Tee iluni viie tiibetlasega. Gisela Leonie

ÕHUTAMINE

      Ära ela õnne nimel,

      mis kord hiljem saabub.

      Ela täiel rinnal elu,

      mis on nüüd ja praegu.

      Ole see,

      kes võiksid olla,

      kui vaid oleks julgust.

      Ära kõhkle,

      kuid ole endaga kannatlik,

      sest seda kõike on nii kerge öelda

      ja nii raske teha.

WERNER SPRENGER

      SISSEJUHATUS

      „Ilu nõuab ohvreid!” Kindlasti olete seda ütlust kuulnud. Mõelge kas või sellele, milliseid operatsioone ja protseduure lasevad inimesed tänapäeval endale teha, et parem välja näha! Nii et see ütlus peab nähtavasti paika. Kõrvaldatakse isegi kõige väiksemad vead ja klientuur muutub üha nooremaks. Viimasel ajal on pea kõik kliinikud hakanud seda äri ajama. Peaarstid polsterdavad pepusid, õed abistavad facelifting’u juures1. Aktuaalne trend on botuliintoksiin, lühidalt Botox – närvimürk, mida süstitakse naha alla, et siluda kortse.

      Kuid sedalaadi kannatused ilu heaks ei anna lõppude lõpuks ikkagi mingit tulemust. Ilu saab tekkida ainult sisemisest heaolutundest. Kõik muu on lõputu otsimine. Samal ajal peab toimuma sisemine kasvamine.

      Minu kogemused naise ja emana, meditsiinilise assistendi ja kosmeetikuna, viie tiibetlase treenerina ja spirituaalse otsijana on aidanud mul seda mõista. Oma kliente vastu võttes ja siin raamatus tahan ma kogetut ka teistega jagada, kinnitades: ilu tuleb täiesti loomulikul viisil seestpoolt. Keegi ei pea selle nimel kannatama.

      Me saame aga teha üht-teist oma ilu heaks ja peame selleks aktiivselt tegutsema. Iluoperatsioonid on ju pigem midagi passiivset – patsienti opereeritakse. Hoopis teisiti näeb asi välja siis, kui võtame ise vastutuse selle eest, kuidas ennast tunneme. See tähendab vaimset ja kehalist aktiivsust. Ja kui me sisimas oleme täiuslikud ja rahulolevad, siis kiirgame seda ka välja. Teised inimesed tunnevad tahtmatult, et oleme ligitõmbavad.

      Ilu tuleb seestpoolt, elavusest. Põhimõtteliselt kogeb ja mõistab seda igaüks. See avaldub igal hetkel uuesti, igas liigutuses, igas žestis, igas sõnas. Selles mõttes võib kaheksakümneaastane olla ilus, kuna tema hing, tema süda, tema vaim tuleb moonutamatult esile.

      Peter Kelderi viis tiibetlast – lihtsad joogaharjutused – sisaldavad kõike, mis on tarvis loomuliku ilu jaoks: need muudavad nooreks, terveks, teadlikuks, elavaks. Viivad lõdvestumise ja heaolutundeni. See omakorda muudab inimese atraktiivseks.

      Loomulikult annan ma teile selles raamatus ka palju oma kosmeetikupraktikast lähtuvaid nõuandeid väljanägemise parandamiseks. Minu lähenemine on aga siiski terviklik. See tähendab, et ma ei käsitle mitte lihtsalt välist, vaid arvestan alati inimese kui terviku ja kõikide tema probleemidega. Igaüks meist on ainulaadne.

      See viib järgmise olulise punktini, mida meie ilukultuuris liiga vähe arvestatakse. Ilu on individuaalne. Avastage oma ainulaadsus ja te hakkate täiesti eriliselt särama. Seejuures ärge seadke endale teiste suhtes piire, vaid suhelge, rääkige nendega avameelselt ja ausalt, olge selline, nagu te parasjagu olete.

      Tahan lühidalt jutustada, kuidas jõudsin lõpuks lihtsa tõdemuseni, et ilu tuleb seestpoolt.

      Olen üles kasvanud kurttummade vanematega, kes vanast peast ka pimedaks jäid. Täna usun ma, et olin vanemad ise välja valinud, tundmaks ära oma õppetunnid siin ja neist õppida. Väga varases eas tuli mul vastutus enda peale võtta. Nii juhtub paljude lastega, kes kasvavad koos puuetega vanematega. Samas on isa alati olnud mulle elavuse, positiivse mõtlemise, uudishimu ja avatud ellusuhtumise ere eeskuju. Lisaks majapidamisele hoolitseb ta veel nüüdki, kaheksakümne kuue aastasena, oma väikese aia eest ja on alati kõigest informeeritud. Ta loeb pimekirjas päevauudiseid. Mina suhtlen temaga puudutuste, eelkõige sõrmekeele (Lormi alfabeedi) abil. Puudutamine on seetõttu minu jaoks alati olnud suhtlemine mitmel tasandil.

      Palju aastaid olen töötanud meditsiinilise assistendina nii dermatoloogia kui ka üldmeditsiini valdkonnas. Nõnda olen saanud vahetuid kogemusi inimestega. Seejuures on saanud mulle selgeks, kui oluline on näha inimest tervikuna: keha, vaim ja hing on üks kooslus. Nahk peegeldab hinge (seda käsitlen ma edaspidi vastavas peatükis põhjalikumalt).

      Rajamaks isiklikku terviklikku kosmeetikapraksist ja elamaks veendumuses, et hea enesetunne on kõige võti, tuli läbida veel pikk tee. Lubada iseendale lõdvestumist ja rahulolu – see peaks ju tegelikult olema õige lihtne. Aga küllap olete isegi märganud, et ikka tekivad niisugused mõtted nagu „Kas ma tohin seda? Kas ma tegelikult ei peaks…?” Selle taustal on enamasti hirm mitte täita rolli, mis ühiskonna poolt sulle justkui antud on. Naiste jaoks on see sageli kujutlus, et peab olema hea abikaasa ja ema.

      Kolmandas peatükis „Olla naine” jutustan oma kõrbereisidest. Need aitasid mul lahti lasta hirmudest ja mitmetest varasematest mõttemallidest. See pole kõrbereiside reklaam – iga inimese jaoks on omad väljakutsed. See on vaid näide, kannustus selleks, et kord kindlaksmääratud rollist lihtsalt välja astuda ja võita nõnda tükike vabadust. Kui olete kord oma tõelist jõudu tunnetanud, siis võite iga kosmeetilist protseduuri lõdvestunult nautida.

      Selleks, et sisemist jõudu ja vabadust nautida, ei pea te aga sugugi ette võtma kaugeid pingutavaid reise. Piisab sellest, kui sooritate korrapäraselt viit tiibetlast. Need mõjuvad kahel tasandil. Keha- ehk jämemateriaalsel tasandil aktiveerivad need muu hulgas vereringet, immuunsüsteemi ja olulisi hormoone. See avaldub välise iluna: sile, puhas nahk, säravad silmad, nõtkus, kogu keha dünaamika ja tervis. Hingelis-vaimsel ehk peenmateriaalsel tasandil mõjutavad need harjutused teie teadvust, kogu eluhoiakut. Isegi hirmud ja muud ebameeldivad tunded võivad esile tulla. Te muutute tundlikumaks. Võib-olla peate muutma toitumisharjumusi ja elukorraldust, kuid seejuures muutute ka usaldavamaks elu vastu. Te lihtsalt teate: „Jah, nii on õige!” Te tunnete, kuidas teid kannab energia, mis lõpuks on tugevam kui kõik kahtlused ja kõhklused.

      Mina olen kõik kõhkluste faasid läbi teinud. Viis tiibetlast on mind juhatanud selleni, mida olen endale alati soovinud – sisemise rahulolu ning vabaduse ja elavuse tunnetamiseni.

      Kas ma olen ilus? See pole minu jaoks õigupoolest enam mingi küsimus. Elu on ilus ja mina olen osa sellest. Soovin kogu südamest, et teiegi saaksite sedasama kogeda.

      1

      VIIS TIIBETLAST KUI NOORUSEALLIKAS

      HORMOONIDE MÕJU

      On hämmastav, kui paljud inimesed millises iganes vanuses on kuulnud viiest tiibetlasest või lausa mõnda aega neid praktiseerinud. Huvi jääda nooreks ja vitaalseks paistab tõesti suur olevat. Igatahes tahtsid rohkem kui 1,3 miljonit saksa keelt kõnelevat lugejat saada midagi teada Himaalaja saladusest.

      Oma raamatus jutustab Peter Kelder Tiibeti munkadest, kes on kloostris elades avastanud igavese nooruse saladuse. Keegi kolonel Bradford olevat pärast mõnda aastat selles kloostris muutunud jõuetust raugast tervisest ja vitaalsusest pakatavaks uhkeks meheks. Niisuguse muinasjutulise noorenemise võti olevat Bradfordi väitel keha seitsmes energiakeskuses – tšakrates.

      Need seitse energiapöörist valitsevad endokriinse süsteemi seitset hormoonnääret, mis omakorda mõjutavad kõiki kehalisi funktsioone, teiste hulgas ka vananemisprotsessi.2

      Juba 1970. aastate keskel seostati hüpofüüsi vananemisprotsesside kontrollimisega. Donner Denckla postuleeris toona niinimetatud „surmahormooni” eksistentsi. Hüpofüüs hakkavat seda hormooni tootma puberteediea saabudes. See vähendab rakkude tundlikkust teiste tähtsate hormoonide, näiteks kasvuhormooni suhtes. Tagajärg: rakud ja organid hakkavad kuluma ning algab vananemisprotsess.

      Kelderi raamatu ameerika originaalväljaande kirjastaja Harry Lynn, kes ise palju aastaid vastavatest riitustest kasu sai, uuris harjutuste ja hormoonide – eriti surmahormooni – seoseid. Ta kirjutab:

      Minu seletus viie tiibetlase mõju kohta on, et Peter Kelderi kirjeldatud riitused aktiveerivad ja suurendavad universaalset eluenergiat

1

Der Spiegel, esikaaneteema oktoobris 2002

2

Peter Kelder: Die Fünf „Tibeter”. Scherz Verlag, Bern/München/Wien 1999, lk 14