“Olen naine, olen eestlane, olen kahe lapse ema, olen abikaasa, olen tütar ja olen õde, olen tädigi, olen inglise keele filoloog ja tõlkija, olen raamatukirjutaja ja blogija, vahel koguni ajakirjanik, olen, olen, olen…. Ent kui ma ütlen, et olen moslem, siis olekski justkui kõik öeldud,” kirjutab Nele Siplane raamatu sissejuhatuses. Raamat annab ülevaate islami olemusest, rääkides samas ka autori enda teest islamini, seda üldse mitte ainuvõimalikuks teeks pidades. “Inimesed ikka leiavad endale teeviitu, mille suunas edasi minna, olgu selleks siis islam või budism või mis tahes õpetus. Islam tuli minu ellu ajal, mil vajasin edasiminemiseks eneseusku, mõtestatust, turvalisust, loogilisust, tugevaid seinu oma tulevasele majale. Kõike seda olen ma islamist ka leidnud, ja seeläbi ka rahu ja tasakaalu. Islam tähendab mulle ennekõike siiski eluviisi kui sellist. Tähendab juhatust, mille järgi rahujalal elada,” kirjutab ta. Raamatu sõnum on, et iga päev on uus päev, on uus algus, on uus võimalus. Iga päev on parim päev ja täna on esimene päev nende päevade jadas. Autorist: Nele Siplane on Egiptuses El Mansūras elav eestlanna, kellelt on varem ilmunud raamatud “Egiptimaa. Eestlanna Elu loori varjus”, “Egiptimaa II. Eestlanna ja tuhat üks ööd” ning kes on kokaraamatu “Araabia köögi radadel. Egiptuses ja Marokos” kaasautor.
Elu on muinasjutt muinasjutus, mida kirjutame laenatud sulega laenatud paberile ja mida julgem on meie fantaasialend, seda põnevamad need muinasjutud saavad. „Elas kord üks Eesti tudengineiu, kes armus Egiptuse tudengisse…“ – nii algab minu muinasjutt ja just sellesse algusesse see raamat viibki. Seekord astub lugeja välja Egiptuse argipäevast ja tutvub kõige sellega, mis muudab selle argipäeva eriliseks. Nii satub ta idamaiste meeleolude keskele, antiiksele turule, vesipiibukohvikutesse, kaema kaunist kõhutantsu, nautima araabia kunsti ja sumedaid öid. Kuid mitte ainult. Lisaks peategelastest abikaasale Mohamedile, lastele Nadiinile ja Omarile, on selles muinasjutus oma lood rääkida ka teistel. Aga tulge, alustame algusest!
Teekond püramiidide maale on olnud teekond unistuste, aga ka iseenda juurde. See tee sai alguse, kui inglise filoloogia viimase kursuse tudengina reisibüroos töötades Egiptusesse jõudsin, aga see võis ka alata juba lapsepõlveunistustes igavesest suvest, Tutanhamoni kuldehetest ja kummalistest rahvariietest. Eluteekond siinpool maakera on kestnud viis aastat, õlg õla kõrval abikaasa Mohamediga, egiptlasega, moslemiga, saatjateks meie lapsed Nadiin ja Omar. Eestlasena egiptlaste seas, moslemina moslemite hulgas kutsun nüüd teidki selle tegeliku elu loori taha piiluma, kuhu ise kunagi nii väga kiigata tahtsin, et kummutada eelarvamused ja avardada maailma veelgi.