Vennad Grimmid panid „Lumivalgukese“ muinasjutu esimese variandi „Õnnetu laps“ kirja 1808. aastal. See jäi nende elu ajal käsikirja. Vennad Grimmid avaldasid „Lumivalgukese“ muinasjutu 1812. aastal oma suure muinasjutukogumiku „Laste ja kodu muinasjutud“ esmatrükis. Nad redigeerisid iga uue trüki jaoks oma muinasjutte, kuna nii lapsevanemad, kooliõpetajad kui ka kiriku esindajad kritiseerisid muinasjutte nende vägivaldsuse pärast. Näiteks asendas Wilhelm Grimm „Lumivalgukese“ teisest trükist alates kurja ja jumalakartmatu ema kurja ja jumalakartmatu võõrasemaga. Siinses väljaandes on kolm „Lumivalgukese“ varianti ja vendade Grimmide kommentaarid „Lumivalgukese kohta“.
Siinses väljaandes on kaks esimest „Lumivalgukese“ tõlget eesti keelde redigeeritud ortograafia ja muude väiksemate keeleliste kohendustega. Kes tahab täpsemalt uurida, võib lugeda lisatud originaaltekste faksiimile. Siit on näha, kuidas on muutunud eesti keel ja selle sõnavara. 19. sajandi lõpul kutsuti päkapikke härjapõlve meesteks või mäemehikesteks, kuninganna oli kuninga-kaasa. Isegi Lumivalguke oli alguses Schneewittchen. Mürgi asemel kasutati sõna kihvt, jahimehe asemel jääger.
„Okasroosike” on vendade Grimmide muinasjutt kuningatütrest, kes endale värtnaga sõrme torgates nõiduse tahtel saja-aastasesse unne vajub. Muinasjuttu on illustreerinud Siima Škop.