Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg

ANDALUUSIA SÕBER. Sophie Brinkmanni triloogia I

      PROLOOG

      Naise pilk liikus tahavaatepeegli ja sõiduraja vahel. Mootorratast ta ei näinud, seda polnud. Hetk varem oli see korraks nähtavale ilmunud ja siis jälle kadunud. Naine sõitis kiirtee seesmisel sõidurajal, katsus jääda tagant tulevate autode varju.

      Mees vaatas alatasa taha, üritas kõrvalistmelt naise sõitu juhtida. Tema sõnu naine ei kuulnud, kuulis ainult mehe paanilist hääletooni.

      Mootorratta piirjooned kerkisid vappuvas tahavaatepeeglis nähtavale, ratas kadus ja ilmus jälle, siksakitades tagant tulevate autode vahel. Naine keeras vasakpoolsele sõidurajale, vajutas gaasipedaali. Auto vappus kõrgetel pööretel, naine lükkas sisse viimase, viienda käigu, süda läks pahaks.

      Ta tundis jalgade juures tuuletõmmet, kuulid olid nähtavasti autole kuskil pihta saanud. Aukudest kostis vilinat, mis sulas kokku mootorimürinaga, lärm lõikas luust ja lihast läbi. Naisel polnud aimu, kui kaua ta enne pauke sõitnud oli, lasud olid tulnud täiesti ootamatult. Ta märkas, et mootorrattur kandis tumeda näovarjuga sinist kiivrit, tagaistmel istuval tulistajal oli must näovarjuta kiiver. Naise pilk kohtus põgusalt tulistaja omaga, tolle silmis oli tühjus.

      Tulistatud oli vasakult, paugud olid tulnud teadmata kust, raginal, kiiresti, üksteise järel. Autos kostis see, nagu keegi oleks löönud ketiga vastu plekki. Samal hetkel kuulis naine karjatust. Ta ei teadnud, kas see tuli tema enda või kõrvalistuja suust. Ta heitis kiire pilgu mehele. Mehes oli toimunud muutus: närvilisus ja hirm leidsid väljenduse vihas. See avaldus ta näos, laubal olevas kortsuvaos, tardunud pilgus ja aeg-ajalt tõmblevas silmas. Mees valis telefonil lühinumbri, juba teist korda alates laskude algusest, ta ootas vastust, vahtides pingsalt otse enda ette; keegi ei vastanud, ta lõpetas helistamise.

      Mootorratas lähenes taas suure kiirusega, mees karjus naisele, et ta kiiremini sõidaks. Naine mõistis, et kiirus neid ei päästaks, mehe karjumine samuti mitte. Naine tundis suus hirmu metalset maitset, pea kohises nagu palavikus. Paanika oli mingi piiri ületanud, enam ta ei värisenud, ainult käsivartes oli tunda raskust, nagu nõuaks autojuhtimine jõupingutust. Ja mootorratas oli endiselt nende kõrval nagu võitmatu vaenlane. Naine heitis kiire pilgu vasakule ja nägi tulistaja käes endale suunatud lühikese toruga tulirelva. Naine kummardus instinktiivselt, relv sülitas kuule, kõvad plaksud lajatasid vastu plekki, küljeaken purunes praginal ja talle sadas kaela klaasivihma. Ta kallutas end kõrvale, surus gaasipedaali põhja. Auto sõitis nagu iseenesest, naisel polnud aimugi, mis eespool toimub. Jõudis vaid näha, et kindasahtel tema põlve kõrval oli lahti, seal olid padrunisalved, ja mehel oli püstol käes. Seejärel tugev pauk, plekk vastu metalli. Vali krigin paremalt, kui auto vastu maanteeäärset metallpiiret põrkas. Mootor mürises ja vingus, auto kaldus küljele, tunda oli kõrbelõhna.

      Naine ajas end sirgu, keeras rooli, sai auto otseks ja tuli kiirteele tagasi. Kiire pilguheit üle õla, mootorratas püsis neil peaaegu kannul. Mees vandus häälekalt, küünitas end üle naise ja tulistas läbi temapoolse akna püstolist kolm lasku üksteise järel. Paugud lajatasid autos ebaloomulikult, mootorratas pidurdas ja kadus silmist.

      „Kui palju maad veel?” küsis naine.

      Mees vaatas talle otsa, nagu poleks küsimusest aru saanud, siis aga oleks ta nagu kuulnud endas selle kaja.

      „Ma ei tea…”

      Naine hoidis gaasipedaali põhjas, kiirusemõõtja väreles, auto vibas suurel kiirusel. Kiire pilk tahavaatepeeglisse.

      „Tuleb jälle,” ütles ta.

      Mees üritas omapoolset akent lahti teha, aga kokkupõrge teepiirdega oli ukse mõlki vajutanud, nii et aken oli kinni kiilunud. Ta kallutas end naise poole, võttis parema jalaga hoogu ja lõi klaasi puruks. Killud kukkusid enamjaolt välja. Mees lükkas autosse kukkunud killud püstolipäraga kõrvale, kummardus aknast välja ja tulistas mootorratast, see kaugenes jälle. Naine mõistis, kui lootusetu oli nende olukord. Kõik olenes mootorrattast.

      Jäi vaikseks, nagu oleks keegi helid kinni keeranud. Nad kimasid kiirteel aina edasi, vahtides üksisilmi ettepoole, üritades läheneva surmaga leppida. Oimetutena, võimetutena aru saama, mis nende elus praegusel hetkel toimub. Mees paistis väsinud, pea longus, silmad kurvad.

      „Ütle midagi!” Naise hääl oli vali, toon manitsev, mõlemad käed roolil, pilk teel, kiirus endine.

      Mees ei vastanud kohe, oli nagu mõttesse vajunud. Siis pööras pea naise poole.

      „Anna andeks, Sophie.”

      ESIMENE OSA

Stockholm kuus nädalat varem, maikuus

      1

      Stiili ja väljanägemise järgi otsustades ei olnud mõnede arvates võimalik Sophiet meditsiiniõeks pidada. Ta ei suutnud kunagi otsustada, oli see talle kompliment või solvang. Tal olid pikad tumedad juuksed ja rohelised silmad, mis jätsid vahel mulje, et ta pahvatab kohe naerma. Seda ta ei teinud, ta lihtsalt nägi niimoodi välja, nagu oleks ta sündinud, naeratus silmades.

      Trepp nagises ta jalgade all. Maja – väike kollane puumaja aastast 1911, väikeste ruutudega akendega, vanade läikivate parkettpõrandate ja aiaga, mis oleks võinud suurem olla – oli tema lemmikpaik siin ilmas. Sellest oli ta aru saanud juba siis, kui ta seda maja esimest korda nägi.

      Köögiaken oli avatud tuulevaiksesse kevadõhtusse. Sisse tulvav lõhn meenutas rohkem suve kui kevadet. Õigupoolest pidi suvi algama alles paari nädala pärast, aga soojus oli saabunud varakult ega mõelnudki enam kaduda. Nüüd rippus see raskelt ja liikumatult kõige kohal. Sophie oli selle eest tänulik, ta vajas seda, nautis seda, et sai aknaid ja uksi lahti hoida, vabalt toa ja aia vahet liikuda.

      Eemalt kostis mopeedi põrinat, rästas laulis puu otsas, laulsid ka mingid muud linnud, aga nende nimesid ta ei teadnud.

      Sophie võttis nõud välja ja kattis laua kahele kõige ilusamate taldrikute, uhkeimate nugade-kahvlite ja klaasidega, vältides kõike igapäevast nii hästi, kui suutis. Ta teadis, et ta sööb üksi, sest Albert sõi siis, kui ta näljane oli, ja see langes tema, Sophie söögiaegadega harva kokku. Trepikojast kostsid meesterahva sammud, kiired spordijalatsite tümpsud vanal tammepuul, natuke liiga tugevad, natuke liiga energilised – Albert ei hoolinud mürast, mida ta tekitas. Sophie naeratas pojale, kui see kööki jõudis, ja poiss naeratas talle poisikeselikult vastu, kiskus külmkapi ukse lahti ning seisis tükk aega kapi sisu uurides.

      „Albert, pane külmiku uks kinni.”

      Poiss seisis edasi. Sophie võttis mõne suutäie, lehitses hajameelselt ajalehte. Ta vaatas üles, kordas öeldut veel kord, nüüd juba pahase häälega.

      „Ma ei saa ennast liigutada…” sosistas poiss teatraalselt.

      Naine turtsatas, mitte niivõrd poja tobeda nalja üle, kuivõrd selle üle, et poiss mõjus koomiliselt, see lõbustas teda… või tundis ta selle üle isegi uhkust.

      „Mida sa täna tegid?”

      Sophie nägi, et poisil tuli naer peale. Talle tuli see tuttav ette, sest poeg arvas ju alati, et tema naljad on lõbusad. Albert võttis külmkapist pudeli mineraalvett, lõi ukse jälle kinni ja hüppas köögikapi servale istuma. Süsihappegaas sisises, kui ta korgi ära keeras.

      „Kõik on vaimuhaiged,” ütles poiss ja võttis lonksu. Ta hakkas kirjeldama oma päevaseid pisiseiku sedamööda, kuidas need talle meelde tulid. Sophie kuulas lõbustatult, kuidas poeg õpetajat ja teisi pilkas. Ta nägi, et poiss nautis oma nalju, ja ühtäkki oli ta lõpetanud. Sophie ei suutnud kunagi ära arvata, millal see juhtub, poeg jäi lihtsalt vait, nagu oleks ta nii iseendast kui ka oma naljadest väsinud. Ema tahtis teda innustada, et ta samal moel jätkaks, teeks nalja, oleks inimlik, lahke ja õel ühekorraga. Aga nii see ei läinud. Sophie oli seda varemgi proovinud, see ei õnnestunud kunagi, nii et ta lasi poisil minna.

      Noormees kadus esikusse. Vaikus, võib-olla vahetas ta jalanõusid.

      „Sa oled mulle tonni võlgu.”

      „Mille eest?”

      „Koristajamutt käis täna.”

      „Nii ei öelda.”

      Sophie kuulis tuulepluusi tõmblukku.

      „Kuidas siis öeldakse?” küsis poeg.

      Seda