Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.
Vene kirjandusklassiku 1855. aastal ilmunud dramaatiline jutustus 19. sajandi vene talupoegade ja kaupmeeste elust.
…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sagedamini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.
Huvitava ning sügavalt tõepärase jutustuse "Mumuu" kirjutas kuulus vene kirjanik 1852. a. kevadel, mil ta viibis aresti all. Ta oli arreteeritud Nikolai I isiklikul käsul Gogoli surma puhul avaldatud kirjutise eest. Jutustuses "Mumuu" üht oma ema majas juhtunud lugu kirjutades, on Turgenev osanud esile tuua elavais südanthaaravais kujudes pärisorjuse-aegse sünge elu tüüpilise pildi.
Vene kirjandusklassiku 1850. aastal ilmunud jutustus 19. sajandi vene aristokraatia elust ja inimese võõrandumisest.
"Libahunt" on August Kitzbergi tragöödia, mis esietendus 1911. aastal Endla teatris. See on Kitzbergi hinnatuim kirjandusteos.