Cornwalli taeva all. Liz Fenwick

le>

      Proloog

Rikkaimaks pärandiks on ausus. William Shakespeare, „Lõpp hea, kõik hea” (III, 5)

      Suured pärani silmad vaatavad Demit ja tüdruk naerab. Ta pöördub kõrval seisva poisi poole, kellega ta on terve nädala mänginud, aga last pole enam. Pole ka nende hoidjatüdrukut ega teisi lapsi. Ta on üksi liblika ja päikesega. Liblikas on väga ilus. Ta astub sellele lähemale ning see tõuseb lendu ja liugleb lillale õiele. Demi vaatab ringi ja otsustab liblikale järgneda. Küllap lendab too sinnapoole, kuhu läksid teised. Võib-olla on liblikas tegelikult haldjas või koguni Cornwalli pisipaharet. Ema ütleb, et pisipaharetid on üleannetud, nagu Demi, kui ta oma porgandit ära ei söö.

      Liblikas jääb vaid viivuks lillele peatuma, juba järgmisel hetkel lendab ta edasi. Demi üritab teda kinni püüda, aga ei saa. Kui ta hotelli tagasi jõuab, joonistab ta emale liblikast pildi.

      Lillad silmad plaksuvad kinni-lahti ja laperdavad siis jälle edasi lennata. Liblika seljas istub kindlasti haldjas. Liblikas lendab üles-alla, peatub, et puhata, ning liigub seejärel edasi metsa ja siniste kellukate poole. Vanaema on Demile kellukatest kõike rääkinud. Demi on ennegi kellukametsas käinud. Seal elavad haldjad ja ta ei tohi kunagi ilma vanaema või vanaisata kellukametsa minna, muidu püüavad haldjad ta kinni. Vanaema rääkis talle seda ammu-ammu, kui ta oli veel väga väike. Ent lillade silmadega liblikas lendab metsa ja Demi järgneb talle. Nüüd on ta suur ja haldjad ei saa teda enam kätte, sest ta jookseb kiiresti.

      Metsarada on käänuline. Demi keksib edasi ja laulab vanaema õpetatud laulukest. Kelluke, kelluke, ilus armas kelluke. Kelluke, kelluke, ütle mulle ausasti. Kes on minu armsake? Seda ütle, kelluke! Ta jääb seisma ja kuulatab. Kas kellukad vastavad talle? Teda armastab ema, teda armastab vanaema, teda armastab vanaisa ja ka Charlie armastab teda. Ta ei pea ootama, et kellukad seda ütleksid.

      Päikesekiired langevad läbi puuvõrade alla ning metsaalune särab sinistes ja lillades toonides. Demi võtab taskust rasvakriidi ja teeb, nagu joonistaks puid ja lilli. Päike on kõrgel ja ta kõht koriseb ja pea valutab. Ta keerutab end, kuni kukub maha. Liblikas on kadunud ja ta on üksi.

      Ta on haldjametsas, ta teab seda. Ta tunneb nende võlujõudu.

      Tema eest lendab mööda üks teine liblikas, kes lõikab korraks päikesevalguse ära. Tuulehoog paneb kellukad kõikuma ja Demi judiseb. Kas nad helisevad? Mida vanaema oli öelnud? Kui sa kuuled sinikellukaid helisemas, siis sureb keegi ära. Ema pahandas, et vanaema ei räägiks talle selliseid vanu ebaasju. Demi paneb käed kõrvadele, aga helin kostab ikka läbi. Ta tõuseb püsti. Tuul on valjemaks läinud ja ta väriseb. Ta peab siit välja pääsema. Kusagil praksatab oksaraag ja Demi vaatab ringi. Ta ei näe peale lillede ja puude midagi. Ta pistab jooksu ja komistab. Käsi ette sirutades kukub ta maha. Valu. Veri. Pisarad. Ta tõuseb püsti. Ta peab edasi jooksma, aga tal matab hinge. „Ema!” hüüab ta. Ta hääl kaob tuulde. Ema ei kuule ta hüüdu.

      Rada mattub varjudesse ja Demi kõhtu pitsitab hirm. See on kindlasti õudne hiidnaine Kowres, kelle kohta vanaema rääkis, et ta sööb Demi ära, kui Demi aiast välja läheb. Vanaema näitas talle ühte hiidnaist, kes oli muutunud kiviks sealsamas lähedal niidul, kus vanaema oli üles kasvanud.

      Demi põlved, käed ja pea valutavad, aga ta peab Kowresi eest põgenema. Too sööks ta ära. Vanaema ütles, et Kowresile maitsevad pahad lapsed!

      Tema ees kõrgub kivist Kowres. Demi jookseb selle juurde, et pääseda teda jälitavast hiiust. Ta püüab peitu pugeda, kuid hiiglane haarab temast kinni. Kowres sai ta kätte! Ta tunneb ingveri lõhna. Kas Kowres sööb ta nüüd ära? Kas sellepärast, et ta kuulis kelluka helinat?

      KEVAD

      Isa kaotuse võib poeg rahulikult üle elada, kuid päranduse kaotus võib ta meeleheitele viia.

Niccolo Machiavelli

      ÜKS

      Läbi lahtise akna tulvas sisse kuslapuu hõngu ja hiline pärastlõunapäike langes segi aetud linadele. Victoria naeratas. Õhus oli ikka veel tunda Adami tualettvee lõhna. Ta tõmbas voodile päevateki peale ja soputas padjad kohevaks. Oli ju meeldiv ja vahva laisal pärastlõunal oma lemmikpoisiga seksida, aga kui Charles peaks sisse astuma ja segi pööratud voodit nägema, oleks see kahtlemata ebameeldiv, ning mõni minut tagasi oli ta kuulnud Charlesi autot maja ette sõitmas.

      Victoria võttis riidepuult avaralõikelise rohelise siidkleidi ja tõmbas selle selga, nautides aistingut, mille kangas üle rinnanibude libisedes tekitas. Ta judistas end. Kahju, et neil täna see pidu on. Muidu oleks Charles ehk kauemaks Londonisse jäänud ja ta oleks saanud veeta Adamiga terve õhtu, mitte ainult pärastlõuna. Noormees oli rahuldustpakkuvalt kiire õppija. Kinnisvara, vanad majad ja seks… Täielik õndsus!

      Victoria tõmbas sõrmedega läbi juuste. Ta juuksed olid paar aastat tagasi halliks läinud, aga need polnud tavalist tuhmhalli tooni, vaid särasid nagu läikima löödud teras, ja juuste struktuur oli hästi säilinud. Ta pani kõrvarõngad kõrva ja võttis kätte pärlid. Charles oli need talle viiekümnendaks sünnipäevaks kinkinud. Loomulikult oli ta need ise välja valinud ja need sobisid ideaalselt tema naha tooniga. Pärlid heitsid ta näole imelist helki. Ta puudutas kaela. Arvestades, kui palju ta oli aastate jooksul päikese käes viibinud, oli tal hea nahk. Ilukirurgi teenuseid tal vaja polnud.

      Ta ajas selja sirgu ja üritas kee klambrit kinni panna, kuid ei tulnud sellega pimesi toime. „Kus mu prillid on?” küsis ta valjult ja heitis pilgu üle magamistoa pindade.

      „Nad on sul peas.” Charles seisis ukselävel. Tal oli seljas tume ülikond, mis vaatamata nutikale lõikele ei suutnud õllekõhtu varjata.

      „Tänan. Milleks see ülikond?”

      „Äriasjad.” Mees tammus jalalt jalale.

      „Ega sa pole ometi uuesti tööle läinud?” See oleks suurepärane uudis.

      „Ei.” Charles läks naise juurde ja võttis tema käest pärlid. Victoria lasi tal need endale ümber kaela panna, kuid mehe sõrmed jäid klambri kallale kohmitsema ja tema ümber levis tualettvee lõhn. Victoria soovis, et mees seda veidi vähem peale paneks. Pärast nelja aastakümmet oli ta nina selle lõhna suhtes liiga tundlikuks muutunud. Pärlid viimaks kinni saanud, asetas Charles käed Victoria õlgadele ja mudis neid õrnalt. Victoria püüdis seda nautida, kuid ei suutnud, ja kui Charles ta kaela suudles, nägi ta peeglist pahameelt oma näole valgumas. Kui Charles oma siniste silmade pilgu tõstis ja talle otsa vaatas, manas ta näole teise ilme.

      „Sa oled kaunis nagu alati, Tori.”

      „Tänan.” Victoria pööras end mehe käte vahel ringi ja kohendas ta lipsu. Charles oli hea inimene – seda ei tohi unustada.

      „Tuleta mulle meelde, mis puhul Smithid selle peo korraldavad.”

      „See on nende tütre kihluspidu,” ütles Victoria ja neelatas. See oli midagi sellist, mida nemad ei saa kunagi tähistada.

      „Ah-jaa,” Charles pööras pea kõrvale.

      „Ma ei talu su sellist tooni,” sõnas Victoria hambaid kiristades. Isegi aknast avanev vaade aeda ei suutnud leevendada teda haaranud tühjusetunnet.

      „Millest sa räägid?” küsis mees pead raputades ja puhisedes ning lausus: „Ma pean sinuga üht asja arutama. See on tähtis.”

      Victoria pööras end välgukiirul ringi. „Sa tead täpselt, millest ma räägin.” Oh, ta jälestas Charlesi! Mehe hääles kõlanud kurbus käis talle närvidele ja nüüd oli too haavunud kutsika ilmega. Ükski kuuekümne kahe aastane mees ei tohiks olla selline.

      „Tori, on tõesti üks asi, millest ma pean sinuga rääkima.”

      Naine tõstis pilgu ja vaatas öökapil olevat kella. „Kas see võtab kaua aega? Me peaksime juba kohal olema. Kas sa lähed selle ülikonnaga?”

      „Jah, see võtab aega.” Charles silmitses oma pükse. „Kas ma peaksin riideid vahetama?”

      Victoria ohkas. „Ei. Hakkame minema.” Ta läks magamistoast välja, kuid jäi trepimademel seisma. Siit avanes vaade tervele kaarjale, alla halli viivale trepile. Selle kõige eest pidi ta Charlesi tänama. Mehe rahata poleks ta ise iial suutnud tagasi osta Boscaweni, oma lapsepõlvekodu. Charlesi raskeid samme selja taga kuuldes pööras