Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen

Читать онлайн.
Название Kristian asendusteenistuses
Автор произведения Juha Vuorinen
Жанр Зарубежные приключения
Серия
Издательство Зарубежные приключения
Год выпуска 2012
isbn 9789949457090



Скачать книгу

-AASTAÕHTU 1984

      Hiina jõulukink-dildo plastmasspinnalt koorunud kuldvärv oli tekitanud Kristian Pesose pepuauku iseäranis agressiivse põletiku. Vaevus oli nii piinarikkas paigas ja piinlikul viisil tekkinud, et Kristian ei soovinud asjast suuremat numbrit teha ega kindlasti mitte lasta sel uue aasta vastuvõtmist segada.

      Piko sõber korraldas vana-aastaõhtul koduse peo, kuhu oli Piko kavalerina saanud kutse ka Kristian. Kristian oli tööl kohalikus kõrtsis Best Bistro õppinud segama mõningaid eksootilise välimusega jooke ja mõtles pidupäeva puhul üllatada pruuti oma hiilgenumbri, herilasega.

      Best Bistro uksehoidja Pentti aitas heameelega veel alaealist Kristianit herilase koostisosade hankimisel. Kristian oli ju oma keemiliste lokkide ja pirnikujulise persega üsna nämma kolleeg, sest kui üldse kellelgi, siis Penttil oli silma ka meheilu jaoks – tema keerutas nimelt esmaspäeva õhtuti Botta geidiskol DJ Captain Hooki nime all plaati. Kristian oli korra ka üsna lähedalt näinud, kust Pena oli oma kunstnikunime välja kaevanud. Enda püksiaugust.

      Piko sõbrad vaatasid kadedusest kaameina, kuidas baarmen Pesonen endale ja oma tüdrukule viinast, banaaniliköörist ja ginger ale’ist täiesti ehtsa välimusega kokse kokku keeras. Ei läinud palju aega, kui Kristiani ette tekkis vonklev järjekord, kust nuruti, et ta herilastele vahelduseks ka midagi muud teeks. Hetkega oli Kristiani baariletil pudel vermutit, Liebfraumilchi, Amiraali õlut , Light Beeri, kirsimaitselist viina, õunaveini, maasikalikööri ja kodutehtud peaaegu valmis samakat. Piko ei mõistnud, mis mõtet oli vahetada mõnusad herilased tavalise sodi vastu, aga oli samas uhke oma poisi populaarsuse üle. Lõpuks oli Kristiani ees nii palju vahetuseks pakutud napsu, et ta valas kõik peale õllede lihtsalt ühte suurde mahlakanistrisse kokku.

      Mida rohkem herilasi Piko oma punaseks värvitud suhu kummutas, seda omamiskirglikumaks tüdruku käitumine muutus. Vaadanud natuke Kristiani ümber sagivaid eakaaslasi, kamandas ta poisi kingitud viinasid kokku pakkima ja hakkas teda omaette peole tirima.

      „Kas sa armastad mind üldse enam?” küsis Piko Kristianilt otse.

      „Muidugi.”

      „Missest, et ma nagu röövisin su ära?”

      „Missest,” vastas Kristian ja võttis plastmasspudelist korraliku lonksu. „Uhh, tuli alles raju bool.”

      „Ega sa neid õltse sinna ei kallanud?”

      Kristian pahandas:

      „Kuule, ma olen päris osav baarmen, vast ma ikka tean, et booli sisse õlu ei käi.”

      Kristiani seljakotis kõlises valik erinevaid õllesid Amiraalist Karjalani.

      Taevas välgatas aeg-ajalt mõni rakett.

      „Ma ostsin meile tuleva aasta õnneks korraliku ilutulestiku,” tunnistas Kristian liigutatult.

      „Ei!” oli Piko üllatunud.

      „Jaa!” haavus Kristian. „Või arvad sa, et ma võiksin meie õnnega lollitada?”

      Piko pigistas Kristiani kaenlasse ja oli täiesti meeletult armunud. Paraja vahega peatus paarike tankimispausideks, Kristian võttis irvitades lonksu booli ja Piko rüüpas mõne suutäie Light Beeri, mis ei pidada paksuks tegema, sest on nii pagana lahja. Armastajatel oli teinegi põhjus peatumiseks, keelesuudluspausid. „Sul on üsna palju lakki juustes,” imestas Piko Kristiani klompis kräsupead.

      „Ei, see on jääs.”

      „See või?” Piko katsus uuesti kivikõvu juukseid.

      „No lokid tulevad selgemini välja, kui juuksed on niisked, ja ma tegin need enne peolt ära tulemist just märjaks.”

      „Aga väljas on ju külm,” ehmatas Piko.

      „No jaa, aga…”

      „Kas sul mütsi ei ole?”

      „Ei,” valetas Kristian.

      Ema Hertta oli küll sundinud mütsi kaasa võtma, aga see soojendas nüüd seljakoti küljetaskut. Kõvad mehed ei kanna mütsi, ja Kristian oli tõsiselt kõva mees. Enda meelest.

      „Me peame kusagile sooja jooksma, enne kui su aju jäässe läheb,” hakkas Piko Kristianit enda järel sikutama.

      Jõululaupäeva õhtul keldris kannatada saanud iseäranis hell urruauk ja kõhus loksuv erinevate jookides segu panid Kristiani olematuid rakette nägema.

      „Oota nats, kallis, mul on üsna paha olla,” kurtis Kristian,

      „Me oleme kohe kohal,” ergutas Piko. „Natukene veel.”

      „Okei, ma tulen.”

      Kristian vajus Piko trepi ette.

      „Mul on tegelikult üsna päris paha olla,” kõõksus Kristian.

      „Tahad ropsida?”

      „Muidugi mitte! Hull oled vä?”

      „Ei, ma lihtsalt mõtlesin. Aga kas sul need raketid on kaasas?”

      „Ah jaa,” hakkas Kristian seljakotis kaevama. „Mine vähe kaugemale, et sinuga midagi ei juhtuks, need on päris ohtlikud.”

      Piko hoidis võlutult rinnust, sest tema vapper poiss-sõber oli kandnud seljakotis meeletult ohtlikke lõhkeaineid, nagu mingi PVO terrorist. Kristian kratsis katki terve karbi tikke, enne kui süütenööri põlema sai.

      „Ettevaatust! Pauk tuleb!” röögatas Kristian ja viskus kõhuli hange.

      Maast kostis võib-olla kümme sekundit kestev pragin.

      „Oht möödas!” teatas Kristian ja ajas end põlvili.

      „Mis see oli?” küsis Piko imestades.

      „Meie õnne auks lastud ilutulestik.”

      „Aga see ei lennanud üldse kuhugi.”

      „Pauguvaip ei peagi lendama.”

      „Millal sa siis need raketid õhku lased?”

      „Mis raketid?” imestas Kristian.

      „No selle meie õnne ilutulestiku.”

      „Aga ma just lasin selle sulle.”

      Piko vaatas hanges olevat musta laiku ja küsis:

      „Nagu see oligi või?”

      Kristian neelatas liigutatult.

      „Oli…”

      Kristiani meeleliigutus võttis Pikol alati põlved nõrgaks.

      „Ma tahan sind täiesti metsikult,” haaras Piko Kristianil kaenla alt ja tiris ta oma kodumaja moosikeldrisse.

      Moosikeldri läpatanud õhk ajas mööda Kristiani söögitoru liikvele uue südamepahahoo.

      „Oot, ma pean ühe lonksu võtma,” pühkis Kristian vaevahigist otsaesist.

      „Jah, võta ikka,” ütles Piko ja jätkas samas Kristiani pükste kallal askeldamist.

      Pakase käes külmunud napsude segadik ei olnud enam sugugi nii vastik kui soojalt, ja munn oli ju peaaegu kottideni Piko suus, nii et Kristian tundis end mõnevõrra õnnelikuna.

      „Küll see läheb ikka kähku kikki,” imetles Piko.

      Kristianile meeldis, kui keegi ta erootilist tõmbejõudu kiitis. Tagasiside sel teemal oli seni olnud üsna ebaühtlane, sest pärines ainult kahelt tüdrukult, Pikolt ja endiselt tüdruksõbralt Memmult, ent päris mitmelt mehelt, kellest suurem osa töötas Best Bistros. Kristian tahtis siiski endast jätta vägeva seksimurdja mulje ja hakkas laduma isa pornoajakirjadest loetud roppusi:

      „Ime seda, libu…”

      „Kuidas, palun?” sülitas Piko munni välja.

      „Seda et, see tuli kogemata.”

      Piko haaras karmi käega Kristiani kannidest ja kähistas nagu ehtne domina:

      „Sina oled minu libu, ja sina teed nii, nagu mina käsin…”

      „Just, seda me teen…” vigises Kristian pisarsilmil, sest üks terava küünega sõrm oli lipsanud dildost ärritatud urruauku. „Kas sobib, armuline valitsejanna, kui võtaksite oma sõrme nüüd mu tagumikust välja?”

      „Ei sobi, sest see passib sinna,” naeris Piko tähendusrikkalt ja pressis sõrme sügavamale hella