Dora Thorne. Charlotte M. Brame

tükk

      Narritempude tagajärjed löövad harva ainult tembutaja enese pihta,” ütles lord Earle oma pojale. “Arvesta sellega, Ronald, et kui kavatsed ette võtta selle kõige sõgedama ja lubamatuma teo, tood häda ja õnnetust iseendale ning kõigile teistele, kes on sinuga seotud. Kuula mõistuse häält.”

      “Eelarvamustes pole midagi mõistlikku,” vastas noormees üleolevalt. “Sa ei saa esitada ühtki mõistlikku argumenti minu abielu vastu.”

      Hoolimata pahameelest tekkis lord Earle’i süngele näole naeratus.

      “Võin esitada tuhat argumenti, kui vaja,” vastas ta. “Usun täiesti kõike, mida sina räägid. Dora Thorne on väga ilus, aga pea meeles, see on matslik ja tahumatu ilu – ma suisa kahtlen, kas ta ikka oskab korralikult lugeda ja kõnelda. Ta on siivas ja hea südamega, kahtlemata, ja ma pole kuulnud silpigi tema vastu. Ronald, ma pöördun sinu parema otsustusvõime poole – kas mõningane kogus talupoeglikku ilu ja ujedat siivsust on piisavad omadused sinu tulevase naise jaoks, kes peab võtma üle sinu ema koha sinu elus?”

      “Need on minu jaoks piisavalt rahuldavad omadused,” vastas noormees.

      “Sa pead ka teistega arvestama,” pistis lord Earle kähku vahele.

      “Ma armastan teda,” katkestas poeg; ja jällegi isa naeratas.

      “Teame, mida see tähendab,” ütles ta, “kui üheksateistkümneaastased poisid armastusest räägivad. Usu mind, Ronald, kui peaksin sinu tahtmisega nõustuma, oleksid hulga aastate pärast esimene, kes süüdistab mind kerges järeleandlikkuses su nooruslikule tujukusele.”

      “Sa ei peaks seda tujukuseks,” vastas Ronald järsku punastades, “kui Dora oleks rikas pärijanna või mõne tähtsa mehe tütar…”

      “Säästa mind palun pikkadest kõnedest,” katkestas jällegi lord Earle oma poega. “Sul on tuline õigus; kui kõnealune tüdruk kuuluks sinu seisusesse või oleks sellele lähedal, oleksid asjalood sootuks teisiti. Ma ei pahanda selle pärast, et oled armunud, või arvad end olevat, või sellepärast et tahad abielluda, kuigi oled veel noor. Ma pahandan seepärast, et sa üldse võid tahta abielluda kellegagi lihtsa talurahva seast – majahoidja tütrega. See on nii pööraselt jabur, et vaevu suudan selle mõtte juures tõsiseks jääda.”

      “Minu jaoks on see kõik küllaltki tõsine,” teatas poeg pika sügava ohkega. “Kui ma Dora Thorne’iga ei abiellu, ei võta ma kunagi naist.”

      “Mis ongi parem kui see sinu seisusega sobimatu abielu,” sõnas lord Earle lühidalt.

      “Ta on hea inimene,” hüüdis Ronald, “hea ja aus, tagasihoidlik ja lahke. Ta süda on sama puhas, kui kaunis on ta nägu. Mis seisusega sobimatu jutt see on, isa? Ma ei ole kunagi uskunud ega hakka ka iial uskuma seisuste julmadesse seadustesse. Mis mõttes saab üks inimene olla teisest parem muidu, kui oma tarkuse või vooruste järgi?”

      “Ma ei sekku sinu poliitilistesse vaadetesse, Ronald,” ütles lord Earle vaikselt itsitades. “Enne kui kahekümne ühe aastaseks saad, on sul sellest lastehaigusest juba mitu etappi läbitud. Noorus on peaaegu alati ja muutumatult liberaalne, vanadus konservatiivne. Poliitilise kursi võid võtta, millise tahad, aga praegusel juhul ära too teooriat praktikasse.”

      “Peaksin ennast kangelaseks,” jätkas noormees oma mõtet, “kui saaksin olla esimene, kes nende kivinenud tavade ja absurdsete kastiseaduste kammitsatest läbi murrab.”

      “Sa ei oleks esimene,” ütles lord Earle vaikselt. “Väga paljud on enne sind ebavõrdseid abielusid sõlminud; paljud teevad seda pärast sind, aga igal juhul, arvan, tabab neid kahetsus ja pettumus.”

      “Mitte minu puhul,” kinnitas Ronald õhinal. “Kui Dora Thorne on minu kõrval, suudan kõigega toime tulla; ilma temata ei suuda ma midagi.”

      Lord Earle vaatas mornilt kangekaelset poega.

      “Enamik isasid ei mõtleks kuulatagi kogu seda jaburdust, Ronald,” ütles ta rahulikult. “Mina kuulan ja püüan sind veenda mõistuspäraste argumentidega, et samm, mida kaldud astuma, ei too endaga kaasa muud kui häda ja viletsust. Ma pole sulle veel ühtki karmi sõna öelnud, ega kavatsegi seda teha. Ütlen sulle lihtsalt, et nii ei lähe. Dora Thorne, minu majahoidja tütar, ei kõlba naiseks minu pojale, Earlescourti pärijale. Tule kaasa, Ronald, ma näitan sulle, mis mul mõttes on.”

      Nad läksid koos, isa ja poeg, näo poolest nii sarnased, vaimselt nii erinevad. Nad kõndisid üle avara terrassi, mis oli üks Earlescourti uhkusi. Park ja mänguväljakud laiusid õitsvas suvises ilus nende ümber. Sadade lindude trillerdamine kõlas lõhnavas suveõhus, paljude purskkaevude vesi vulises musikaalselt, haruldased lilled paitasid silma ning vastasid neile oma aroomidega; kuid ei linnulaul ega lillede aroom, ei päikesesära ega muusika – miski ei elavdanud isa ja poja süngeid nägusid.

      Aeglasel sammul jätsid nad laia terrassi selja taha ja astusid halli. Nad läbisid pika rea uhkeid saale, kõndisid marmortrepist üles, koridoridest läbi, kuni jõudsid maaligaleriisse, mis oli üks vägevamaid kogu Inglismaal. Seal oli esindatud pea iga suur meister. Murillo, Guido, Raphael, Claude Lorraine, Salvatore Rosa, Correggio, Tintoretto… Earlescourti lordid olid kõik kunsti armastanud ning igaüks neist oli sellesse imelisse galeriisse aardeid lisanud.

      Üks osa galeriist oli pühendatud perekonnaportreedele. Karmid vanad sõdalased ja kaunid daamid rippusid üksteise kõrval seintel; imelised näod, mis kandsid auväärse päritolu märke, kiirgasid neis kullatud raamides.

      “Vaata, Ronald,” lausus lord Earle kätt poja õlale pannes, “sa seisad praegu oma esivanemate ees. Sinu suguselts on suur ja iidne. Inglismaa teab ja austab seda. Vaata neid siinkujutatud naiste nägusid, kes olid su isade väljavalitud. Siin on leedi Sybella Earle; kui üks Cromwelli sõduritest tõmbas pistoda, et tappa ta meest, kõige ustavamat sõpra, kes kuningas Charlesil iganes olnud, viskus naine kilbina mehe ette ja sai mõõgahoobi endale. Leedi suri, lord jäi ellu – auväärne ja kaunis on ta, eks? Nüüd vaata leedi Aliciat – hurmavat patriitslikku daami, kes naeratab oma sünge isanda kõrval; tema aitas eluga riskides mehel vabaneda vanglast, kuhu ta oli heidetud surma mõistetuna jõleda poliitilise eksituse tõttu. Naine päästis ta; tänu leedi Aliciale anti mehele armu. Siin on leedi Helena – ta on iludus, seda küll, aga vaata tema tarka nägu, kuningannalikku laupa, hingestatud silmi! Tema, pole vist vaja öeldagi, oli poetess. Kus iganes inglise keelt räägiti, loeti ka tema värsse – mehed lugesid neid isegi uhkemalt ja paremini. Meie sugupuu daamid olid niisugused, kelle üle vaprad mehed võisid uhkust tunda. Eks ole see nii, Ronald?”

      “Jah,” vastas noormees rahulikult, “nad olid õilsa meelega daamid.”

      Siis juhtis lord Earle poja suure maali ette, millel mänglesid õhtutaeva päikesekiired, säratades kaunist nägu, mis neile ülalt seinalt alla vastu kiirgas, näides täiesti elav ja naeratav. Sügav ja harras austus tekkis lord Earle’i häälde, kui ta lausus:

      “Ei ole siin olnud ühtki õilsamat ega kaunimat daami, kes Earlescourtis kunagi valitsenud, kui sinu ema, Ronald. Ta on “sadade aadlike tütar”, kõrgest soost, kaunis, väljapeetud. Ja nüüd esitan sulle täiesti põhjendatud küsimuse: kas tahad paigutada minu majahoidja tütre oma ema kõrvale? Tunnistades pealegi, et ta on ilus ja hea – kas see peaks olema sündmuste loomulik käik?”

      Esimest korda oma armastuse tormakas ja hoolimatult raevukas käigus peatus Ronald Earle. Ta vaatas üllast aadlidaaminägu enda kohal, laia laupa, kauneid kaardus huuli, peeneid patriitslikke näojooni ning mõtteis kõrvutas ta seda ühe teise näoga, mis oli võluv, uje, punastav; mille maine ilu erines sellest teisest tema ees samavõrra kui kuuvalgus päikesepaistest. Sõnad jäid talle kurku – vaistlikult tajus ta, et ilus ja õhetav Dora ei kuulu sellesse seltskonda. Lord Earle tundis kergendust, nähes kahtlusevarje poja näol.

      “Saad nüüd aru, Ronald,” hüüatas ta. “Sinu arusaamad seisuste “segamisest” on teoorias kena küll, aga praktikas see ei toimi. Olen olnud sinuga kannatlik – ma pole kohelnud sind nagu koolipoissi, kelle pea on elu esimene armumine segi ajanud, vaid kui mõistlikku meest, kel on taipu ja ettenägelikkust. Nüüd palun anna mulle tasu selle eest. Luba, et võtad end vapralt kokku, jätad kõik rumalad mõtted Dora Thorne’ist ega kohtu temaga enam. Mine aastaks-paariks välismaale – unustad peagi selle poisikeseliku õhina ja tänad kainet mõistust, mis on sind sellest säästnud. Kas lubad mulle, Ronald?”

      “Ma ei saa, isa,” vastas noormees kumedalt, “sest olen lubanud Dorale, et temast saab minu