Kodukäija. Оса Ларссон

Viggo. „Ja me poleks sattunud selle kuradi valvekaamera filmi peale … ja siis …”

      Viggol on hing kinni. Ta on nii vihane. Tal on tunne, justkui kerkiks ta kõrvadest musta tossu. Iris turtsatab põlglikult. Viggo meelest näeb see välja peaaegu nii, nagu irvitaks tüdruk nende üle.

      „Sa oled KÕIK ära rikkunud!” röögib Viggo.

      Siis tormab ta Irisele kallale. Ta lööb ja vehib kätega, pisarad purskavad silmist, kuid Iris hüppab ta hoopide eest kergelt kõrvale. See ajab Viggo täiesti hulluks. Ta muudkui lööb ja lööb, ent ei taba tüdrukut. Lõpuks vajub ta maha ja ainult nuuksub.

      Iris seisab liikumatult paigal, tema näost pole võimalik midagi välja lugeda.

      Alrik astub lähemale ja haarab ahastuses väikevenna oma käte vahele. Kiigutab teda. Täpselt nii nagu siis, kui Viggo oli väike ja ema järele nuttis. Neil on nüüd juba täiesti ükskõik, kas keegi koolist näeb neid. Praegu pole sel mingit tähtsust.

      „Kuidas ma … ilma sinuta … toime tulen, Alrik,” nuuksub Viggo.

      „Küll sa tuled,” pomiseb Alrik. „Tõuse püsti!”

      Viggo ajab end jalgele. Ta vahib kurjalt Irise poole ja pühib jopevarrukaga silmi.

      Siis kuulevad nad autot signaalitamas.

      „Need on Laylah ja Anders,” ütleb Alrik, haarab Viggol käest ja veab ta kaasa auto poole.

      Kumbki neist ei lausu Irisele sõnagi.

      Iris vaatab, kuidas Alrik ja Viggo autosse istuvad ja minema sõidavad, ilma et heitnuks tema poole pilkugi.

      See oligi siis hüvastijätt, mõtleb ta. Pärast kõike seda, mida ma olen nende heaks teinud.

      Iris on samuti vihane. Alrik ja Viggo tunnevad kohutavat enesehaletsust. Aga neid ei lahutata teineteisest igaveseks nagu Irist ja Gloriat. Alrik ja Viggo võivad teineteisega igal õhtul telefonis rääkida. Nad on teineteisel olemas, ehkki nad ei ela koos. Aga nüüd on nad vihased ja käituvad nagu egoistlikud jõmpsikad, kes mõtlevad ainult iseenda peale. Täpselt nii, nagu must nõid tahab.

      Jah, must nõid. Irisel pole aimugi, miks raamatukogus pole midagi veel juhtunud. Kui Luupainaja Estridi unenäos koodi sai, siis ootasid nad, et koletis võib iga hetk läbi põranda välja ilmuda. Aga nüüd on möödunud juba rohkem kui kaks nädalat ja ikka veel ei ole midagi juhtunud. Tegelikult teab Iris, et suur osa nõiakunstist nõuab pikka ettevalmistusaega. Võib-olla see ongi põhjus?

      Üks asi on igal juhul kindel. Must nõid Migreeni-Maggan ei anna iialgi alla. Mitte iialgi.

      Viggo sõnad Gloria kohta tabasid Irist valusalt. Kuidas võis Viggo öelda, et Iris jättis Gloria vabatahtlikult maha? Mida tema sellest ka teab? Iris oli sunnitud põgenema, et nõiaks saada. Elu kodus ja püüd „normaalseks” saada, nagu isa ütles, tundus talle täieliku vanglana.

      Gloria läks marru, kui Iris oma perekonna mõtteid manipuleeris. See toimis isa ja tema uue naise, ent mitte Gloria puhul. Sellepärast et see ei langenud kokku Gloria tahtega. Temal ei olnud Irisega mingeid probleeme. Gloria ei tahtnud Irist unustada.

      Tagantjärele on Iris hakanud mõtlema, kas mõttemanipulatsioon võis olla viga. Aga tol hetkel oli ta nii vihane ja kurb, et ei osanud midagi paremat välja mõelda. Ja nii läkski kõik nii, nagu läks. Nüüd on juba liiga hilja kahetseda, sest mõttemanipulatsioonide tagasipööramiseks pole võlusõnu.

      Mitu korda on Iris mõelnud, et saadab Gloriale sõnumi. Siiski pole ta seda teinud. Viggo jutust jäi mulje, nagu oleks Iris alatu ja südametu. Aga ta tahtis ju ainult Gloriat ja ka iseennast kaitsta. Sest iga mõte perekonnale teeb nii kohutavalt haiget.

      Ja mida ma talle kirjutaksingi? mõtleb Iris. Mida oskan ma öelda, et Gloria mõistaks ja mulle andeks annaks? Gloria on kõigest seitsmeaastane. Tema mälestused minust tuhmuvad. Ükskõik, kas ta seda tahab või mitte. Ka sellele on kohutavalt valus mõelda.

      Kooliõu on nüüd tühi. Hakkab pimedaks minema. Tänaval sõidavad autod mööda. Kõik on teel koju oma perekonna juurde.

      Iris seisab veel natuke aega liikumatult ja mõtleb oma väikesele õele Gloriale, kes elab Saksamaal Hamburgis. See on väga kaugel.

      Iris tunneb tema järele nii suurt igatsust, et see teeb lausa haiget.

      Kas ma näen üldse kunagi veel Gloriat? mõtleb ta. Arvatavasti mitte.

      Aga Gloria ei ole Hamburgis. Ta on lähemal, kui Iris arvab.

      Märksa lähemal.

      318. PEATÜKK

      Gloria Ackermand!

      GLORIA KUULAB PEAAEGU tühjas vagunis valjuhääldist kostvat juttu. Ta ei saa millestki aru, sest räägitakse rootsi keeles.

      „Isa, mis öeldi?” küsib Gloria. „Kas me oleme varsti Mariefredis?”

      Hommikul hakkas Gloria koos ema ja isaga Hamburgist sõitma. Kõigepealt lennuk, seejärel rong. Gloria tahaks juba kohal olla. Ta ei jaksa enam hetkegi kauem kannatada.

      „Gloria Ackermand! Lõpeta jauramine!” ütleb isa. „Ma ei saa aru, mis sul viga on! Istu vaikselt ja ära pressi nina vastu akent. Kas sul pole raamatut kaasas, mida lugeda?”

      Gloria võtab välja oma Harry Potteri raamatu. Ehkki ta on kõigest seitsmeaastane, loeb ta väga hästi. Iris õpetas teda. Aga praegu ei suuda ta ridagi lugeda. Kui tal on õigus, siis on tema vanem õde Mariefredis. Ja Gloria kavatseb ta üles otsida. Ta peab õe leidma.

      „Lõpuks ometi näed sa Gripsholmi lossi, Gloria,” ütleb ema ja naeratab. „Sa oled seda ju nii kaua soovinud! Kas ootad juba põnevusega?”

      Gloria noogutab ja manab näole ootusäreva naeratuse. Viimasel ajal on ta väga hästi valetama õppinud. Ta ei tunne seejuures enam mingit südametunnistusepiina.

      „Ah nii, te sõidate siis Mariefredi!” ütleb Gloria vastas istuv mees.

      Mees räägib saksa keelt rootsi aktsendiga, tal on seljas korralik ülikond ja lips ees. Kingad on nii läikima löödud, et Gloria tahaks lausa lähemale kummarduda ja vaadata, kas ta näeb nende pealt oma peegelpilti.

      „Oo, te räägite saksa keelt,” ütleb Gloria isa rõõmsalt.

      Hetk hiljem nad juba vestlevad – isa, ema ja läikivate kingadega mees.

      „Meie tütar käis muudkui peale, et me Mariefredi sõidaksime,” naerab Gloria isa ja vangutab pead. „Nii et võtsimegi nüüd nädalavahetusel kogu perega selle reisi ette.”

      Mitte KOGU perega! tahaks Gloria karjuda. Tal tuleb selline tahtmine iga kord, kui vanemad räägivad nii, nagu poleks Irist olemaski.

      Irise nõiasõnad mõjusid isale ja võõrasemale nii tugevasti, et ta tuleb neile meelde ainult siis, kui nad Irist näevad. Kui keegi küsib, siis meenub neile äärmisel juhul, et Iris käib internaatkoolis ega ela enam kodus. Muul ajal on ta nende mõtetest täiesti minema pühitud.

      Ent Gloriaga on teine lugu. Nõiasõnad temale ei mõjunud. Ta mõtleb kogu aeg oma vanema õe peale. Ta tunneb Irisest väga suurt puudust ja samal ajal on õe peale väga vihane. Gloria tahab, et Iris koju tuleks. Et kõik oleks nii nagu enne vanaema surma. Enne, kui isa ja Iris tülli läksid ning Iris kodunt jalga laskis.

      Irise kadumisest saadik on Gloria teda interneti kaudu otsinud. Ta guugeldas eri keeltes sõna „nõid” ja lootis, et avastab mingi märgi Irisest. Jõululaupäeval leidis Gloria Instagramis pildi. See oli udune, aga Gloria tundis Irise otsekohe ära. Tal oli käes puur, ja Google’i tõlkimisprogrammi abil sai Gloria aru, et jutt oli mingist nõiajahist ning salapärasest haiguspuhangust Mariefredis.

      Järgmisel päeval, kui nad jõulukinke avasid, hakkas Gloria nutma. Pisarad olid ehtsad, sest tema meelest oli nii hirmus, et Iris nendega koos ei ole