Justin Petrone

Список книг автора Justin Petrone


    Peegelmees

    Justin Petrone

    Peegelmees on mees, kes märkab maailma ja peegeldab seda, vahel valusalt ja siiralt, vahel naljakate nurkade alt. Kuidas elada edasi, kui su abielu jõuab lahutuseni? Mismoodi suhtuda arstidesse, mustlastesse ja paastulaagritesse, kui su sees kasvab kurjus? Kas oled oma või võõras? Mitu passi su lastel on? Miks peab säutsuma ja jagama? Mida teha, kui su lastel on igav? Kes on Leonid Blablaa-Brežnev? Kus sind kohata võib, kas Tinderis? Kuidas leida tasakaal nõiajookide ja magusahimu vahel? Mida öelda Arvo Pärdile? Mida vastata Fred Jüssile? Kas pahandada Jaan Tätte peale? …ja kämpimisest, kelgutamisest, suusatamisest, sörkimisest. Eesti eelmise presidendi närimiskummist ja Eesti uue presidendi julgest tüdrukusoengust. Oma eksnaisega inertsist edasi tuuridel käimisest. Ning tähtsast valikust: kus elada?… Sellest kõigest kirjutab teile peegelmees Petrone.

    Sketches of Estonia

    Justin Petrone

    “Thus began my voyage back to the mainland, where I set off with my notebook, determined to tell some good stories …” Justin Petrone has lived in Estonia for 15 years and written many books about his experiences, including the bestselling My Estonia trilogy. Sketches of Estonia is a collection of short stories about this intriguing northern land and its engaging characters: world travelers, nudists, geneticists, writers, politicians, hitchhikers, fishermen, drunks, folk musicians, naturalists, builders, poets, clowns, blacksmiths, and tropicalists. “Sketches of Estonia” on eesti keeles saadaval pealkirjaga “Kirju Eestist”.

    My Estonia

    Justin Petrone

    See on nii romantiline! Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

    Kirju Eestist

    Justin Petrone

    Justin Petrone on elanud Eestis 15 aastat ja kirjutanud sel teemal mitu raamatut. „Kirju Eestist“ võtab kokku lood tema kohtumistest Eesti inimestega. Maailmarändurid, nudistid, geneetikud, kirjanikud, poliitikud, hääletajad, kalamehed, joodikud, folkmuusikud, loodusmehed, remondimehed, kööginaised, sekka ka mõni sepp ja Sepp.

    Minu Eesti 3. Mis juhtus?

    Justin Petrone

    See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi. Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna. Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi. Kõik see varises aga üleöö kokku. Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

    Reisikirju

    Justin Petrone

    Neitsi Šveitsis, kondoomipakk Mehhikos, mesinädalad Itaalias, beebi Amsterdamis, spioonid Moskvas, armumine Prahas, surm Stockholmis, afäär Singapuris, karneval Provincetownis, transanaised San Franciscos, kott Kanaari saartel, Björk New Yorgis, Bobby Kopenhaagenis. Tere, maailm! Siit tuleb Justin Petrone, kes alati ära eksib.

    My Estonia 3. What Happened?

    Justin Petrone

    This is the story of a man looking for his way. New York did not satisfy his soul, so he moved to Estonia, with his crazy wife, a kid, and six suitcases. Within 24 hours he found a home and had to learn how to make a fire. It did not satisfy his soul for long. Soon he had a house with four furnaces, and was making fires around the clock. His crazy Estonian wife started a publishing house that turned out well. Too well. He decided to become an academic. It did not satisfy him for long, but at least he met a real elf who inspired him. Then he decided to dabble in diplomacy. It did not feel right either. And he got depressed. There were too many drunks and neo-Nazis in this country, not to mention all the mice, lice, and ice. Writing books – bestsellers! – about those problems seemed to satisfy his soul. He thought he had found his niche, as a writer in a small town teeming with cafes and characters. Then, overnight, it all collapsed. The action in Justin Petrone ́s new book takes place mostly in two Estonian towns, folksy Viljandi and teacherly Tartu. It takes place from the year 2007 (the Bronze Soldier riots) until 2013 (when Petrone left Estonia amid a national scandal).

    Minu Eesti II

    Justin Petrone

    Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille „metsarahvaga” oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone

    Minu Eesti

    Justin Petrone

    „See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

    My Estonia II

    Justin Petrone

    Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille „metsarahvaga” oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone