Kodukäija. Оса Ларссон

te hakkate Alrikuga kõvasti peksa saama!”

      Seda on ta mitu korda öelnud sellest saadik, kui Viggo ta firmaalukad puruks lõikas. Ent Viggo kehitab vaid õlgu. Lödimoni ähvardus teda ei loksuta.

      Tööõpetuse-Thomas alustab koristamise tulemuste kontrollringi. Keegi ei tohi klassist lahkuda enne, kui kõik särab puhtusest ja iga väiksemgi asi on oma kohale tagasi pandud. Viggo ja Omar pühivad oma lauad erilise hoolega puhtaks.

      Viggo nühib lauaplaadi koguni pusavarrukaga üle. Tööõpetuse-Thomas turtsatab temast möödudes kahtlustavalt.

      Täpselt sel hetkel, kui ta hakkab naelakappi avama, heliseb tema mobiiltelefon. Tööõpetuse-Thomas heidab kiire pilgu ekraanile ja pöördub siis klassi poole:

      „Vaikust!” ütleb ta tähtsalt. „Direktor Agneta helistab.”

      Sumin vaibub. Kõigi pilgud on Tööõpetuse-Thomasele pööratud.

      Viggo märkab Omari pilgus peegelduvat õudust.

      „Oi ei,” pomiseb Omar. „Kõik on läbi!”

      „TERE, AGNETA!” vastab Tööõpetuse-Thomas valjusti ja enesekindlalt.

      Mingil põhjusel karjub Thomas telefoniga rääkides alati kõva häälega.

      „Millega saan sind aidata, kaunitar?”

      Seejärel jääb ta järsku vait. Kõik klassiruumis olijad kuulevad direktor Agneta kõnevalingut mobiilis. Sõnadest ei saa nad aru, kuid kõik kuulevad, et ta on vihane. Väga vihane!

      Tööõpetuse-Thomase kulmud kerkivad laubal üha kõrgemale. Tema jahmatus kasvab iga hetkega. Viggo meelest näeb ta välja nagu ajusurmas viibiv keeduvorst.

      „Aga … aga?” kokutab Tööõpetuse-Thomas ja teeb käega „olen-täiesti-süütu”-liigutuse.

      „Kas me tohime minna?” hüüab Nadia ja osutab seinakellale. „Tund on läbi!”

      Tööõpetuse-Thomas vehib klassi poole tõrjuvalt käega.

      „Jah, jah, kaduge minema!” kähvab ta … „EI! Mitte sina, Agneta!”

      Kõik tormavad ukse poole, aga Viggo ja Omar on kõige kiiremad.

      Kohe, kui nad kooliõuele jõuavad, löövad nad käed plaksuga kokku. Highfive! Yes! Tegime ära!

      Huvitav, mida direktor Agneta Tööõpetuse-Thomasele ütles? Nad itsitavad nii kõvasti, et kukuvad peaaegu pikali. Suggen ja Galten lähevad mööda ja neilegi räägitakse, mis toimub.

      Nad löövad Viggoga rusikad kokku ja ütlevad, et kui ta ära kolib, läheb koolis igavaks. Siis jooksevad nad minema ja hüüavad:

      „Nägudeni, Viggo!”

      „Helista vahel!”

      „Ma pean samuti minema,” ütles Omar. „Mul läheb varsti buss.”

      Nad annavad teineteisele paar sõbralikku müksu.

      „Näeme!” ütleb Omar. „Või …”

      Mõlemad muutuvad hoobilt tõsiseks, sest kumbki ei tea, millal nad järgmine kord kohtuda võiksid.

      Omar kallistab Viggot kiiresti. Viggo seisab ja vaatab talle järele. Ta püüab aru saada, kas ta on kurb. Aga ta ei tunne eriti midagi. Küllap on katastroofimõtetel parajasti kohvipaus. Viggo tunneb ainult, et kõik temas pulbitseb ja keeb. Nii cool, et tal õnnestus see meil Tööõpetuse-Thomase arvutist teele saata! Milline äge pauk lõpetuseks! Kättemaks on ikka magus.

      Ja Omar on lahe ja tore, mõtleb ta. Omar on tõeline sõber. Loodetavasti saavad nad omavahel kontakti hoida, nagu nad kokku leppisid.

      Viggo pöörab ringi, et sammud kodu poole seada. Ta märkab jalgrattaparklas kedagi seismas. Ja otsekohe matavad katastroofimõtted ta uuesti enda alla.

      317. PEATÜKK

      Kuidas ma toime tulen?

      VIGGO RINDA LÖÖB valu. Jalgrattaparklas seisab Alrik. Täiesti üksi.

      Kuidas Alrikul noortekodus minema hakkab, mõtleb Viggo. Alrik on seal kõige noorem. Ja kuidas mina ilma temata toime tulen?

      Ta sörgib oma suure venna juurde.

      „Noh,” ütleb Viggo. „Mis teed?”

      Alrik heidab talle väsinud pilgu.

      „Kas oled juba ära unustanud?” küsib ta vaikselt.

      „Mille?” küsib Viggo, silmad ümmargused.

      „Anders ja Laylah pidid meile ju järele tulema,” ütleb Alrik. „Pidime poodidesse minema.”

      Viimasel nädalal on Anders ja Laylah ennast pärast lõunat töölt vabaks võtnud, et rohkem Alriku ja Viggoga koos olla. Pärast kooli on nad teinud palju toredaid asju: käisid kinos, vaatasid Guifi ja Sävehofi vahelist käsipallimängu, möllasid veekeskuses. Täna on plaan minna Södertäljesse, osta natuke uusi riideid ja kummalegi poisile kohver. Alrikul ja Viggol pole kunagi oma kohvrit olnud. Mariefredi tulles olid mõlema asjad mustas prügikotis.

      Anders ja Laylah on nii metsikult head, et Viggo meelest teeb see kõik peaaegu veel hullemaks. Mingil kummalisel kombel oleks kergem, kui nad enne tema ja Alriku Mariefredist lahkumist tõsiselt tülli läheksid.

      „Õige jah,” ütleb Viggo. „Kohvrid. Vabandust! Mul läks meelest ära.”

      „Sa ei pea kogu aeg vabandust paluma!” ohkab Alrik ja hakkab oma mobiili näppima.

      „Okei,” sosistab Viggo ja vahib oma saapaninasid.

      Nad vaikivad tükk aega. Enam polegi nagu sõnu, mis midagi tähendaksid. Lootusetus rõhub neid nagu tinaraske tekk.

      Viggol hakkab kõris nöörima. Ta tahaks midagi teha, et Alrik rõõmsam oleks, aga see on raske. Ta püüdis Alrikule näidata filmiklippe oma tempudest, mis ta koolis viimasel ajal on teinud. Mõnikord Alrik koguni naeris nende peale, aga seejärel muutus ta kiiresti taas zombiks. Ja Viggo rinda kriipisid otsekohe jälle katastroofimõtted.

      Kuidas. Tuleb. Ta. Toime. Ilma. Alrikuta!

      Ta lihtsalt ei saa aru, kuidas see õnnestub. Alrik on ju alati tema kõrval olnud.

      Ära mõtle selle peale, mõtleb ta ja hammustab kõvasti huulde. Ma ei tohi nutma hakata. Mitte siin. Kooliõuel.

      Viggo kukub jahvatama meilist, mille ta Tööõpetuse-Thomase arvutis direktorile kirjutas, aga Alrik näperdab ainult telefoni. Viggo satub segadusse, jääb vait ja veab saapaninaga lume sisse mustreid.

      Kooliõu jääb õpilastest tühjaks. Viggo vahib tee poole. Kas Anders ja Laylah ei tule juba?

      „Teie kaks oskate ennast tõesti hästi peita!” kuuleb ta järsku enda kõrvalt häält.

      Viggo pöörab ringi ja näeb Irist, tüdruk seisab, käed jopetaskus ja patsid kapuutsi alla topitud.

      „Kus te terve nädala olnud olete?” küsib ta kurjalt. „Miks te isegi SMS-idele ei vasta? Meil on vaja tegeleda musta nõiaga, kes võib iga hetk põranda all magava koletise üles äratada. Kas unustasite juba ära või?”

      Alriku pilk tõmbub mustaks.

      „Kas sa unustasid juba ära, et me peame minema kolima?” küsib ta vastu.

      „Ja eraldi kolima!” ütleb Viggo. „Sa ei saa aru, mida see tähendab!”

      „Kui on üldse keegi, kes aru saab, siis olen see mina!” pahvatab Iris. „Mina olen samuti õe juurest ära kolinud, te olete selle võib-olla juba unustanud!”

      Viggo plahvatab. Järsku tunneb ta, kui vihane ta Irise peale on.

      „Sinu väikese õega polnud üldsegi sama lugu!” karjub ta. „Sina kolisid tema juurest VABATAHTLIKULT ära. Sa ISE otsustasid niimoodi! Meie ei