Kalypso. Ingar Johnsrud

Читать онлайн.
Название Kalypso
Автор произведения Ingar Johnsrud
Жанр Современные детективы
Серия Fredrik Beieri triloogia
Издательство Современные детективы
Год выпуска 0
isbn 9789985347430



Скачать книгу

="cover" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_234b8994-01ce-53af-bdc2-6da5e737f117.jpg"/>

      Originaali tiitel:

       Ingar Johnsrud

       Kalypso

       Aschehoug

       2016

       Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma

       Kujundanud Britt Urbla Keller

       Copyright © 2016 Ingar Johnsrud

       Published by agreement with Salomonsson Agency

       © Tõlge eesti keelde. Sigrid Tooming, 2019

       ISBN 978-9985-3-4651-8

       ISBN 978-9985-3-4743-0 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2019

       www.varrak.ee

       www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda AS Pakett

      Every time a new treatment or vaccine came to light somewhere, we were back in our labs, trying to figure out how to overcome its effects.[1.]

      KANATJAN ALIBEKOV,

      Nõukogude Liidu salajase bioloogilise relva programmi Biopreparat endine asedirektor raamatus „Biohazard” (Dell Publishing, 1999).

      1 Iga kord, kui mõni uus ravim või vaktsiin kusagil välja ilmus, pöördusime tagasi oma laboritesse, üritades välja mõelda, kuidas selle mõju neutraliseerida. [ ↵ ]

ESIMENE OSA

      1. peatükk

       Oslo kaheksa aastat tagasi

      Nii juhtub igal suvel. On päevi, kus üle riigi uhkab säärane troopikakuumus, et õhk lausa virvendab. Asfalt higistab pigi, tramm on tulvil kehalõhnu ja norralane unustab, kus elab, ning neab leitsaku maapõhja.

      Talvel tehakse kõik tasa.

      Oli nii külm, et vormikuub nagises, kui Fredrik Beier käe tõstis ja uksele koputas.

      Galgebergi kollasel puitsõrestikmajal, mis pärines ajast, kui linn veel Kristiania nime kandis ja solk tänavale valati, olid kardinad ette tõmmatud ja aknast ei saanud sisse vaadata. Aga korstnast tõusis suitsu. Naabrid olid teada andnud, et röökimine lõppes poole tunni eest.

      Politseinik heitis pilgu üle õla. Tema selja taga seisis kolleeg Andreas Figueras. Ninaseljal istusid külmad prillid ja vuntsides sulasid jääpärlid, kui Fredrik keelega suunurka limpsas. Maja oli linnaosa kriisikeskuse valduses ja sinna oli paigutatud vene rahvusest naine oma pojaga. Mees, kelle eest nad põgenesid, oli poisi isa. Ta oli farmatseut ja tema nimi oli Peder Rasmussen.

      Silmatorkamatu nimi.

      Ukse avanud juntsu ei paistnud veel kooliealine, aga Fredrik teadis, et ta on kaheksa-aastane. Kui Fredrik pea tõstis, et pimedat koridori takseerida, lõi talle vastu kuum aurupahvak.

      Ilmselt oli Andreas lastetoa madalal lävel kedagi märganud. Küllap oli ta märganud revolvrit, mille mees oli tõstnud, ja mõistnud, et tumedad plekid särgil on veri. Et aur tuleb dušist, mis vannitoas vett lahmab. Aga Fredrik ei näinud midagi. Tema prilliklaasid olid tõmbunud uduseks ja kui ta käed näo ette tõstis, haaras tugev kämmal tal jopihõlmast ja tiris ta esikusse. Andrease kobav käsi kadus õlalt ja revolvripära hoop vastu otsaesist saatis Fredriku põlvili.

      Kusagil paugatas uks, ta kuulis poisi halisevaid, hirmunud hingetõmbeid, enne kui seinad kokku plaksatasid.

      Rõskus. Laubal kiht veeauru. See kogunes kõrile seal, kust vormisärk pigistas, ja valgus selga mööda alla. Jalad talvevoodriga saabastes läbimärjad. Viuksatades ahmis ta õhku, aga tõmbas suhu vaid tumedat kangast, riidest kotti, mis talle pähe oli tõmmatud, ja sattus paanikasse. Ta püüdis end ära tõugata jalgadega, aga need olid kinni seotud, ja kätega, aga ka need olid teibiga kõvasti selja taha tõmmatud. Karedad vaibakiud torkisid sõrmi. Ta ajas end sirgu, kiskus end kägarasse ja tõmbas selja küüru, silme ees lõi mustaks ja ta suutis end suurivaevu koguda. Vaadata mööda erepunastest sähvatustest silme ees, loendada, loendada aegamisi, hoida hinge kinni, hingata, hoida hinge kinni, hingata välja. Oodata.

      Ilmselt oli revolvripära tabanud teda juuksepiirile, sest sealt kiirgas kõige enam valu. Kui ta nüüd liikumatuks jäi, muutus valu algul teravamaks, aga laskis siis peast lahti. Kopsud täitusid õhuga, ta suutis taltsutada hingetõmbeid, taltsutada keha, taltsutada meelt. Pulss aeglustus.

      Fredrik kuulatas. Lustakusest ülekeev ümin ja dušipladin metalli emailil. Ta tundis loo ära. Skipper’n.

      „I’m Popeye the Sailor Man, I’m Popeye the Sailor Man. Hmm mmm mmm hmm. I’m Popeye the Sailor Man. Tut tut!”

      Ta sai aru, et lamab esikus ja ründaja mürgeldab vannitoas. Randmed tundusid kleepjad ja ta tardus. Kas seal on noahaavad? Seejärel ta taipas. Oma paaniliste hüpetega oli ta pingutanud viimast kui lihast, mistõttu kleeplint oli veninud. Aur oli reageerinud liimiga, mis oli muutunud nätskeks ja pehmeks. Ta hakkas käsi tasakesi vastamisi nühkima.

      „Isa! Nüüd vist tullakse.”

      Hele hääl kostis koridori teisest otsast. Ilmselt seisis poiss ukse ees.

      „Tut tut!” kõmistas mehehääl. „Kebi siia!”

      Fredrik registreeris hüppe üle põranda ja vinnati istuli. Mees võttis ta jalgade vahele, kiskus tal padjapüüri peast ja Fredrik pidi pingutama, et näha midagi läbi verepiiskade prilliklaasil.

      Püha taevas!

      Farmatseut Peder Rasmussen oli temast vanem, turske ja pullis turjalihastega. Särgi oli ta maha võtnud ja rind oli täis vereplekke. Ta istus kaksiratsa Fredriku reitele. Tumedad geelkanged juuksed kõõritavate silmade peal. Igemeservast immitses verepiisk lõike- ja silmahamba vahele, ju ta oli lõuad nii kõvasti kokku surunud, et juured liigatasid. Lämmatava jõuga hoidis ta Fredrikul särgikraest kinni, teine käsi viibutas revolvrit.

      Fredrik istus seljaga välisukse poole. Aga ta sai aru, et kardinate taga toimub midagi, sest Rasmusseni pilk vilas.

      „Ma lasen sel seal pea otsast!” hüüdis ta. „Nii kui ust puutute, lasen tal kupli maha!”

      Relvasuu laubal. Higi, raskete hingetõmmete ja piparmündi lõhn. Esimest korda tabas palja rinnaga mees tema pilgu. Silmadest otsis Fredrik intelligentset haritlast, kes Peder Rasmussen kuuldavasti oli. Sellest polnud jälgegi. Ainult hullus.

      Keeleots tabas verepiiska suus ja silmahammas värvus roosaks. Ta mekkis seda ja kähistas: „Ma ei tee nalja. Ma kõmmutan su raisa ajud nende äranussitud vittude peale, kui nad minema ei keri.”

      „Isa ... ta käed ...”

      „Peder Rasmussen!” hüüti väljast. „Peder Rasmussen!”

      Õhkõrn ebalus. Nüüd oli õige hetk. Ainult jumal teab, mida see hull võib ette võtta, kui taipab, et Fredriku käed on vabad. Täiest jõust vibutas ta ülakeha tagasi ja virutas vastu revolvrikätt. Ta tabas rannet, relv lendas vastu seina, Fredrik haaras kaabakal peast kinni ja rapsas teda enda poole.

      „Nüüd!” röögatas ta. „Tal pole relva. Tulge nüüd!”

      Mehe laup tabas Fredriku nina, veresoon lõhkes, aga Fredrik hoidis kinni, hammustas nahka, tagus rusikatega mehe kõrvu, küünistas ta kõrisõlme, lõi hambad sisse. Veremaik.

      Raksatus, kui uks taraaniga sisse rammiti, kõlas kaugelt. Aga mitte hääl. Mitte see hele hirmunud poisihääl.

      „Pidage! Ma lasen!”

      Pahvak ei tulnud väljast. See tuli kõhust. Fredriku haare Peder Rasmusseni kõril lõtvus. Suu vajus lahti. Ta ajas pea kuklasse. Läkastas verd. Tema otsas lamav elukas jõllitas.

      Nende ja välisukse vahel tuikus poiss. Jalad koos ja käed üleval. Pisikesed pihud ümber revolvripära, sõrmenukid kriitvalged.