Sünk.Pax: 2. raamat. Åsa Larsson

      20. PEATÜKK

      Ükssilm

      VIGGO JOOKSEB PIMEDAS puude vahel. Metsas on miski. Noataoliste küünistega olevus. Nad nägid selle jälgi ja teavad, et see on lähedal. Hirm siugleb kõhus nagu madu. Vanem vend Alrik on tal tihedalt kannul.

      Kus on Estrid ja Magnar? Viggo piilub üle õla selja taha. Nad on maha jäänud. Nad on eakad. Ega suuda nii kiiresti joosta. Vahemaa nende vahel on pikemaks veninud. Kuid nüüd näevad nad Magnari ja Estridi venna maja.

      Oh, kui keegi vaid kodus oleks!

      Lõpuks ometi kohal. Magnar toetab käed põlvedele ja ahmib õhku. Estrid klopib vastu ust, kuid keegi ei tule avama.

      Viggo vaatab ringi. Igal pool on vana kola. Katkised külmkapid, ilma ratasteta autod, kõrges rohus skelette meenutavad metalliromud ja üksteise otsa virna laotud suured mustad rehvid. Võimatult palju igasugust träni.

      Viggo muutub uudishimulikuks ja peaaegu unustab oma hirmu. Ta näperdab üht imelikku asjandust, mis paistab olevat nagu mingi leiutis, ehkki jääb arusaamatuks, milleks seda küll kasutatakse.

      Seal on veel üks maja ja selle ees seisab traktor. Viggo mõtleb, et kui tal õnnestuks selle ratta peale ronida, siis pääseks ta sealt edasi traktori katusele. Ja sealt saab hüpata maja katusele. Võib-olla. Juhul muidugi, kui oled osav ronija ja hüppaja. Viggo on osav. Koguni väga osav. Ta otsustab üritada ja sörgib teise maja poole.

      „Seal ei ela kedagi,” ütleb Estrid.

      „Ma tahtsin lihtsalt natuke vaadata,” ütleb Viggo ja teeb tiiru ümber traktori.

      Järsku märkab ta silmanurgast midagi. Mis see küll on, millest ta äsja möödus?

      Ta pöörab kiiresti ringi. Keegi peidab end katusekivide virna ja roostes saha vahel. Keegi, kellel on peas tume kapuuts. Nägu on täiesti ebainimlik! Sellel pole silmi! Nende asemel on ainult kaks tühja auku.

      Kuju sirutab oma kondise käe Viggo poole ja toob kuuldavale käheda sisina.

      „Rrrršš!”

      Viggo püüab karjuda. Ent kurgust ei tule ühtegi heli. Ta ei suuda hingata.

      Silmitu astub sammu tema poole. Siis annab Viggo halvatus järele ja ta karjub nagu pöörane.

      Ta muudkui karjub ja karjub. Estrid, Magnar ja Alrik tormavad tema juurde. Ka Estrid karjub, aga mitte hirmust, vaid vihast.

      „Henry!” hüüab ta. „Mida sa õige teed?”

      Ta tõmbab mehel kapuutsi peast. Viggo jääb vait. Ta näeb nüüd, et see on umbes Estridi ja Magnari ealine vanamees. Ühe silma asemel on tal tõepoolest tühi auk. Kuid teine silm on täiesti tavaline, ehkki vanamees on selle ümber mingit musta värvi määrinud. Kui ta oma tavalise silma kinni paneb, siis jääb mulje, nagu oleks ta silmitu.

      „Saage tuttavaks meie venna Henryga,” ütleb Magnar. „Rahvas kutsub teda Tere-Henryks, sest…”

      „Tere-tere,” ütleb Henry.

      „… sest sa ütled alati „tere-tere”,” jätkab Magnar ja paneb käe venna õlale.

      „Pane silm pähe, Henry!” kamandab Estrid.

      Henry tõmbab käega häbelikult üle oma palja pealae. Siis pistab ta käe taskusse, võtab sealt klaassilma ja poetab selle tühja silmakoopasse.

      Viggo vahib vanamehele otsa.

      „Tere-tere,” ütleb Henry uuesti. „Anna andeks, poiss. Ma ei tahtnud sind hirmutada. Või tegelikult võib-olla siiski tahtsin. Ma nagu ei mõelnud eriti.”

      „Sa võiksid seda mõnikord proovida,” nähvab Estrid. „Mõtlemist!”

      „Kuradi vanamees!” karjub Viggo ootamatult. „Kuradi neetud vanamees!”

      „Viggo…” ütleb Magnar rahustavalt, aga Viggo ei rahune.

      „Kas see oli sinu arust naljakas?” karjub ta. „Kas sulle meeldib lapsi hirmutada?”

      Nende pea kohalt kõlab kile ärev hääl.

      „Jaaa! Lapsi hirmutada! Tore!”

      Katuselt kostab jooksusamme. Tundub, nagu lippaksid üle katusekivide suured rotid.

      „Mis see on?” pahvatab Alrik.

      „Paharetid!” hingeldab Magnar.

      Katusel ilmuvad nähtavale kolm väikest peletist. Nad on umbes kassisuurused ja jooksevad kahel jalal nagu inimesed.

      Kuid nad võtavad appi ka pikad, varvasteni ulatuvad käed. Küüniste kriipimine vastu katusekive ajab Alrikule ja Viggole kananaha ihule. Paharettidel on lamedad pead ja tigedad mustad nööpsilmad. Kõrvu ega nina neil ei ole, nende asemel on tühjad augud. Nüüd karjuvad nad kõik läbisegi.

      „Õhtusöök teist tehakse!”

      „Ära nad teid tapavad!”

      Viggo vaatab õudusega ringi. Kas nad mõtlevad metsas liikuvaid olendeid? Majade õuevalgustus on nõrk. Kuu paistab, kuid puude vahel on täiesti pime. Kas paharetid näevad midagi, mida tema ei suuda märgata? Või tunnevad nad nende koletiste lõhna?

      „Veri!” uluvad paharetid. „Veeeri!”

      Nad libistavad end kõhuli mööda katust alla ja sätivad end vihmaveerenni istuma, paljastavad oma teravad hambad ja kraapavad oma küünistega Viggo järele, kes seisab seinale kõige lähemal. Poiss hüppab kärmelt eemale.

      „Pagana kahjurid,” pomiseb Magnar.

      „Kui nad sedamoodi karjuvad, meelitavad nad selle, mis seal metsas oli, varsti siia,” ütleb Estrid vaikselt.

      „Ühekaupa suudavad nad väikese koera tappa,” ütleb Magnar. „Aga mitmekesi koos on nad tõeliselt ohtlikud. Ma ei tahaks kolmele üksipäini vastu astuda. Ilma relvata igatahes mitte.”

      „Aga kes need on?” küsib Tere-Henry.

      „Paharetid,” ütleb Magnar, „need on…”

      Ta ei lõpeta lauset, sest Alriku selja taga puruneb miski. Üks paharettidest on poissi katusekiviga visanud, see läks napilt mööda.

      „Ettevaatust!” hüüab Viggo, sest samal hetkel on teine paharet juba järgmise katusekivi lahti kangutanud ja lennutab nende poole.

      Nüüd asuvad nad ühiselt tegutsema. Üks paharettidest saadab kahele vihmaveerennis istuvale kaaslasele üha uusi kive, mille need alla loobivad. Nad naeravad ja huilgavad. Peenikesed sabad peksavad suures õhinas õhku.

      Järsku kostab aga laksatus, üks paharettidest lendab läbi õhu ja potsatab maha.

      Estrid on ühe pika oranži ridva kätte saanud. Sellise, millega talvel maanteede ääres kraave märgistatakse. Kui Estrid milleski väga osav on, siis on see kepivõitlus. Alrik ja Viggo on seda juba varemgi näinud.

      Ritv vihiseb Estridi käes, pöörleb õhus nagu helikopteri propeller.

      Kostab järgmine laksatus, kui ta teist paharetti tabab, nii et too ei jõua silmagi pilgutada. Kaks paharetti lamavad elutult maas.

      Kolmas on Estridi ridvaulatusest väljas. Ta ronib kibekähku korstna otsa, aga nüüd asub tegutsema Alrik. Ta võtab maast kaks paraja suurusega katusekivitükki ja virutab need pahareti poole.

      Täistabamus! Paharet kukub üle katuseharja. Estrid jookseb maja taha.

      Teised kiirustavad talle järele. Nad jõuavad kohale hetkel, kui Estrid pahareti oma suure töösaapaga puruks litsub.

      Viggo tunneb õlal koputust. Kui ta ümber pöörab, vahib talle vastu paharet.

      Ta tahab juba karjuma hakata, kuid näeb siis, et see on Tere-Henry, kes on ühe surnud paharettidest maast üles korjanud ja seda turjast kinni hoiab.

      „Hahaa!” naerab Tere-Henry. „Kas see on su sõber või? See oleks sind äärepealt kriipinud, mis? Siis oleksid