Kriidiringimees. Fred Vargas

      Mathilde võttis märkmiku välja ja kirjutas: „See tüüp, kes minust vasemal istub, mõnitab mind.”

      Naine jõi lonksu õlut ja heitis veelkord pilgu naaberlauas istuvale mehemürakale, kes juba kümme minutit oli sõrmeotstega lauale trummeldanud.

      Mathilde lisas märkmikku: „Ta istus mulle liiga lähedale, just nagu me tunneksime teineteist, ehkki ma pole teda kunagi näinud. See on täiesti kindel. Palju rohkemat selle mustade prillidega tüübi kohta pole öelda. Istun Café Saint-Jacques’i terrassil ja tellisin väikese vaadiõlle. Joon seda. Keskendun hoolega õllele. Ma ei oska midagi targemat pihta hakata.”

      Mees naaberlauas trummeldas endiselt.

      „Kas midagi on lahti?” küsis naine.

      Mathilde’il oli madal ja väga kare hääl. Mees mõtles, et tegu on ilmselt naisega, kes suitsetab nagu korsten.

      „Ei, midagi ei ole lahti. Millest see küsimus?”

      „Mulle tundub, et mind ajab närvi, et te lauale trummeldate. Täna mõjub kõik mulle ärritavalt.”

      Mathilde rüüpas õlle lõpuni. Õlu oli maitsetu – pühapäeviti oli alati nii. Mathilde’il oli mulje, et ta kannatab rohkem kui teised selle käes, mida ta kutsus seitsmenda päeva haiguseks.

      „Te vist olete umbes viiekümneaastane?” küsis mees naiselt pead pööramata.

      „Võimalik,” kostis Mathilde.

      Ta oli pahane. Mis see tolle tüübi asi on? Samal hetkel märkas ta, et kohviku vastas asuva purskkaevu veejuga tantsib tuulehoos ja pritsib veidi eemal ingliskulptuuri käsivarre märjaks, ja vaat see, see võis olla üks igavikuline hetk. Nii et ühesõnaga rikkus too tüüp tema seitsmenda päeva ainsa igavikulise hetke.

      Pealegi arvati tavaliselt, et ta on kümme aastat noorem. Ta ütles seda ka mehele.

      „Ja mis siis?” vastas mees. „Ma ei oska hinnata nagu teised. Aga ma kujutan ette, et te olete päris ilus, või ma eksin?”

      „Kas mu näoga on midagi valesti? Te ei paista just väga kindel olevat,” kostis Mathilde.

      „Mitte seda,” vastas mees, „ma kujutan ette, et te olete päris ilus, aga ma ei saa seda kindlalt väita.”

      „Nagu soovite,” ütles Mathilde. „Teie igatahes olete ilus, mina võin seda päris kindlalt väita, juhuks kui see teile kuidagi kasulik võib olla. Tegelikult on see alati kasulik. Aga ma jätan teid nüüd omapäi. Tõtt-öelda on mul täna närv liiga must, et mul oleks isu teiesuguste tüüpidega vestelda.”

      „Mina pole ka kõige paremas tujus. Käisin ühte üürikorterit vaatamas, aga see oli juba ära võetud. Ja teie?”

      „Ma lasin silmist ühe mulle väga olulise inimese.”

      „Sõbranna?”

      „Ei. Ühe naise, keda ma metroos jälitasin. Ma olin juba üsna kõvasti märkmeid teinud, ja korraga oli ta kadunud. Saate aru?”

      „Ei. Midagi ei saa aru.”

      „Te ei püüagi, selles on asi.”

      „Loomulikult ma ei püüa.”

      „Vastik mees olete.”

      „Olen jah vastik. Ja peale selle olen ma pime.”

      „Jumal hoidku,” kostis Mathilde. „Mul on väga kahju.”

      Mees pöördus naise poole, näol võrdlemisi kuri naeratus.

      „Miks kahju? See pole ju teie süü.”

      Mathilde mõtles, et ta peaks vait jääma. Aga ta teadis, et ta ei suuda.

      „Kelle süü see siis on?” küsis naine.

      Ilus pime, kelleks Mathilde mehe oma peas oli nimetanud, keeras end tema poole poolprofiili.

      „Ühe lõvi süü, keda ma lahkasin, uurides kaslaste liikumise mehhanisme. Kaslaste liikumise mehhanismid – no keda see õigupoolest huvitab! Mõnikord mõtlesin küll, et see on päris lahe, aga siis jälle, et püha taevas, lõvid ju lihtsalt kõnnivad, taganevad, hüppavad, mida siin uurida on. Ühel päeval tegin skalpelliga kohmaka lõike …”

      „Ja kõik purskas laiali.”

      „Purskas jah. Kust te teadsite?”

      „Üks sell, too, kes Louvre’i kolonnaadi ehitas, sai niimoodi lahkamislaual mädanema läinud kaameli tõttu surma. Aga see juhtus juba ammu aega tagasi ja temal oli kaamel. Nii et tegelikult on see üsna teine asi.”

      „Aga mäda jääb mädaks. Mäda lendas mulle silma. Kõik mattus pimedusse. Ja kogu lugu, ma ei näe enam mitte midagi. Raisk.”

      „Lits lugu nende lõvidega. Ma olen ka ühe sihukesega kokku puutunud. Millal see juhtus?”

      „Üksteist aastat tagasi. Võib-olla on sellel lõviemal praegu väga lõbus. Ja eks mul ole ka mõnikord lõbus. Aga tol hetkel küll ei olnud. Kuu aega hiljem läksin laborisse tagasi, lõin seal kõik segi, mäkerdasin kõik mädaga kokku, ma tahtsin, et mäda lendaks kõigile silma ja nullisin kogu kaslaste liikumise töörühma ponnistused. Rahuldust ma sellest loomulikult ei saanud. Olin pettunud.”

      „Mis värvi teie silmad olid?”

      „Mustad nagu piiritajad, nagu öine taevas.”

      „Ja millised nad praegu on?”

      „Keegi ei ole julgenud neid mulle kirjeldada. Natuke musta, natuke punast, natuke valget ilmselt. Inimestel jääb hing kinni, kui nad neid näevad. Kujutan ette, et vaatepilt on jäle. Ma ei võta enam kunagi prille eest ära.”

      „Mina võin neid küll vaadata,” kostis Mathilde, „kui te tegelikult teada tahate, millised nad on. Jäledus mind ei kohuta.”

      „Nii öeldakse jah. Ja pärast hakatakse nutma.”

      „Mind hammustas ükskord sukeldudes jalast hai.”

      „Nojah, see kindlasti ei olnud ilus vaatepilt.”

      „Mille nägemisest te kõige rohkem puudust tunnete?”

      „Teil on tapvad küsimused. Me ei jää ju ometi päev otsa lõvidest, haidest ja jäledatest loomadest rääkima.”

      „Ilmselt tõesti mitte.”

      „Tüdrukutest tunnen puudust. Väga labane.”

      „Tüdrukud panid koos lõviga plehku?”

      „Paistab küll. Te ei öelnud, miks te seda naist jälitasite.”

      „Niisama. Teate, ma jälitan igasuguseid inimesi. Ma lihtsalt ei saa muidu olla.”

      „Kas teie armsam pani koos haiga plehku?”

      „Jah, ja asemele tulid teised.”

      „Te olete iseäralik naine.”

      „Miks te nii ütlete?” küsis Mathilde.

      „Teie hääle pärast.”

      „Mida teie inimeste häältes kuulete?”

      „Jätke nüüd, ma ei saa seda teile öelda! Jumal hoidku, mis mulle siis üldse alles jääks? Midagi peab ju pimedal ka varuks olema, proua,” kostis pime naeratades.

      Mees tõusis, et minema hakata. Ta ei olnud isegi oma klaasi tühjaks joonud.

      „Oodake. Mis teie nimi on?” küsis Mathilde.

      Mees kõhkles.

      „Charles Reyer,” kostis ta.

      „Tänan. Mina olen Mathilde.”

      Ilus pime ütles, et see on üsna peen nimi, et 12. sajandil oli kuninganna Mathilde valitsenud Inglismaad, ning seejärel lahkus, kobades sõrmega piki seina. Mathilde’il oli 12. sajandist ükstapuha, ta jõi kulmu kortsutades pimeda mehe klaasi tühjaks.

      Kaua, pikki nädalaid, otsis Mathilde oma jälituskäikudel silmanurgast ilusat pimedat. Ta ei leidnud meest. Ta pakkus, et mees on umbes kolmekümne viie aastane.

*

      Ta oli määratud Pariisi 5. linnajao komissari ametisse. Ta sammus oma uue kabineti poole, ja nii oli ta teinud juba üksteist päeva.

      Õnneks Pariis.

      See oli ainuke linn kogu riigis, mis talle meeldis. Kaua oli ta arvanud, et on elukoha suhtes ükskõikne