Olin tagasi kodus Norwichis, lugedes Pete Bestist, The Beatles’i unustatud esimesest trummarist, kui mu arvutiekraani alumisse nurka potsatas e-kiri. Kellelt: [email protected] Hei Muud ei midagi. Hei. Pärast kahtekümmend kahte aastat, kakskümmend neist ilma igasuguse kontaktita, nagu välk selgest taevast, otsustab Angelina Brown, minu Suur Kaotatud Armastus, muuta maailma, ja kirjutab Hei. Viiekümnenda eluaasta künnisel on Adam Sharpil olemas truu elukaaslane, ta teenib lepingulise IT-nõustajana hästi ning on viktoriiniõhtutel muusikaküsimustes asjatundja. Täpselt sellist eluviisi oli ta endale soovinudki, kuid midagi jääb ometi puudu. Kahe kümnendi eest maakera teisel poolel oli tema klaverimänguharrastus viinud ta kirgliku suhteni Angelina Browniga, kes oli hüljanud juuraõpingud, et järgida oma unistust saada näitlejaks. Angelina oli andnud talle võimaluse muuta nende suhe millekski enamaks kui armulugu, kuid Adam polnud sellest kinni haaranud. Ning nüüd ei suutnud ta maha raputada nostalgilisi mõtisklusi selle üle, mis kõik oleks võinud olla. Ja siis, nagu välk selgest taevast, võtab Angelina ühendust. Mida ta tahab? Kas Adam julgeb elada ohtlikult? Kui kaugele on ta valmis minema uue võimaluse nimel?
Projekt Rosie – naiseotsing – on lõppenud ning geneetikaprofessor Don ja meditsiinitudeng Rosie on õnnelikus abielus. Ent juba ootavad neid uued katsumused – Rosie on rase. Don seab eesmärgiks välja selgitada kõik, mis isaks saamisega seondub, kuid omapärane uurimismeetod viib ta seadusega pahuksisse. Õnneks on nõu andmas tema parim sõber Gene, kes saabub New Yorki pärast lahkuminekut abikaasa Claudiast. Nii tegelebki Don korraga tohutu hulga probleemidega – uurib „teaduslikult” rasedust, püüab taas kokku viia Gene’i ja Claudiat, päästab pesapallifänn Dave’i firmat ning ei pane tähele suurimat probleemi: ta võib ilma jääda Rosiest ajal, mil naine teda kõige rohkem vajab. Romaan „Abielu Rosiega” (The Rosie Effect) on järg 2013. aastal ilmunud menukile „Naiseotsing” (The Rosie Project).