Cthulhu kutse. Говард Лавкрафт

      «Ning siis nägin ootamatult seda. Veepind liigahtas, kui see olevus sünkja vee kohale kerkis. Tohutu suur, Polyphemose sarnane monstrum mu öistest painajatest viskus monoliidi juurde, nühkis selle vastu oma soomuselisi käsi, langetas õudse pea ning tõi kuuldavale mingeid aeglasi ja rütmilisi häälitsusi.»

      Dagon

      Ma kirjutan seda äärmises närvipinges, sest tean, et täna õhtuks mind enam pole. Krossita taskus, ammendanud peaaegu oma narkootikumivarud, ei suuda ma enam välja kannatada selle elu vaevusi ning seetõttu kavatsen pööninguaknast räpasele tänavasillutisele viskuda. Olles teada saanud, et sõltun morfiumist, ei tasu teil ometigi arvata, et ma olen tahtejõuetu või allakäinud inimene – nii see küll pole. Kui loete läbi need kiiruga kirjutatud read, siis võite aimata, miks pean ma valima unustuse või surma, kuigi lõpuni ei mõista te mind kunagi.

      Postilaev, kus ma laadungiülemana teenisin, langes sakslaste rünnaku ohvriks Vaikse ookeani kõige lagedamas osas. Ilmasõda oli just alanud ja hunnide merejõud polnud allakäiguni veel jõudnud; meie laev oli seaduslik trofee, aga meisse kui meeskonnaliikmeisse suhtuti merekoodeksis ettenähtud sallivusega. Enam veel, režiim oli nõnda liberaalne, et viis päeva pärast meie vangistamist suutsin ma väikese paadiga põgeneda, kaasas piisav toidu- ja joogivaru.

      Keset ookeaniavarusi vabaks saanud, kujutlesin vaid ähmaselt, kus ma asusin. Päikese ja tähtede järgi suutsin määrata vaid seda, et asun ekvaatorist lõuna pool. Geograafilisest laiusest polnud mul mingit aimu, saari või rannajoont ei paistnud kusagil. Ilm oli selge, päev kadus päeva järel, aga mina jätkasin sihitut triivi ereda päikese all. lootuses kohata mõnd laeva või maabuda mingil asustatud kaldal. Kuid ei seda ega teist mulle ette ei sattunud ning ma langesingi tasapisi meeleheitesse oma üksindusest keset seda ääretut sinisust.

      Kui toimus ootamatu muutus, siis ma magasin. Juhtunu üksikasju polnud mul määratud teada saada, kuivõrd mu uni oli rahutusest ja unenägude rohkusest hoolimata pikk. Ärgates avastasin, et olen poolenisti vajunud kleepuvasse põrgulikku musta laukasse, mis ulatub nii kaugele, kui mu silm ümberringi lainetavas monotoonsuses haarata suudab. Mu paat oli siin samas lähedal.

      Teil on õigus mõelda, et mu esimene reaktsioon ümbritseva sedavõrd kardinaalsele ja ootamatule muutumisele oli imestus, kuid pean tunnistama, et olin pigem ehmunud kui imestunud, sest õhus ja selles mädases pinnases oli miskit sedavõrd halvaendelist, et hirm läbistas kogu mu olemuse. Ümbruskond oli kaetud kõngenud kalade mädanenud kehadega ning veel mingite kirjeldamatute jäänustega, mis paistsid siin-seal püdelast mudast. Muidugi, pole lootustki anda tavaliste sõnadega edasi seda sõnulseletamatut õudu, mis tekib teis absoluutses vaikuses ja piiritus tühjuses. Ei mingeid helisid, ning vaatevälja jäi vaid must püdel läga.

      Päike lõõskas halastamatult taevas, mis näis peaaegu must, seal polnud ühtegi pilve; laotuses oleks justkui peegeldunud tintjas soo, mis laius mu jalge all. Kaldale heidetud paadini roomates tuli mulle pähe juhtunu ainuvõimalik seletus. Ennenägematu vulkaanipurske tagajärjel tõusis osa ookeani põhja pinnale, paljastades selle, mis loendamatuid aastamiljoneid oli peidetud mõõtmatute veekihtide alla. See uus maa ulatus nii kaugele, et isegi kuulmist pingutades ei suutnud ma tabada vähimatki heli, mis oleks sarnanenud ookeani mühaga. Polnud näha ka ainumastki merelindu ümberringi vedelevate korjuste kohal.

      Mõne tunni istusin paadis, andununa süngetele mõtisklustele. Mu lootsik andis mulle võimaluse varjuda halastamatute päikesekiirte eest. Põuase kliima tõttu kaotas pinnas pikkamööda ligasuse, nii et võisin varsti sooritada väikese jalgsimatka ning ringi vaadata. Öösel magasin vähe. Järgmisel päeval panin valmis toidu- ja veevarud retkeks, otsimaks kadunud ookeani ning pääseteid.

      Kolmanda päeva hommikul pidasin pinnast piisavalt kuivaks, et sellel jalgsi liikuda. Kõngenud kalade lehk oli väljakannatamatu, kuid mind köitsid hulga tähtsamad probleemid ega lasknud pöörata tähelepanu sellistele pisiasjadele ja ma astusin julgelt edasi teadmatu sihi poole. Kogu päeva läksin ma järjekindlalt läände, orienteerudes kauge künka järgi, mis oli kõrgeim moodustis ümberring laiuval tasandikul. Öö veetsin lageda taeva all. Järgmisel hommikul jätkasin teed künkani, mis asus kaugemal, kui mulle eemalt oli paistnud. Neljanda päeva õhtuks jõudsin künka jalamile; küngas osutus pealegi tunduvalt kõrgemaks, kui olin arvanud; kõrgendikule eelnev nõgusus rõhutas tema erandlikkust ümbritsevas maastikus. Et olin liialt väsinud, jätsin kõrgendiku vallutamise hommikuks ning ööbisin künka varjus. Ei tea miks, kuid sel ööl nägin ma košmaare; imelikult väändunud viimase veerandi kuu polnud veel jõudnud tasandiku kohale tõusta, kui ärkasin üleni külma higiga kaetuna ning kindla tahtmisega mitte enam uinuda. Unenäos kangastunud nägemused olid sedavõrd kohutavad, et polnud soovi neid kordki veel kogeda. Kuu kumas nägin, kuivõrd arulage oli olnud mu otsus matkata päeval. Lõõskava päikese puudumisel oleks retk mulle hulga vähem jõudu maksma läinud; nüüd olin ma valmis alustama tõusu, mida ma päevaloodel pelgasin. Haarasin oma kandami ja läksin künka nõlva suunas.

      Nagu eespool juba ütlesin, oli mind ümbritseva tasandiku häirimatu monotoonsus salahirmu allikas; arvan üksiti, et hirm suurenes, kui ma jõudsin künka tippu ja vaatasin teisel pool asuvat kuristikku, sügavat kanjonit, mille musti astanguid ei suutnud kuu veel täielikult valgustada. Igavese öö põhjatusse sügavikku vaadates mõistsin ma, et asun maailma serval. Mind vallanud õudust läbistas mõte «Kaotatud paradiisile» ning sellele, kuidas Saatan sooritas kohutavat teekonda põrgu sügavustes.

      Mida kõrgemale kuu tõusis, seda rohkem ma eristasin, et järsaku servad pole üldse ristloodis maapinnaga, nagu mulle algul näis. Astangud ja kivipaljangud moodustasid allaminekuks mugava trepi ning mõnesaja meetri järel muutus kallak laugemaks. Alludes tungile, mida ma ei suutnuks seletada, laskusin ma mööda kive laugema nõlvani, vaadates põrgulikesse sügavustesse, kuhu valgus ei tunginud.

      Ootamatult köitis mu tähelepanu hiiglaslik, kuupaistes kaamelt helenduv objekt vastasnõlval. Püüdsin end veenda, et see on vaid tohutu suur kivi, kuid sealsamas nägin hästi, et selle piirjooned ja asupaik pole sugugi tingitud looduse tujudest. Hoolikam vaatlus kutsus minus esile tunde, mida ma ei suuda sõnades edasi anda; mõistsin, et vaatamata kivi hiiglaslikele mõõtmetele selles meie maailma põnnipõlvest pärineva mere põhjast avanenud sügavikus, on mu ees korrapärase kujuga monoliit, mille massiivne keha pole mitte ainult töödeldud arukate olevuste poolt, vaid tõenäoliselt teenis neid ka kultusobjektina.

      Hämmeldunud ja ehmunud, samaaegselt haaratuna mingist arheoloogilisest kirest, vaatasin tähelepanelikumalt ringi. Nüüdseks peaaegu seniiti tõusnud kuu valgustas eredalt ning jubedalt mäekuru ümbritsevaid ülespoole pürgivaid kivinõlvu ning paljastas peaaegu mu jalgadeni ulatuva veeriba, mis vääneldes must eemaldus. Mäekuru vastasküljel uhtsid tasased lained kükloopse monoliidi jalamit; monoliidi pinnal oli nüüd näha raidkirju ja -figuure. Kirjed olid tehtud mulle tundmatute hieroglüüfidega, seesuguseid polnud ma üheski raamatus näinud; enamasti olid need sümbolid, mis kujutasid mereasukaid – kalu, angerjaid, kaheksajalgu, vähilisi, molluskeid, vaalu jt. Mõned hieroglüüfid kujutasid väljasurnud merielajaid, kelle lagunevaid jäänuseid nägin merepõhjast tõusnud tasandikul. Kõige rohkem hämmastas mind siiski kiviraide tase. Hoolimata eraldavast veeribast võis selgelt eristada hiiglaslikke bareljeefe, mille süžeed võinuksid Gustave Doré’s kadeduse esile kutsuda. Jõudsin järeldusele, et need bareljeefid kujutasid inimesi, vähemasti inimlaadseid olevusi, ehkki neid näidati kaladena ujumas veealuses grotis ning palvetamas mingisuguses monoliitsest kivist välja raiutud hauakambris, mis asus samuti mere sügavustes. Ma pole võimeline üksikasjalikult kirjeldama nende olevuste kuju ja välimust, kuivõrd isegi meenutus viib mu peaaegu minestuslikku seisundisse. Ületades oma grotesksete joontega Poe ja Bulweri kujutlusvõime viljad, meenutasid nad välimuselt siiski inimesi, hoolimata ujulestadest kätel ja jalgadel, hoolimata värdjalikest laiadest lõtvadest huultest, hoolimata pungis silmadest ning muudest tunnustest, mida isegi meenutada on vastik. Huvipakkuv oli see, et mõõtmetelt ei vastanud nad üldse ümbritsevale tegelikkusele; näiteks oli ühte neist kujutatud surmaheitluses vaalaga, kes oli vaid pisut suurem olevusest. Nende välimuse grotesksuse ja uskumatute mõõtmete põhjal mõistsin ma selsamal silmapilgul, et mu ees on fantastiliste jumalate kujutised, mida kunagi kummardasid mingisuguste meresõitjate või kalameeste primitiivsed hõimud, kes olid välja surnud ammu enne esimeste neandertallaste eellaste teket. Hardas hirmus mulle avanenud minevikupildi ees, millist poleks julgenud ette kujutada isegi mitte kõige julgem antropoloog, seisin tardunult, jälgides, kuidas