Современная зарубежная литература
Различные книги в жанре Современная зарубежная литератураLasseMaia detektiivibüroo. Tuletõrjemõistatus
Rahulikus Valleby linnas on mingid kummalised tulekahjud. Põlengute kustutamise käigus kaob ka mitmeid hinnalisi esemeid. Eks ole siin mõistatuste lahendamiseks vaja tuntud noorte detektiivide lasse ja Maia abi vaja!
Kuniks elu
Hendrik Groen tutvustas end oma eelmises salapäevikus „Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, mis on saanud menukiks paljudes Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis. Koos Everti ja teiste sõpradega klubist Vanad, Kuid Mitte Surnud püüab Hendrik oma viimaseid eluaastaid ühes Põhja-Amsterdami hooldekodus võimalikult meeldivaks teha. Mõnikord läheb Hendrikul raskeks pead püsti hoida. Õnneks on ta sule jälle pihku haaranud. Talle omase elegantse huumoriga võtab ta oma terava pilgu alla nii kaasasukad, direktsiooni, sõbrad kui ka vanaduspõlve üldiselt ega säästa seejuures ennastki. Hendrik Groeni esimene päevik ilmus 2014. aastal (eesti keeles 2016). Selle suur menu – raamatul on juba tõeline fänniklubi, tõlkeõigused on omandanud 25 maad ja varsti valmib tv-sari – ning lugejate vaimustunud reageeringud innustasid teda päevikule järge kirjutama. Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet. Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Adam Sharpi parimad palad” autor
Pariis 6.41
Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc. Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.
Isiklikult vastutamata
Rootsi kirjaniku L. Anderssoni (s 1970) romaan on iseseisev järg romaanile „Omavoli” (eesti keeles 2015), mis pälvis prestiižika Augustpriseti. Terava pilgu ja rohke huumoriga lahkab Lena Andersson sel korral armukese rolli meie kultuuris, samuti sügavale juurdunud arusaamu, mis armukolmnurka juhivad. Ester Nilsson on tagasi. Ja ta ei ole midagi õppinud. Viis aastat pärast Hugo Raski kohtab Ester Olof Steni. Juba esmakohtumisel reageerib tema keha tuttavalt: ta on ülepeakaela armumas. Olof ei tee saladust, et on abielus Ebba Silfversköldiga, kuid hakkab samal ajal Estriga kohtuma. Nad alustavad suhet, ehkki Olof ei luba seda nii nimetada, sest ta on ju abielus ja tal ei ole vähimatki kavatsust Ebbat maha jätta. Aga mida ta siis Estrist tahab? Ester ostab auto, et saaks Olofit teatrietendustele, kohtingutele ja igale poole mujale sõidutada. Suved muutuvad Estri jaoks väljakannatamatuks, sest suved veedavad abielumehed oma abikaasadega. Ester Nilssonist on saanud armuke. Kuid Olof Sten on vägagi ambivalentne ja lootus, et ta oma naise maha jätab, tundub igati õigustatud.
Minu Indoneesia. Maailma makett
Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust. Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni. Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.
Minu Lõuna-Aafrika Vabariik. Katse-eksitusmeetod
Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu „päris elu“ jälgi nagu verekoer. See jaht viis mind peale keskkooli lõppu Lõuna-Aafrika vabariiki. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Viis aastat hiljem oli elu, mida ma enda meelest jahtisin, hoopis minu kinni püüdnud… Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast. Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.
Balthazar
„Balthazar” on Lawrence Durrelli neljaköitelise romaani „Aleksandria kvartett” teine köide, mille tegevuspaik on Teise maailmasõja eelne Aleksandria Egiptuses. Autor toob taas lugeja ette Vahemere idaosa möödunud sajandi alguse kosmopoliitse ja värvikireva õhustiku. Nüüd avaneb meile minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist. Nimelt on esimese romaani minategelase käsikirjale lisanud oma kommentaariumi tegelane nimega Balthazar, homoseksuaalist arst ja kabalist, kes esineb ka „Justine’is”. Minategelane on dilemma ees, kas avaldada „Justine” esialgsel kujul või lisada sellele ka Balthazari kommentaaridest ilmsiks tulnud teave. Nimelt oli ta olnud täiesti pime tõsiasja suhtes, et tema armsam Justine oli samal ajal suhtes ka esimeses köites enesetapu sooritanud kirjaniku Pursewardeniga. Kumb neist oli peibutuspart naise abikaasale Nessimile? Tema või Pursewarden? Kelle vastu olid naise tunded tõelise(ma)d? Ja üldse, kes on loomult Nessim? Kas vaid armukade abikaasa või eluohtlik, ka mõrvaks võimeline inimene? Kõik jääb pooleli, et jätkuda kolmandas romaanis „Mounto¬live”. Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. „Justine”, 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, ilmus Eesti Raamatult 2016. aastal. Tsitaadid „Imelik, eks? Ta oli Justine’le mingis mõttes õige mees, aga samas, nagu sa kindlasti tead, on armastuse seadus, et niinimetatud „õige” inimene juhtub meie teele alati kas liiga vara või liiga hilja.” „Mängurid ja armukesed mängivat tegelikult selleks, et kaotada.”
Rahutud
Näha, mäletada, mõista. Kõik sõltub sellest, kus sa seisad. Kui ta esimest korda Hammarsi tuli, ei olnud ta veel aastanegi ega teadnud midagi suurest ja vapustavast armastusest, mis ta sinna oli toonud. Õieti oli armastusi kolm. Isa ja tütar istuvad, makk kahe vahel. Nad olid kavatsenud oma ühises raamatus dokumenteerida vananemist. Aga kui nad lõpuks tööle hakkavad, on vanadus isa kätte saanud, nii et vestlused on katkendlikud ja ettearvamatud. „Rahutud” on mänglev, sondeeriv ja žanriülene romaan lapsest, kes tahab iga hinna eest täiskasvanuks saada, ja vanematest, kes tahaksid pigem lapseks jääda, ning mälestustest, unustamisest ja paljudest lugudest, mis moodustavadki elu. Linn Ullmann (1966) kuulub norra noorema põlvkonna silmapaistvamate kirjanike hulka. Varem on eesti keeles ilmunud romaanid “Enne kui sa uinud”, “Hüvastijätt Stellaga”, „Halastus“, „Õnnistatud laps“ ja „Kõige kallim“.
Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, II
Andrea Wulfi rohkelt auhindu võitnud teose teine osa keskendub Humboldti Venemaa-ekspeditsioonile ja hilisemale elukäigule. Palju tähelepanu pöörab autor sellele, kuidas Humboldti tõekspidamised ja avastused mõjutasid teisi silmapaistvaid loodusteadlasi. Alexander von Humboldt (1769–1859) sündis ajal, kui inimeste püüdlused olid suunatud looduse allutamisele – maad võideti metsiku looduse käest ja pandi inimese teenistusse, metsi raiuti seninägematu kiirusega ning maavarasid kasutati ulatuslikumalt kui kunagi varem. Humboldt oli väsimatu rändur ja vaatleja, kes oma tähelepanekuid looduse seaduspärasuste ja inimtegevuse tagajärgede kohta arvukate teadustööde ja raamatute vahendusel kogu maailmaga jagas. Oma eluajal saavutas ta sedavõrd suure kuulsuse, et ajaloolased peavad teda tolleaegse Euroopa üheks kõige kuulsamaks inimeseks üldse. Lühivisiidiga Tartu ülikooli 1829. aasta kevadel suutis ta ka siinset teaduselu korralikult ergutada.
Rüütellik kauboi
Naine, lapsed, koer ja vanamoeline maja… Lapsest saadik sellest unistanud Gabriel on kogunud vaevaga raha ning juba valmis maja ostma, kui keegi astub talle teele risti ette.