Maris Rom Fletcher

Apollonia lugu. Depressioonist Ärkamiseni

Maris Rom Fletcher

Eesmärk on jagada kogemusi päris elust, päris inimesest päris inimesteni, isegi kui see tundub uskumatu, loob see siiski lootust ja loodetavasti annab jõudu seal, kus seda praegu väga vajatakse. Teadlikkuse jagamine, et kõik on võimalik ja et probleemid polegi nii hirmsad ja alalised, kui algul võib-olla paistavad. Just seda vajas omal ajal ka Apollonia ise. Kõige selle pärast otsustasin lugu siiski teiega jagada, sest mõistsin lõpuks, et kohe kindlasti ei kuulu see niisama atmosfääri laiali hõljuma ega sahtlinurka tolmu koguma samal ajal, kui keegi, kes nüüd ja praegu samas olukorras, võib seda sõnumit reaalselt väga hädasti vajada, et paremuse suunas edasi liikuda või veel parem, et saaks taolisi olukordi enda elus hoopis ennetada. Küll aga peamiselt on see vaid suunaja, et leiaksid hoopis just ise7 endale omase tee. Minu mõte on lihtsalt läbi lugude toetada ja julgustada igaühte oma Tõelise Minani ja oma enda personaalsele elu peateele. See on igaühe sünniõigus. See on kui teadlikkuse jagamine, et kõik on võimalik ning asjad polegi nii hirmsad ja jäävad, kui algul võib-olla tunduvad. Apollonia alustas oma teekonda koduperenaisena omaenda kodus, mis lihtne ja veel ehitusjärgus. Mitte kaugel eksootilisel Bali ega India retriidil, aga lihtsalt kohal olles avatult küsides ja tõetruud vastused tulid temani suuresti läbi raamatute, märkide, inimeste jne… Apollonial endal ongi just eriti väärt raamatud olnud ühed põhisõnumitoojad tema elus – alati õigel ajal, viisil. Ehk seeläbi soovingi seda lugu, müstilist armastust ja teadlikkust teie kõigiga omal moel samuti nüüd raamatu teel jagada. Võib-olla on see raamat omakorda kellegi teise eluliste põhiküsimuste otseste vastuste tooja mingis toetavas elemendis ja otse oma kodus. See on eluline lugu depressioonist, intensiivsest Valgustööst iseendas ja Ärkamisest. See on lugu ühest Apollonia elu raskeimast eluperioodist, tema sünnimomendist ja 5-aastasest võitlusest mõõduka depressiooniga, millest ta ise peaaegu täiesti üksinda siiski välja ronima hakkas. Küll vahetult tähendusliku kerge kaasabiga, aga peamiselt täiesti üksinda ja iseenda järelejäänud jõunatukesega. Tegelikult ei saanudki loomulikult keegi muu seda tema enda eest niikuinii teha. Ikka alati ise. Ta lihtsalt otsustas nii ja hakkas oma sisetunde toel liikuma. Elu toetas tema otsust väga ja seeläbi hakkasid sel valitud teel huvitavad imelised asjaolud ja protsessid toimuma. Võimalused terendasid ta ees ja avardasid tema maailmapilti suuresti, aga oli ka eksiteid.