Südamelt ära. Titani õed, III raamat. Susan Mallery

tundis nahal pärastlõunast leitsakut.

      Ta tahtis tagasi Lexi majja, jahedasse tuppa oma aknaäärsele toolile. Möödunud kuu jooksul olid neli seina talle pelgupaika pakkunud. Ent õed olid ta minema saatnud. Ta oli üksi.

      Izzy tõusis autoistmelt ja läks Nicki järel suurde majja. Kohe, kui nad sisenesid, muutus ümbrus hämaraks ja Izzy nägemisvõime kahanes. Maailm pimenes nii palju, et ta suutis vaid ähmaseid piirjooni eristada.

      „See on peahoone,” selgitas mees. „Sina magad ülakorrusel. Esimene uks vasakut kätt. Vannituba on toaga ühendatud. Sinu pagas on seal. Asjad võid hiljem lahti pakkida. Praegu viibime elutoas. Seda ei kasutata eriti tihti. Siitkaudu pääseb kööki.”

      Izzy sai hääle järgi aru, et Nick on kaugenenud, kuid ta ei näinud õieti midagi. Ta üritas mehele järgneda, kuid põrkas vastu lauda ja komistas trepiastmel, mille olemasolu mees polnud vaevunud mainima. Izzy üritas tasakaalu hoida, kuid hoog oli liiga suur ja põrand tuhises ülikiiresti tema poole.

      Tuttav jõuline käsi haaras tal pihast ja upitas ta jalule.

      „Võib-olla peaksid keppi kasutama,” pakkus mees.

      „Võib-olla peaksid mind trepiastmete eest hoiatama.”

      „Küll sa need üles leiad.”

      „Ja ongi kõik?” sai Izzy pahaseks. „Jääme korraks seisma, sinu hämmastav hoolivus toob mulle pisarad silma. Ma kukkusin.”

      „Ma tean. Ja mis siis? Seda juhtub veel. Sa lihtsalt tõused ja liigud edasi. Või oled seda tüüpi inimene, kes jääb lamama ja ennast haletsema? Ah, sa ei pea vastama, tean juba vastust.”

      Izzy tahtis öelda, et ta ei ole selline. Ta oli harjunud mäkke ronima, lennukitest välja hüppama ja koos haidega ujuma. Ta ei uskunud enesehaletsusse ega loobumisse. Vähemalt kuni plahvatuseni.

      „Sa ei mõista mind,” kurtis ta.

      „Oled kindel?”

      Izzy kuulis samme, kuid ei suutnud tuvastada, kust need tulevad. Kes siin veel on ja mida too isik temast tahab?

      „Ahaa, sa oled tagasi. Tore. Ma tahan sinult dokumentidele allkirju, Nick. Ja sina oled vist Izzy. Olen sinu kohta nii mõndagi imelist kuulnud.”

      Mees haaras Izzyl käest ja raputas seda. Tema sõrmed olid peaaegu sama pehmed kui Skye või Lexi omad.

      „Meil hakkab lõbus olema. Sa ikka tead, et elad selles majas, eks? Ülemisel korrusel. Valisin sulle isiklikult toa. Seal on hea valgustus. Kas Nick teeb sulle majas ekskursiooni? Eks ole oivaline köök? Ausõna, meie kokk-majapidajanna Norma tapab mu ühel päeval oma küpsistega. Ma ei suuda neile vastu panna, aga ma ei ole nõus veelgi kitsamaid teksasid kandma. Mulle meeldivad su juuksed. Kas need on loomulikud lokid? Väga ilusad. On ju, Nick?”

      „Vapustavad,” kohmas Nick pigem alistunult kui kannatamatult.

      Izzy pöördus agara uustulnuka poole. „Kes teie olete?”

      Too puhkes naerma. „Oh mind rumalat. Peaksin end tutvustama. Mina olen Aaron. Aaron Levine. Kahe A-ga. Ma töötan Nicki alluvuses.” Ta haaras Izzyl kätest ja tüüris ta kööki.

      „Olen firma mänedžer ning tegelen firmadele koolituste broneerimise ja järelevaatamisega kogu koolituse vältel. Samuti kannan hoolt selle eest, et Hollisteri instituudis kõik laabuks. Nick hoolitseb laste eest. Tal on tuline soov neid vaesekesi aidata. See on temast väga armas.”

      Aaron patsutas Izzy kätt. „Hea küll, sinust paremal on külmkapp, aga sinu asemel ma ei läheks sinna. Normal on toiduainevarude suhtes peremeheinstinkt. Eeskojas on teine külmkapp jookide ja suupistetega. Varsti näitan. Nurgas on laud. Kas näed seda? Seal on väga valge. Söögiajal helistab Norma kellukest ja kõik tormavad sööma nagu koerad.” Ta kihistas naerda. „Eks ole Texas tore? Mujal ei võeta mehi, kes maonahast saapaid ja hiigelsuure pandlaga püksirihma kannavad, üldse tõsiselt. Tead küll, mida mehe rihmapandla suuruse kohta öeldakse.”

      Izzy oli suures segaduses. Ta tundis end eksinu ja ebakindlana. Aknast sisse voolavas valguses nägi ta laudade ja veel millegi, arvatavasti toolide, piirjooni. Aga kes oli Aaron? Kuidas Nicki-sugune mehine mees nii võluva, naljaka ja ilmselgelt homoseksuaalse Aaroniga kokku sattus? Kui ta just ise ka...

      Izzy kiikas sinnapoole, kus Nick oli äsja seisnud.

      „Ei,” pomises keegi talle kõrva sisse.

      „Mis ei?” küsis Izzy.

      „Ma tean, mida sa mõtled, ja vastus on ei.”

      Aaron müksas Izzyt õlaga. „Sa tahad teada, kas Nick on gei? Oleks see ainult nii! Ta külastab linnas naistuttavaid. Väga johnwayne’ilik. Ta ratsutab linna, võrgutab kooliõpetajanna ja ratsutab minema, et järgmisel päeval võitlusse astuda.”

      Izzy hõõrus otsaesist. „Ma ei mäleta seda filmi.”

      „Saad aru küll, mida ma silmas pean. Siin on eeskoda.” Aaron surus Izzy käe vastu midagi külmkapitaolist. „Siin leidub ohtralt vett, karastusjooke ja muud säärast. Ära pori tuppa too, muidu tõmbab Norma sul naha üle kõrvade. Ma ei tee nalja. Kui ma ei eksi, siis ta kollektsioneerib nuge.”

      „Aaron?”

      „Jah, Nick.”

      „Ma viin nüüd Izzy ekskursiooni lõpule.”

      Aaron tardus. „Võin seda ise teha.”

      „Ma tean, aga teen seda siiski ise.”

      „Izzy on uus. Ta on närvis.”

      „Ja ta seisab muide siinsamas,” torises Izzy, kel oli hea meel, et Aaron püüab aidata, kuid talle ei meeldinud põrmugi, et temast räägitakse nagu sõnajalgtaimest.

      Nick ei lausunud sõnagi. Võimalik, et ta vehkis ägedalt kätega või lihtsalt põrnitses teist meest. Izzyl polnud aimugi. Mõne sekundi pärast lasi Aaron tema käest lahti ja taandus.

      „Hästi,” ütles Aaron ohates. „Izzy, võta teatavaks, et mida tahes Nick ka ütleks, tal on tegelikult sinu siiatuleku üle hea meel ja ta peab sind kenaks.” Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Räägime pärastpoole.”

      Nende sõnadega tegi ta minekut.

      „Tule minu järel,” ütles Nick ja hakkas kõndima.

      Izzy tahtis veel kord rõhutada, et ta on pime, kuid taipas siis, et kuuleb puupõrandal saabaste klobinat. Ta järgnes häälele, lõi puusa vastu letinurka ära ja komistas lävepakul.

      Nad suundusid välja. Ta nägi eredamat valgust ja tundis suurt kuumust.

      „Sina töötad tallis,” teatas Nicki tume kogu Izzy silme ees. „Sealse töö eest vastutab Rita. Tee, mida ta käsib. Meil on kaksteist hobust, kelle järel tuleb koristada, keda tuleb toita ja kasida. See peaks sulle küllaldaselt tegevust pakkuma. Kui oled ümbrusega harjunud, võid hakata neid tarandikus treenima. Paari nädala pärast toimub siin ühe firma koolitus. Sellesse annavad kõik oma panuse, kaasa arvatud sina.”

      Izzy ootas, kuni nad olid varjulisemasse paika jõudnud, jäi seisma ja põimis käed rinnale vaheliti. „Ma ei tea, kelleks sa end pead, aga mind sa ei kamanda. Sa viid mind õe majja tagasi – kohe!”

      „Kahju, et sa pime oled, sest kui sa praegu mu ilmet näeksid, siis saaksid kohe aru, et seda ei juhtu. Järelikult pean sind suuliselt veenma.” Nick astus lähemale. „Ei. Kas on selge?”

      Izzy pigistas peopesad rusikaisse ja sihtis enda ees seisvat tumedat kogu. „Ei ole selge. Mitte miski pole selge!” röökis ta. „Kuidas sa ei taipa? Kõik on valesti. Ma ei saagi nägemist tagasi. See on nõme. Minu elu on rikutud, aga sina tahad minuga hobustest rääkida? Ja oma tobedast rantšost? Ma tahan koju minna. Jätke mind rahule.”

      Ta klohmis ja klohmis, kuni käed ära väsisid. Nick ei vaevunud end kaitsma, sest naise hoobid ei teinud talle