Michel Houellebecq on kirjutanud: „Ma usun vähesesse, kuid see-eest väga sügavalt. Ma usun piiratud kuningriigi võimalikkusse. Ma usun armastusse.”„Serotoniini” peategelane kiidaks need sõnad kahtlemata heaks. Tema lugu viib meid läbi Prantsusmaa, kus traditsioonid on jalge alla tallatud, kus linnad on muutunud elamiskeskkonnana väljakannatamatuks ja kus hävingu servani viidud maapiirkonnad on valmis mässu tõstma.Ta räägib oma elust, tööst põllumajandussektoris, sõprusest, nii palju kui see veel võimalik on, noorpõlveideaalide kokkukukkumisest ja meeleheitlikust lootusest võita tagasi kadunud armastus.„Serotoniinis”, mida peetakse Houellebecqi romaanidest kirjanduslikult üheks tugevamaks, räägib autor maailmast, mis ei tunne enam headust ega solidaarsust ning mida raputavad muutused on kontrolli alt väljunud, kuid samuti süümepiinadest ja kahetsusest.
Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine. Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki „ametliku” tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis romaaniga „Kaart ja territoorium” Prantsusmaa prestiižikaima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas populaarseks juba oma esimeste proosateostega „Võitlusvälja laienemine” ja „Elementaarosakesed”.
„Saare võimalikkus” on ühe tänapäeva tuntuima Prantsuse autori Michel Houellebecqi omamoodi hoiatusromaan ja antiutoopia. Selle peategelane on 21. sajandi algupoolel elav prantslane Daniel, kes on populaarne koomik. Elukunstnikuna ta paraku sama edukas ei ole. Moodsas Lääne ühiskonnas, kus individualism ja egoism on saavutanud haripunkti, on inimesed minetanud oskuse armastada ja seetõttu kaotanud võimaluse hingeliseks tasakaaluks. Romaan koosneb Danieli päeviku sissekannetest ja tema kloonide kommentaaridest nendele sissekannetele kahe tuhande aasta kaugusest tulevikust. Nimelt on geenitehnoloogia areng teinud võimalikuks, et „esiisa” geneetiline informatsioon kantakse üle tema nooremasse kehasse ja nii saab inimene jätkata eksistentsi üha uutes inkarnatsioonides. Lõpuks ometi on saavutatud surematus. Kas koos sellega ka õnn, on juba omaette küsimus. Michel Houellebecqilt on varem eesti keeles ilmunud romaanid „Võitlusvälja laienemine”, „Elementaarosakesed” ning „Kaart ja territoorium”.