Julian Ogert verdient sein Geld in Münzen. Als Straßenmusiker schlägt er sich in Los Angeles durch, spielt Gitarre auf dem Ocean Front und lebt am Eingang des berüchtigten Yucca Corridor, einem der gefährlichsten Viertel der kalifornischen Metropole. Als Sechzehnjähriger hat er seine Heimat Österreich überstürzt verlassen und ist seitdem immer weiter nach Westen geflohen, über die Schweiz und Paris nach New York und quer durch die Vereinigten Staaten. Das Leben im Korridor ist alles, was ihm geblieben ist; er ist ein Gewinner, weil er nichts zu verlieren hat. Doch 1994 erschüttert das Northridge-Erdbeben Los Angeles und die fragile Welt, in der Julian sich eingerichtet hat. Wer kann, verlässt die von Nachbeben bedrohte Stadt. Die illegalen Einwanderer bleiben – so wie Julian. Korridorwelt ist teils Roadmovie, teils Musikroman. Es ist die Geschichte eines jungen Mannes, dessen Jugend explodiert und der auf dieser Schockwelle bis ans andere Ende der Welt getragen wird, wo er beschließt, sich nicht seinem Schicksal zu ergeben.
Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm. Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid. Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma. Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud „Serval“ (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.