Kriitilised tundmused. Jaan Oks

on>

      KRIITILISED TUNDMUSED.

      EESTI VANEMAT JA UUEMAT KIRJANDUST LUGEDES

1

      Kui meie kirjanduses on midagi õige nõgudat, midagi õige rohi-haljast, siis on seda kõige päält meie kriitika. Meie, väikerahvas, ei ole küll küllusega harjunud, pole täissalvi ega ümargusi kujusid peaaegu kusagil näinud, aga üksikute detailide liikumisi oleme kõigepääle vaatamata ikkagi siin ja sääl tähele panna suutnud ja tohtinud. Meie tahtsime isegi valgusest ja soojusest kõnelda ja tegime seda mitugi korda varemini, kui vast jõudude liikumine niisuguste avalduste loomise pääle veel oli mõtelnudki. Meie tegime seda, sest meil oli palju optimistlikke illusioone ja vähe – arvustust.

      Küsimus: miks meil kirjandlik arvustus on puudunud, on küllalt väärt, et seda lähema läbikaalumise, põhjalikuma harutuse alla võtta.

      Esimene tähtsam põhjus, mis meie arvustusepõllule kesase näo annab, oleks kriitika-kõrguse kirjanduse puudus. Tööd ei ulata arvustuse sirbi alla!

      Meie kirjanduslikud teosed (siin tarvitame kirjanduse sõna muidugi ainult belletristika mõttes), need üksikud vigaseks löödud hillerdavad kõrred ilukirjanduse peenardel, ei suuda juba arvustaja emotsioone seda võrd liigutada, niisugusel moodul vaimustada, et ajudes mingisugust elustavat, erutavat liikumise soojust ja valgust sünniks. Võib olla: otsustame väga halbade tujude mõju all, meil on palju pessimismi, mõõdud on väljastpoolt traditsioone võetud, utoopilistest tuleviku-unenägudest – võib ju olla! Kuid arusaaja saab meie valjuse põhjustest aru, kui ta neid odavaid kirjeldusi, oskamatult kopeeritud juhtumisi, väsinud mälestusi, korrespondentlikke tähendusi, moraali jutlusi ja kõike seda kraami näeb mida kirjutusesõrmed ilma ajutegevuseta, südamevereta kokku on loperdanud, mida tegijate poolt ja ootajate juures sagedasti belletristikaks peeti ning peetakse. Sellekohaste nähtuste paljuses on ainult üksikud piirivahed nimetõelised, – suur loomuvastane ülejääk on midagi muud kui ettepanemisleivad pühadele kunstijumalatele.

      Mu miljoniline rahvas: mis oleks sinulomanäidata, mis oleks sinulomaanda võõrale kunstiarvustajale, kes sinu algupärast ilukirjandust proosas ja luules ühtlasi näha paluks? Sa tõukaksid võõrale küsijale vististi kohmetanud kätel kaenlatäie vana pehtinud ajalehe paberit ette, või näitaksid ägades kujutu broschüürikimbukese pääle, – sa ei võiks muud. Kodumaaline arvustaja aga, kes seda võõra küsimist päält kuuleks, ei julgeks enesest teadagi anda. Ta hiiluks tülikast paigast sala eemale, et kriitilisi momente üksi üle elada. Selle käputäie hindajaks on temal ennast natukene paha tunnistada; siin kohal kaasa töötajana üles astuda ei oleks jälle tore.

      Raskuslikult on meie belletristika seljas kantav. Ainult väikest orjanässi oleks veel vaja, kes kõik selle ära viiks, mida sada aastat loodud, – ühte inimesekest-hävitajat.

      Need on – pehmelt öeldes – rõõmustamatud rajad, kus meie ilukirjanduslikult oleme.

      Pikemaid töid on koguni vähe. Nagu ei suudetaks jutustada pikalt ja ladusalt. Suurem osa ilukirjanduslikkudest loometest on katsete laadi, on etüüdid, paarikümne lause pikkused. Leidub natukene toorepoolist hakatust, isegi kokkukuivanud lõppu näeme, aga töö ise, kõiges ta väljalaotuses, sellekohaste mõõtude raamides, see on tulemata jäänud.

      Energia, või ma ei tea mitte, mille puudusel, on visamad kirjanikud materjaali nõnda suutnud käsitada, et kõik jõulöögid mõnedesse ridadesse kämarasse on kokku surutud, et tööst ainult natukene iludusejätist on saadud. Kahekümnekopikulise raamatu kohta tehakse veel harilikult juba mitu „juttu.“ Kuid meie ei taha sellega ütelda, et tööväljalaotus igakord ka ta sisulise väärtusega proportsionaalne oleks. Meie keel on etümoloogiliselt ja süntaktiliselt veel väga vähese painduvuse võimega olnud, vähe on mõtete kehastamiseks sõnu ja kõhnalt ütlemisviise kujutamise kordadel. Kõik on nii ükspuine, nii vähe gratsiöös, nagu orjakumardus! Intelligent seltskond on meil kuni viimase ajani puudunud, sellepärast siis ka meie keele vormid selle karakteri kõrguselt alles harimata. Sellepärast on siis ka meie ilukirjanikud – meie prosaistid ja poeedid omi tundmusekesi ja mõttekesi nii igapäevases naise-laste keeles avaldanud. Silmatorkav on see keele labasus kuni naiivuseni olnud. Nagu teibaotsaga kirjutatud. Ei kusagil peenikesi kunstivalemeid! Ja seda on vast realismiks või naturalismiks, selleks õnnetuks ilukirjanduslikuks vooluks peetud, mida tõelised kunstisõbrad kunagi vist südamest pole kallistanud, olgu etsiis mõni professionaalne kriitik seda kahekordselt tegi.

      Niipalju veel stiili kohta: selle ilu on igavene. Idee on surelik Kronose käppade vahel, ta võib tüütavaks minna omade kontsentriliste kordumiste pärast rahvaste kultuuri ajaloos, kuid stiil ei vanane. Mis on tehtud, see on edasijõudmine. Ilma ilusa keeleta ei võigi häid mõtteid olla, nagu see on psükoloogiliselt arusaades küllalt selge.

      Kuid ideed? Meil, nagu teame, ei ole vist ükski kirjanik veel idee-rohkusse uppunud. Oleks meie kirjanikud sadadest ilusatest ajumõtetest ühegi selle täies pikkuses kinnipüüda jõudnud ja elavalt rahvale suutnud näidata! Kuid meie kirjanikel ei ole leeki, ei auru, ei soojust! Lõpmatu leigus, väsinud tööjõud, enneaegu närtsinud lootused ja ajude mahakäik igal pool. Nagu udusest niiskusest paistab mõni kidur jõuetusekõrrekene ja sellegi näljakuju kaob ülemaaliseks kopitamiseks. Kus on talendid täis valgust, kus alatiliikuvad südamed keemistes?

      Kannatatagu veel veidi, et mõnda tagasivaate momenti ühes ära elada. Mis arvustavate pilkude eest kuidagi kõrvale pugeda ei saa, on edasi see nähtus, et meil alaliste mälestustega oleviku tööjõudu märksalt on nõrgestatud. Oleks ainult tarvis siin kohal vana orjaaja mälestusi koondada, et näha, kuidas meil sentimentaaliste reministsentsidega mõistust ja tundmist on piinatud. Mispärast? Et selle läbi „vaimustust“ edasijõudmise kiirenduseks sünnitada. Tuttav on samati see vana korratud lugu, kuidas meie rahvas – ja mitte ainult meie rahvas – vanemaid, s.o. omi surnud või pool-surnud kirjanikke päris rahuloldavalt, või koguni enam kui rahuldavalt austab, kuna kaasaselavad talendid tähelepanemata jäetakse ehk hoopis unustatakse.

      Miks meie arvustajad niisuguseid kirjanikke nagu Masing, Jannsen, Jakobson nii sagedasti meeletuletavad, seda võiksime hingeteadliselt mitmeti motiveerida. Miks soomlased Aleksis Kivi, eestlased Juhan Liivi nõrgameelseks lasksid nälgida, on kaasaeglaste hingeelu kokkuseades niisamati põhjendatud. See on harilik nähtus.

      Tarvis on ainult vähegi objektiivse pilguga meie kirjanduse vanema perioodi pääle tagasi vaadata, et äratundmisele jõuda, kui väiklane on õieti meie kirjanduslik algus. Kuid meie ei taha sellegipärast öelda, et ta meile ajalooliselt lugu pidamisväärt ei oleks.

      Meie kirjanduse ajaloo algatajad ei suutnud oma keskmise kõrguse juures teistviisi talitada, kui nemad on toimetanud. Nüüdsel ajal on omad mõõdud, millega ajaloolisi sündmusi, mineviku avaldusi ei tohi mõõta. Ei ole teisiti mõeldav: tol ajal pidid „kirjamehed“ vististi ainult ära kirjutama ja originaali nimetamata midagi trükki andma!

      Ilukirjandus on rahvusel alles parematel kultuuriastmetel omane. Pastorite jutlustest kasvas kirjandus teise äärega välja: ei võidud ju moraliseerimata midagi öelda. Ja anekdoote, muinasjutu pära ihkas tolleaja inimese hingeelu. Ja didaktiline on meie luule ja proosa veel kõige uuema ajani olnud: nõuandmismehed – õpetajad ja koolmeistrid – nemad juba ei või teisiti kui õpetada, juhatada, noomida. Miks Kreutzwald teisiti kirjutas kui Jannsen, sellest saame aru. Miks Jakobson kõige oma publitsistlise kuulsusekire pääle vaatamata tolleaegist oraatoriproosat kõrgele ei suutnud tõsta, kuna meil mõnekümneaasta pärast kuupalgaline toimetuseliige juba peenemaid töid teeb, selle põhjused on muidugi meie ajaloolise arenemise erijärkudes. Võib olla, aga ka mitte ainult selles.

      Esimesed tükikeste ümbertegijad ei tunnud vististi mitte puhast kirjaniku au, ega olnud neil nähtavasti ka uusi mõtteid, päälesuruvaid emotsioone, mis väljapääsu oleksid otsinud. Põhjus- teguriks nende kirjanduslikus tegevuses oli haledus, kaastundmus, sümpaatia. Meie teeme seda, mida teeme, oma sugurahva hääks, Eesti asja edendamiseks, – niisugune mõte oli vast mitmegi tööle vaimustaja ja juhtija, vähemalt oli seda vormiliselt, kuna sisulised motiivid mitmel pool teised olid. Mina tahan oma rahvast õpetada ja juhatada, kuni tema targaks saab. Ja hukkamõistmise väärt ei ole siin midagi, kui tuhanded raketid selle rahva tumeda „isamaa“ auks üles visati. Seda oli tarvis, teisiti ei võinud see loomulikudel tingimistel ollagi.

      Kirjanikud ise olid elukutselt enamasti õpetajad või kooliõpetajad. Elukutselist ilukirjanikku pole meil peaaegu tuntudki: see on juba kõige lihtsama põhjuse pärast, kõhuliselt, väikerahva