PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

nemateleja kõigile teistele, kes on mulle tohutult andnudilma igasuguse vastutasu ootuseta

      Autori märkus

      Annan selle raamatu oma lugejale kingituse vaimus, aidates sel viisil kingipõhimõtteid rahamaailma tuua. Et põhimõtted ja teod oleksid kooskõlas, otsustasime koos kirjastajaga anda raamatu välja Creative Commonsi litsentsiga, mis lubab raamatut mitteärilisel eesmärgil vabalt jagada. See tähendab, et võid sellest koopiaid teha, oma blogisse panna, jne; kuid seda ei tohi müüa ega kasutada reklaamiraha teenimiseks. Palume alati viidata ka autorile, et lugeja saaks vajadusel minu töö kohta lisainfot leida. Täpsemad juhised on Creative Commonsi kodulehel. Kingitusele on iseloomulik, et vastukingitus ei ole ette kindlaks määratud. Kui saad selle raamatu tasuta või levitad seda edasi, on vabatahtlik vastukingitus alati teretulnud. See võiks olla vastavuses sinu võimaliku tänutundega. Kingituse võid teha autori ja raamatuga seotud veebilehtede kaudu. Mina pean ennast kokkuvõttes ainult püha majanduse ideede eestkostjaks ja kanaliks. Mina toetun endast palju suurematele mõtlejatele, võttes omaks, seedides ja andes edasi ideid, mis on pärit meie ühisest kultuuripärandist. Olen ise selle kingiks saanud ja annan kingitusena edasi. Seetõttu ei luba minu südametunnistus ennast nende ideede õiguspäraseks autoriks pidada. Olen tänulik oma kirjastajale, kes julges intellektuaalse omandi kohtlemises uut viisi rakendada. Ootan pikisilmi päeva, mil kunstnikud ei pea enam intellektuaalse omandi seadustele toetudes oma tööde kunstlikku nappust alal hoidma, kuid saavad sellest hoolimata külluslikke vastukingitusi, mis on ajendatud tänulikkusest.

      Sissejuhatus

      Selle raamatu eesmärk on muuta raha ja inimese majandustegevus sama pühaks kui kõik teised asjad meie universumis.

      Me peame raha rüvetatuks ja põhjusega. Kui maailmas on miski püha, siis igatahes mitte raha. Tundub, et raha töötab vastu meie instinktidele. Mõelgem sellele, kui tihti jääb lahke või helde tegu tegemata selle tõttu, et me ei saa seda endale lubada. Raha tundub olevat ilu vaenlane, nagu nähtub halvustavast väljendist “enese mahamüümine”. Raha tundub olevat ka iga kaalumist väärt sotsiaalse või poliitilise reformi vaenlane, sest korporatiivne võim kujundab seadusi iseenda kasumi suurendamist silmas pidades. Paistab, et raha hävitab meie planeeti, sest röövkasutame oma lõppematu ahnuse rahuldamiseks ookeani, metsa ja pinnast.

      Hiljemalt sellest ajast, kui Jeesus rahavahetajad templist välja viskas, oleme tunnetanud, et rahas on midagi ebapüha. Kui poliitikud hoolivad rahast rohkem kui üldisest heaolust, nimetame neid korrumpeerunuteks. Raha kirjeldamiseks tundub loomulik kasutada sõnu “räpane” või “määrdunud”. Kristlaste jumalasõna ütleb, et inimene ei saa üheaegselt teenida jumalat ja mammonat.

      Samas ei saa me aga eitada, et raha on omal moel ka müstiline ja maagiline, tema võimuses on muuta inimese käitumist ja kooskõlastada inimeste tegevust. Juba iidsete aegade mõtlejad imetlesid võimu, mille annavad metallkettal või paberitükil kujutatud märgid. Kui aga maailmas ringi vaatame, oleme paratamatult sunnitud tõdema, et see maagia on pahatahtlik.

      Selge on see, et kui tahame raha pühaks muuta, vajame põhjalikku revolutsiooni, kogu raha olemuse muutmist. Kuigi mõned eneseabigurud püüavad meid veenda, et peame muutma vaid oma hoiakuid raha suhtes, ei ole see piisav. Pigem peame looma uut tüüpi raha, mis sellist uut hoiakut kehastab ja tugevdab. See raamat kirjeldabki sellist uut raha ja selle ümber põimunud uut majandust. Uurime ka inimese identiteediga toimunud metamorfoosi, mis on ühtlasi nii raha uuestisünni põhjus kui ka tagajärg. Uus hoiak puudutab inimeseks olemise kõige sügavamat olemust – nii meie arusaamist elu eesmärgist ja inimese rollist meie planeedil, üksikisiku suhet ühiskonna ja looduskeskkonnaga kui ka arusaama oma individuaalsusest, isiksusest. Peame ju raha ja vara oma isiku juurde kuuluvaks lisandiks, sest kasutame väljendit “minu raha” sama enesestmõistetaval viisil, nagu ütleme “minu käsi” või “minu pea”. Minu raha, minu auto, minu käsi, minu kops. Seega tunneme ka rahast ilmajäämisel tunnet, nagu meie küljest oleks midagi ära kistud.

      Muundumine labasest pühaks millegi sellise puhul nagu raha, millel on keskne roll nii meie identiteedis kui ka maailmakorralduses, tooks tõepoolest kaasa põhjapanevaid tagajärgi. Kuid mida see üldse tähendab, et raha või ka miski muu on püha? See tähendab diametraalselt midagi muud, kui see, mida me pühaduse all mõistame. Tuhandete aastate jooksul on pühaduse või jumalikkuse mõiste hakanud üha rohkem hõlmama midagi sellist, mis seisab eraldi loodusest, maailmast, ainest. Kolm või neli tuhat aastat tagasi asusid seni järvedes, metsades, jõgedes ja mägedes elanud jumalad teele taeva poole. Kui nad seni olid moodustanud osa looduse olemusest, siis nüüd said neist kõikvõimsad valitsejad. Kui jumalikkus lahknes loodusest, muutis see liigse pühendumise maise maailma asjadele ebapühaks. Inimene, keda seni oli peetud hinge elavaks kehastuseks, muutus maiseks kestaks, mis oli üksnes anum vaimu hoidmiseks. See mõtteviis kulmineerus Descartes’i arusaamas teadvusest kui millestki, mis jälgib maailma, kuid ei osale selles, samuti Newtoni kellassepast jumalas, kes käitub samal moel. Jumalikkus tähistas üleloomulikkust, mittemateriaalsust. Kui jumal maailma toimimises üldse kuidagi osales, tegi ta seda imede kaudu – tema sekkumine ei olnud kooskõlas loodusseadustega.

      Paradoksaalselt oletati, et maailma pani liikuma seesama eraldiseisev abstraktne vaim. Kui küsime usklikult inimeselt, mis muutub maailmas, kui inimene sureb, vastab ta, et hing lahkub kehast. Kui küsime, mis põhjustab vihmasaju või tuulepuhangu, vastab ta, et jumal. Galileo ja Newton vabastasid küll jumala maailma igapäevasest juhtimisest, asendades ta seletusega hiiglaslikust umbisikulisest kellavärgist, kuid ka nemad vajasid kellasseppa, kes kogu masinavärgi loomishetkel üles keeras ja maailmale toimimiseks tarviliku potentsiaalse energia andis. See idee sarnaneb teatud mõttes meie tänapäeva arusaamaga suurest paugust, ürgsest sündmusest, millest pärineb liikumist ja elu võimaldav “negatiivne entroopia”. Igatahes tähistab meie kultuuris kasutatav vaimu mõiste midagi eraldiseisvat ja mittemaist, mis aga suudab sellest hoolimata imekombel materiaalse maailma asjadesse sekkuda ning neid mingil salapärasel viisil liikuma panna ja juhtida.

      Äärmiselt irooniline ja äärmiselt tähendusrikas on asjaolu, et just raha on see nähtus, milles kaduv jumalikkuse idee kõige täpsemalt väljendub. See on kõike ümbritsev ja suunav nähtamatu ja surematu jõud, kõikvõimas ja piiritu, nähtamatu käsi, mis maailma käigus hoiab. Tänapäeva raha on siiski abstraktsioon, parimal juhul sümbolite kogum paberitükil, tavaliselt moodustub aga üksnes bittidest arvutis. Rahamaailm on materiaalsest maailmast väga kaugele nihkunud. Selles maailmas ei allu raha enam loodusseadustele. Raha ei kõdune ega osale looduslikus ringkäigus, vaid säilib muutumatuna varakambrites ja failides, pigem kasvades tänu intressile. Sel on kaks täiesti ebaloomulikku omadust – see on igipüsiv ja alati kasvav. Looduslikest materjalidest sarnaneb rahaga kõige rohkem kuld, mis ei roosteta, tuhmu ega kõdune. Seetõttu kasutati kulda vanasti rahana, aga ühtlasi ka jumaliku hinge metafoorina, et väljendada selle hävimatust ja muutumatust.

      Raha jumalik abstraktsus ja lahusus tegelikkusest jõudis haripunkti 21. sajandi alguses, kui finantsmaailm kaotas oma viimase sideme tegeliku majandusega ja alustas iseseisvat elu. Wall Streeti hiigelvarandused polnud seotud millegi materiaalsega ning eksisteerisid näiliselt omaette maailmas.

      Olümpose tipus kõrguvad finantsistid kuulutasid ennast universumi isandateks. Nad teenisid jumalat, kellelt saadud võimu kasutades tõid nad õnne või hukatust massidele, liigutasid sõna otseses mõttes mägesid paigast, hävitasid metsi, suunasid jõgesid ümber, põhjustasid rahvaste õitsengut ja hävingut. Kuid raha osutus peagi väga tujukaks jumalaks. Nende ridade kirjutamise ajal on hakanud tunduma, et finantspreestrite palavikulised rituaalid rahajumala lepitamiseks on asjatud olnud. Sarnaselt hääbuva religiooni vaimulikega õhutavad nad oma usu järgijaid tooma üha suuremaid ohvreid, süüdistades nende ebaõnnes kas patuseid (ahneid pankureid, vastutustundetuid tarbijaid) või jumala ettearvamatuid kapriise (finantsturge). Süüdistavaid hääli on kostnud juba küll ka preestrite enda aadressil.

      Selle nähtuse kohta, mida meie nimetame majanduslanguseks, oleks möödunud aegadel ehk öeldud, et jumal on maailma maha jätnud. Raha kaob ja koos sellega kaob varem vaimule omaseks peetud tunnus – inimühiskonna liikumapanev jõud. Just praegu on kõikjal maailmas palju masinaid seiskunud. Tehased on töö katkestanud, ehitusplatsid on maha jäetud, meelelahutusasutused ja raamatukogud sulgevad uksi. Miljonid inimesed on kodutud ja näljased, samal ajal kui majad seisavad tühjalt ja toit rikneb ladudes.