Habakuk Jephsoni ülestunnistus. Arthur Conan Doyle

üksik punane tuluke jäi pahaendeliselt lõõmama meie selja taha, heites veele verise raja moodi jälje, ja see on siiamaani nähtav, kui ma kirjutan, kuigi ta on vähenenud pelgalt täpikeseks. Kapten on halvas tujus, sest kaks tema meeskonnaliiget hüppasid viimasel minutil alt ära ja ta oli sunnitud laevale võtma kaks-kolm neegrit, kes juhtusid kail olema. Puuduolevad mehed olid tasakaalukad ja usaldusväärsed, kes olid temaga olnud mitmetel reisidel, ja nende mitteilmumine hämmeldas ja ka ärritas teda. Kui seitsmeliikmeline meeskond peab töös hoidma küllaltki suurt laeva, siis on kahe kogenud meremehe kaotus küllaltki suur asi. Kuigi need neegrid võivad küll vahetustega tüürida või küürida tekke, on neist ikkagi vähe kasu tormise ilma korral. Meie kokk on samuti mustanahaline mees ja Mr. Septimus Goringil on üks neegrist teener, nii et me oleme küllaltki kirju seltskond. Arvepidaja John Harton tõotab olla tõeline leid, sest ta on reibas ja lõbus noormees. Huvitav, kui vähe on jõukusel pistmist õnnega! Tal on kogu elu veel ees ja ta otsib oma õnne kaugelt maalt, siiski on ta ilmselgelt nii õnnelik, kui üks mees saab veel olla. Goring on rikas, kui ma ei eksi, ja mina olen ka, aga ma tean, et mul on mu haige kops ja Goringil on mingi veel tõsisem mure, kui tema näojoonte põhjal otsustada. Milliseks kontrastiks me mõlemad oleme sellele muretule vaesele ametnikule!

      17. oktoober. Proua Tibbs ilmus täna hommikul esimest korda tekile – rõõmsameelne ja energiline naine väikse armsa lapsega, kes oli alles õppinud käima ja vadistama. Noor Harton hüppas kohe tema juurde ja viis ta oma kajutisse, kus ta kahtlemata külvab lapse kõhtu tulevase seedehäire seemneid. Nõnda muudab meditsiin meid kõiki küünikuteks! Ilm on ikka veel selline, millist võibki ihaldada, meeldiva värske tuulega edela suunast. Laev sõidab nii rahulikult, et raske oleks aimata, et ta üldse liigub, kui poleks taglaseköite kriginat, purjede paisumist ja pikka valget vagu meie kiiluvees. Jalutasin kvartertekil terve hommiku koos kapteniga, ja ma arvan, et terav värske õhk on juba mu hingamisele hästi mõjunud, sest liikumine ei väsitanud mind üldse. Tibbs on tähelepanuväärselt intelligentne mees ja meil oli väga huvitav väitlus Maury ookeanihoovuste vaatlustest, mille me lõpetasime kapteni kajutisse minekuga, et vaadata järele originaaltöö pealt. Kapteni suureks üllatuseks leidsime sealt eest Goringi, sest pole just tavaline, et reisijad sellesse pühasse ruumi siseneksid, kui neid spetsiaalselt kutsutud pole. Aga ta vabandas oma sissetungi teadmatusega laevaelu tavadest ja heasüdamlik meremees lihtsalt naeris selle vahejuhtumi peale, paludes tal jääda ning pakkuda meile oma seltskonda.

      Goring osutas kronomeetrite kastikesele, mille ta oli avanud, ja mainis, et oli neid imetlenud. Tal on tõenäoliselt praktilisi teadmisi matemaatilistest instrumentidest, nagu ta väitis, pilk mõnevõrra usaldusväärsem, ja ütles nende hinnaks olevat paari dollari ringis.

      Nad arutlesid kapteniga kompasside mitmekesisuse üle ja kui me tulime tagasi ookeani hoovuste juurde, näitas ta, et valdab seda teemat täielikult. Üldiselt täiustab ta seltskonda ja ta on kahtlemata kultuurne ning peenekombeline mees. Tema hääl on kooskõlas tema jutuga ja need mõlemad on tugevalt vastuolus tema näo ja kehakujuga.

      Keskpäevane vaatlus näitab, et oleme sõitnud kakssada kakskümmend miili. Õhtu poole muutus tuuleõhk värskemaks ja esimene tüürimees käskis vähendada purjepinda ning panna praampurjed valmis tuulise öö ootuses. Ma näen, et baromeeter on langenud kahekümne üheksale. Loodan, et meie reis ei tule tormine, sest ma pole suurem asi meremees ja mu tervis saaks pigem kahju kui kasu tormisest reisist, kuigi ma usaldan täielikult kapteni meremeheoskusi ja laeva veatust. Mängisin pärast õhtusööki proua Tibbsiga kaarte ja Harton mängis meile veidike viiulit.

      18. oktoober. Eilse õhtu sünge ennustus ei täitunud, sest tuul vaibus ja praegu asume ummiklainetuses, mida siin-seal tekitab kiire tuuleõhk, millest ei jätku, et täita purjeid. Õhk on külmem kui eile ja ma olen pannud selga ühe oma paksu puuvillase kampsuni, mille mu naine mulle kudus. Harton tuli hommikul mu kajutisse ja me suitsetasime koos sigarit. Ta ütleb, et ta mäletab olevat näinud Goringit 69ndal Clevelandis, Ohios. Ta oli siis, nagu selgub, samasugune mõistatus nagu praegugi, ilmselt tööta ringi rännates ja olles äärmiselt kinnine oma asjatalituste osas. Selle mehe psühholoogia huvitab mind. Hommikusöögil tekkis mul äkki selline ebamäärane ebamugavustunne, mis tekib inimesel siis, kui teda ainiti põrnitsetakse, ja kui kiiresti pilgu tõstsin, kohtusid mu silmad tema silmadega, mis olid suunatud pingsalt minu poole, ning nende jõulisus küündis raevuni, kuigi see ilme pehmenes silmapilkselt, kui ta tegi mingi tavalise märkuse ilma kohta. Veelgi imelikum on, et Harton ütleb, et tal oli sarnane kogemus eile tekil. Panin tähele, et Goring räägib tihti mustade meremeestega, kui ta tekil ringi jalutab – iseloomujoon, mida ma väga imetlen, sest tavaliselt ignoreerivad poolenisti mustanahalised oma musta verd ja kohtlevad oma hõimukaaslasi suurema sallimatusega, kui seda teeks valge mees. Tema väike jooksupoiss on talle ustav, mis räägib nähtavasti ka tema heast kohtlemisest. Kokkuvõttes on see mees huvitav segu vastuolulistest väärtustest ja annab mulle reisi ajal jälgimismaterjali, kui ma muidugi temast valesti aru ei saa.

      Kapten toriseb oma kronomeetrite üle, mis ei registreeri täpselt õiget aega. Ta ütleb, et see on esimene kord, kui need eksivad. Kerge udu tõttu ei saanud me lõunast vaatlust teha. Laakimise (laeva asukoha arvutamine logi ja kella põhjal) järgi oleme kahekümne nelja tunni jooksul sõitnud umbes sada seitsekümmend miili. Mustanahalised meremehed on osutunud väga halbadeks meeskonnaliikmeteks, nagu kapten ennustas, aga et nad mõlemad tulevad roolirattaga hästi toime, jäeti nad tüürima, ja nii jätavad nad kogenumad mehed laeva töökorras hoidma. Mõned üksikasjad on küllaltki tühised, kuid väike vestlusaine on laeva pardal sama vajalik kui toit. Vaala ilmumine õhtul tekitas meis suurt põnevust. Tema terava selja ja harkja saba järgi nimetaksin ma teda vaguvaalaks või finnvaalaks, nagu kutsuvad teda kalamehed.

      19. oktoober. Tuul oli külm, niisiis jäin ettenägelikult oma kajutisse terveks päevaks, hiilides välja ainult lõunaajaks. Lamades oma asemel, ulatun paigast liikumata võtma oma raamatuid, piipu või mida iganes ma soovin, see on väikese korteri eelis. Mu vana haav hakkas täna natuke valutama, arvatavasti külmast. Lugesin „Montaigne`i esseesid” ja ravitsesin ennast. Harton tuli pärastlõunal koos Doddyga, kapteni lapsega, ja kapten ise järgnes neile, nii et mul oli päris paras vastuvõtt.

      20. ja 21. oktoober. Ilm on ikka veel külm ja pidevalt tibutab uduvihma, ma pole saanud oma kajutist lahkuda. See vangistus muudab mu nõrgaks ning masendunuks. Goring käis mind vaatamas, kuid tema seltskond ei tõstnud eriti mu tuju, sest ta lausus vaevu ühe sõna ja piirdus vaid minu kummalisel ja küllaltki ärritaval viisil põrnitsemisega. Siis tõusis ta püsti ja läks midagi ütlemata kajutist välja. Mul hakkavad juba tekkima kahtlused, et see mees on hullumeelne. Arvan, et ma mainisin, et ta kajut on minu oma kõrval. Need on omavahel lihtsalt eraldatud õhukese puuseinaga, millel on mitmes kohas praod, mõned neist on nii suured, et ma suudan vaevu hoiduda oma voodil pikutades jälgimast tema liikumist kõrvalruumis. Soovimata mängida spiooni, näen teda tihti kummardumas millegi kohal, mis paistab olevat kaart, ja töötamas pliiatsi ja kompassidega. Ma olen maininud tema huvi, mida ta näitab üles laevandusega seotud asjaolude vastu, kuid ma oleksin üllatunud, kui ta tahaks kogu laeva teekonda välja arvutada. Kuid see on siiski küllaltki süütu meelelahutus ja pole kahtlustki, et ta võrdleb oma tulemusi kapteni omadega.

      Soovin, et ma ei mõtleks nii palju sellele mehele. 20nda öösel nägin halba und, milles arvasin, et mu ase oli kirst, millesse mind oli pandud, ning Goring püüdis kinni naelutada kaant, mida ma meeletult üritasin pealt lükata. Isegi kui ärkasin, suutsin end vaevu veenda, et ma pole kirstus. Kuna olen arst, tean, et halb uni on vaid aju poolkerade vaskulaarne segipaiskumine, siiski ei suuda ma oma nõrgas seisundis vabaneda haiglasest muljest, mida see tekitab.

      22. oktoober. Ilus päev, taevas peaaegu pilvitu ja värske tuuleke puhumas edelast, mis puhangutena meid lõbusalt meie teel kannab. Nähtavasti on meie lähedal olnud tormine ilm, sest meri voogab nagu pärast tormi ja laev vaarub järsult, kuni vööri raa peaaegu vett puudutab. Käisin värskendaval jalutuskäigul kvartertekil, kuigi olen vaevalt „meremehejalad” alla saanud. Mitmed väikesed linnud – metsvindid, ma arvan – istusid taglastusel.

      16.40. Kui olin täna hommikul tekil, kuulsin äkilist plahvatust oma kajuti suunast, ja alla kiirustades avastasin, et oleksin peaaegu sattunud väga tõsisesse õnnetusse. Paistab, et Goring oli oma kajutis