Ob es um die eigenen Lebensziele geht, um wirtschaftlichen Wettbewerb oder um politisches Handeln: Kompromisslosigkeit gilt weithin als Zeichen der Stärke, als alleiniges Erfolgsrezept. Wer Kompromisse eingeht, gilt dagegen als schwach, als weltfremder Träumer. Auch Biologie und Wirtschaft suggerieren: Der Stärkere siegt. Aber stimmt das? Für den Philosophen und Biologen Andreas Weber sind Kompromisse keineswegs automatisch faul, sondern Grundvoraussetzung für ein gedeihliches Leben aller. Mehr noch: Als Lebewesen haben wir ein natürliches Bedürfnis nach Ausgleich. Kompromisse machen heißt eben nicht, zähneknirschend zweitbeste Lösungen zu akzeptieren, sondern das zu wählen, was mir etwas schenkt, weil ich selbst großzügig bin. So wird die Kunst des Kompromisses zur Lebenskunst, zur Lust daran, diese Welt zu bereichern und miteinander – auf Augenhöhe – ökologisch und politisch zu gestalten.
Ilma vastastikuse seotuseta ei ole elu. Kõike biosfääris toimuvat, võime mõista kui suhteid. Kahe või ka mitme seisukoha vastastikune seotus, mida iseloomustab ühine püüdlus, ent kus säilib ka terve hulk vastuolusid, on ehk kõige üldisem ökosüsteemi määratlus. Ühtlasi on see armastusel põhineva vastastikuse seotuse täpne kirjeldus. Meie tsivilisatsioonis on maailma kirjeldamine ja kogemine hälbinud elususe kogemisest. Armastust ei peeta mitte tunnetusvahendiks, vaid eraasjaks. Weber näitab aga tegelikkust kui loovat, poeetilist ühendust, kus tung, iha ja igatsus nii seotuse kui ka samal ajal autonoomia järele on üldkehtiv põhimõte. Hädavajalik, et tajuda, edasi kesta, kasvada. Ajalugu tunneb sellist tungi Erose nime all. Selle raamatu keskne mõiste on erootiline ökoloogia. Raamat kirjeldabki ökoloogilist tegelikkust kui suhete süsteemi. Ja uurib armastust kui ökoloogilist praktikat. Weberi veendumus on, et elu oma intensiivsel kujul on alati armastus. Kui me õpime oma olemasolu taas käsitama kui armastuse kogemust, suudame uutmoodi mõista neid tohutuid ökoloogilisi ja humaanseid vastuolusid, millega me 21. sajandi teisel kümnendil silmitsi seisame. Hästitoimiv suhe tähendab alati kahte asja: olla hirmu tundmata elus – ja õppida vapralt surema.
Loomad ja taimed on meiega seotud lähedasemalt, kui oskasime pikka aega ettegi kujutada. Nende kaudu kogeme oma tunnete keskseid dimensioone, ilma milleta jääksime hingeliselt kängu. Sellest tuleneb – ka poliitiliselt – plahvatuslik arusaam: vaid loodust hoides saame pikemas perspektiivis päästa ka oma inimlikkuse ja vabaduse. Nii nagu Jared Diamond või Oliver Sacks, pajatab Andreas Weber teadusest intensiivsete läbielamiste najal. Tema raamat pole mitte ainult naudinguga loetav, vaid paneb meid paratamatult nägema maailma ning elu selles teistsuguse pilguga. Andreas Weber (snd 1967) on õppinud bioloogiat ja filosoofiat Berliini, Freiburgi, Hamburgi ja Pariisi ülikoolides. Vabakutselise kirjaniku, ajakirjaniku ja toimetajana kirjutab ta regulaarselt artikleid suurtele ajakirjadele ning ajalehtedele, teiste hulgas GEO-le. Andreas Weber elab abikaasa ja kahe lapsega Berliinis.