

      kuid uskumine ongi

      ju ainus Jumal hinge sisemaal

      TUBA KESK TORMAMIST

      luku ja võtmega

      Lase mind

      Luba mind endasse

      On nüri mu taip

      on otsas mu meel

      sõnade siduja

      Tuba kesk tormamist

      akna ja taevaga

      Selle all voolamas jõgi –

      mis ülejõu vaevaga

      on tehtud üks kitsuke purre

      kulgema piki jõge

      Või näib see vaid siitpoolt nii

      siitpoolt tuubitud tõde

      Tuba kesk tormamist

      õhkki veel hingamata

      Arm ja viha ja valu

      kõik on sus hindamata

      Lase mind

      Luba mind endasse

      sammupikkuseks keskenduslõiguks

      Siis tahan astuda purdele

      Ükskõik

      et ta kõndides kõigub

      Ta olgu või piki jõge

      peaasi et voolavat näeks

      Võtmegi tagastan

      pillan ta vette

      südamepoolsemast käest

      VÄGA KITSA PURDE VÕIB

      ületada raskusteta

      Tuleb olla julge vaid

      tahetpidi teisel kaldal

      Ehkki voolav olla võib

      hetke seisatavalt kena

      tea

      üks pilk vaid põhjatusse

      ja sa sealt ei pääse enam

      Inimene pole loodud

      selles elus kahepaikseks

      olgugi

      et vesi jääb

      vahel päris vaikseks

      Siis ta kiirgab võimsat kutset

      peegli pinnal liikuda

      Näha kuidas sügavuses

      seosed võivad liituda

      Aga ei

      ka purde peale

      astunul on valik kasin –

      mõtelda või elada on

      hamletlikult ise asi

      PABERILE KIRJUTA „MINEVIKUVÕLAD“

      kaminasse viska ja

      sirgu aja õlad

      Kõik on ammu andeks antud

      saadud, palutud

      Sammud mis sa nüüdsest teed –

      kerged valutud

      Vaata kordumatu hommik

      tuba helevalge

      See mis muserdanud seni –

      veretu nüüd, kalbe

      Las nad minna minevikku –

      sõnad näod ja valed

      Ava aken tõsta käed

      lenda