Õhtu rannal. Kristjan Sander

>

      Lugejale

      Siinkohal ei tahaks ma kellegi lugemiselamust eksitama hakata. Igaüks leiab just selle, mille leidmiseks ta on valmis. Liiatigi on lood oma olemuselt üsna harali ja üldmulje sõltub sellestki, milline neist jääb teistest valjemini kõlama. Ka ei taha ma hakata kirjandusteadlase kombel autori eluloo ja lugudes kirjeldatud sündmuste vahele kavalaid paralleele vedama. Mainiksin vaid paari asja, mis mulle Kristjan Sanderi loomingu puhul meeldivad.

      Esimene neist on oskus öelda ütlematajätmise kaudu. Eesti napil ulmepõllulgi võib rohkem näiteid leida vastupidise kohta – autor ei taha jätta mõtlemist lugeja hooleks, vaid seletab üksipulgi lahti, mis ja miks ja kuidas. Kristjani lugudes kohtab kõlavat vaikust, mis nõuab kaasamõtlemist.

      Teiseks… Ükski autor ei saa läbi eeskujudeta. Reeglina vaadatakse meil Lääne poole ja kahtlemata on tõlgeteriiuliski ohtrasti tublisid kirjanikke, kellelt malli võtta: Isaac Asimovist George Martinini. Veidike lihtsustades ja liialdades võib öelda, et jõujooned nende loomingus on suhteliselt lihtsad – on head ja on halvad ning nende vahel läheb madinaks. Kristjan Sanderile on õnneks jätnud oma jälje ka vennad Strugatskid, kes kirjutasid jõulisi allegooriaid elust totalitaarse võimu tingimustes. Mäletatavasti pidi siis igaüks ise määrama hea ja kurja piiri endas, oma südametunnistusest lähtuvalt ja oma otsuse eest ka vastutades. Seda on oluline meeles pidada – ka ükskõik millest muust kirjutades.

Juhan Habicht

      KOLMEVALITSUS

       5:58

      Valter Ambrosius III ärkas, kui ribakardinaist läbi tunginud päikesetriip üle tema näo libises. Hetke hõljus ta une ja ärkveloleku piiril, siis lõi silmad heleda lae poole lahti ja sirutas ennast selgroolülide naksudes.

      Ta oli millegipärast virgunud paar minutit varem kui tavaliselt, aga Irene oli juba läinud. Mees soovis endale õnne, tõmbas unemasina peast ja vibutas jalad nõtkelt voodist välja. Ribakardinat puudutamata piilus ta läbi kitsa prao tänavale. Kõik oli veel vaikne, kaugel all veeres vaid mõni üksik varajane auto. Puud seisid alles jaheda hommikupäikese all liikumatult ning nende lehed läikisid kastest.

      Ta pöördus toa poole ja marssis duši alla. Pildid seintel olid veel vanad: kõhn blond naine, nende endiga võrreldes hiiglaslikuna tunduva jalgpalli ümber kohmitsevad kassipojad, mingisugune igivana maja puude all. Kuum dušš pani iga tema närvilõpme sekundiga kirvendama. Ta pesi pead, uhtis šampooni maha ja läks ennast suure rätikuga kuivatades tuppa tagasi. Veetilgad imbusid hetkega põrandakattesse ja jätkasid nähtamatutena oma teekonda kanalisatsiooni suunas. Seintelt vaatasid teda üle Rooma-aegse silla kihutav „Ferrari” ja kaks valget ristkülikut, mille keskele oli kaalutletult hooletute suletõmmetega maalitud hieroglüüfid. Ta ei mäletanud, mida need tähendasid, kuid need meeldisid talle.

      Ta lausus salasõna ning köögikombain lõi vaikselt surisema. Kui ta oli riided selga ajanud, kõlas kell ja uks klõpsas lahti. Praemuna, peekoni, kolme sorti vorstikeste, ubade, kartulite, kodujuustu, minitomatite ja salatiga taldrik lõhnas isuäratavalt. Selle kõrval auras teekann ning ootas vaikselt sulavail jääkuubikuil suur klaasitäis apelsinimahla. Lauapinnal lõi helendama tahvel ning ta sõi sellelt hommikusi uudiseid lugedes kõik ära. Seejärel ladus Valter Ambrosius III nõud pesumasinasse, tegi voodi üles, viskas rätiku mustapesukorvi ja tõmbas niiske lapiga üle laua ning tahvli.

      Voodi all pilgutas tolmuimejarobot silmi ning ootas, kuni ta väljus.

       6:30

      Undavas parklas neljakümne korruse all ootas teda väike ümarate silmadega auto. Pärast ukse avamist lasi mees pilgu hindavalt üle istmekatete libiseda ja krimpsutas nägu. Juhi kõrvalistmel vedelesid napid bordoopunased aluspüksid.

      See oli peaaegu niisama hull kui ärgata enne Irene minekut ja näha, kuidas kondine kandilise lõua ja hobusehammastega naine süüdlasliku pilguga oma tervislikku patenthommikueinet kugistas. Irene ja ta unemasina vahel oli mingi tõrge ja mõnikord magas ta kümmekond minutit sisse. Siis pidi ta oma multifunktsionaalsete helveste kõrvaseks taluma mehe tüdinud pilku ja taldrikute vahelt vilkuvat uudistetahvlit. Valter Ambrosius III uskus täiel määral, et naise jaoks oli see piisavalt ebameeldiv ja et too tegi kõik, mis suutis, et õigel ajal ärgata. See ei olnud asi, mille kallal norida.

      Aga need siin… Olgu ärkamisega, nagu ta on, aga täiskasvanud inimene lihtsalt peab suutma enda järelt koristada. Niimoodi lihtsalt ei lähe. Keegi ei või oma laga teistele jätta. Mees tundis endas kerkimas tugevat ärritust. Mingid kuradima trussikud… Ta haaras need kahe sõrme vahele ja lennutas üle õla parkla põrandale. Kui selline asi veel kord juhtub, esitab ta kaebuse.

      Auto lõi rõõmsalt nurruma. Kui Valter Ambrosius III sõrmed roolile tõstis, tüüris autopiloot kummide sahinal väljapääsu poole, kus aeglaselt tõusva ruloo alt säras talle vastu päikesevalgus.

       6:55

      Marta Luisa Humal II võttis kööginurgast aurava kohvitassi ja vaatas, kuidas Valtri pikakasvuline heledas pintsakus kogu oma kuubikusse maandus. Ta rüüpas kohvi ja otsustas veel mõne minuti oodata. Las pakib oma asjad lahti. Ja temal endal on ka enne teist vahetust väikest hingetõmmet vaja.

      Siis astus ta kiirustamata vahekäiku ning seisis hetke pärast mehe selja taga. Kõrvalkuubikud olid veel tühjad. Ta sirutas parema käe välja ja sasis Valtri juukseid. Too tegi peaga liigutuse nagu kass, keda silitatakse ja pööras siis näo tema suunas.

      Naise ilmet nähes jäi ta rõõmus naeratus kuidagi poolikuks.

      „Hommikust,” ütles Marta Luisa Humal II. „Kaks asja.” Ta asus alati kohe asja juurde. „Esiteks, sisekontroll kaebas su peale. Sa kasutavat töökoha arvutit tööväliseks tegevuseks.”

      „Mis sa kostad,” vastas mees külmalt.

      „Ma mõtlen seda tõsiselt. Nagu sa suurepäraselt tead, on töökohal keelatud nii isiklik kirjavahetus kui võrgus ostlemine. Sellel ei ole midagi pistmist tööaja kasutusega. See on ainult kompanii maine huvides. Me ei saa vastutada mistahes jama eest, mille keegi võib meie võrgu kaudu kuskil toime panna.”

      „Pea nüüd hoogu,” kortsutas Valter Ambrosius III kulmu. „Mul ei ole siin mingit isiklikku kirjavahetust. Nagu sa suurepäraselt tead.”

      „Sisekontroll väidab, et sa käid Päikeselotot mängimas.” Naine võttis käe ta juustelt.

      Valter kehitas õlgu. „Kole küll. Keegi ostab kord kuus loteriipileti. Olgu muuga kuidas on, aga sellist jäledust meie kompanii maine üle ei ela.”

      Marta Luisa tundis, kuidas ta kõrvad õhetama lõid. „Ära ole lapsik. Mina ei mõelnud seda välja. Minu töö on tagada, et sisekontroll minu osakonna kohta märkusi ei teeks. Viimase poole aasta jooksul on see kolmas märkus sinu arvutikasutuse kohta. Ma ei vingu selle kallal, et sa jäid täna viis minutit hiljaks või et päringuplaani bugi parandamise tähtaeg oli eile, eks ole. Aga ma ei saa sisekontrolli pikalt saata.”

      „Nagu ma olen sulle juba korduvalt öelnud ja nagu sa seetõttu suurepäraselt tead, tuli see idioot, kelle nime ma ei hakka praegu nimetama, aga kes inner ja outer join’il vahet ei tee, kolm kuud tagasi töölt minema lüüa. Tema pidamine läheb iga kuu tuhandeid maksma. Mina siin tegelen tema jamaga juba kolmandat päeva ja sa tuled mulle midagi seletama ühest viieeurosest loteriipiletist?!”

      Naine pigistas huuled kitsaks triibuks. „Sinuga ei saa absoluutselt rääkida.”

      „Saab küll, kui sa mõistlikku juttu ajad. Sisekontrolli tõlgendus, et iga kommertslehekülje külastus on turvareeglite rikkumine, on meelevaldne. Seda ei ole mitte kuskil kirjas. Nad on selle ise välja mõelnud, kuna neil ei ole mitte midagi teha. Sinu asi on oma töötajaid kaitsta debiilikute eest. Eriti siis, kui sa nendega magad, vabanda väljendust.”

      „Valter, sa paned mind täiesti võimatusse olukorda. Mis asja ma pean nüüd sinu arvates tegema? Nagu sa suurepäraselt tead, ei vii nendega vaidlemine mitte kuhugi. Tegelikult oleks loogiline sulle HR kaudu ametlik hoiatus teha.”

      Valter kehitas uuesti õlgu. „Arvatavasti sellise loogika pärast sul ongi kaks tsüklit,” märkis ta kuivalt.

      Marta Luisa jõllitas teda hetke, huuled kergelt paokil, surus siis midagi endas suure vaevaga maha, pööras ümber