Sõbrad, armukesed, šokolaad. Alexander McCall Smith

mitte kunagi selles kindlad olla.”

      „Tead küll, mida ma mõtlen,” ütles Cat. „Ma tulen ja elan siin ja vastan sinu kirjadele ja nii edasi, siis kui sa ära oled.”

      Isabel noogutas. „Ma jätan selle meelde. Aga pole mõtet mõelda vastuteene osutamisest. Ma kahtlustan, et mul on seal lõbus.”

      „Seda muidugi,” vastas Cat. „Sulle kindlasti meeldivad kliendid – vähemalt mõned neist.”

      Cat jäi kauemaks ja nad sõid aiapoolses toas kerge õhtueine, nautides õhtupäikese viimast valgust. Oli juunikuu – suvine pööripäev oli peaaegu käes – ja Edinburgh’s ei lähe sel ajal kunagi päris pimedaks, isegi südaöösel mitte. Suvi oli saabunud pikkamööda, aga nüüd oli ta kohal ning päevad olid pikad ja soojad.

      „Ma tunnen end sellise ilmaga nii laisalt,” ütles Isabel Catile. „Sinu poes töötamine on just täpselt see, mida ma vajan, et üles ärgata.”

      „Ja Itaalia on just täpselt see, mida mina vajan, et maha rahuneda,” lausus Cat. „Mitte et see pulm oleks mingi vaikne üritus – seda küll mitte.”

      Isabel uuris temalt, kes seal abiellub. Ta teadis mõningaid Cati sõpru, kuid nad läksid tal enamasti omavahel segamini. Liiga palju Kirstysid ja Craige, mõtles Isabel, kes olid tema peas nii äravahetamiseni sarnased.

      „Kirsty,” ütles Cat. „Ma arvan, et sa oled teda vist paar korda näinud.”

      „Ahsoo,” ütles Isabel. „Kirsty.”

      „Ta kohtas seda itaallast möödunud aastal, kui ta Catanias inglise keelt õpetas. Nad armusid ja nii see läks.”

      Isabel vaikis hetke. Tema oli kunagi palju aastaid tagasi armunud John Liamori ja siis oli ka see nii lihtsalt läinud. Ta oli jõudud sellega lausa nii kaugele, et abiellus temaga ja talus tema truudusetust, kuni see liiga raskeks koormaks muutus. Aga kõik need Kirstyd olid nii mõistlikud – nemad juba halba valikut ei teeks.

      „Millega see mees tegeleb?” küsis Isabel. Ta pooleldi arvas, et Cat ei tea seda; teda alati üllatas see, et tema vennatütar tundus olevat mitte kuigi huvitatud või mitte eriti teadlik sellest, millega inimesed tegelevad. Isabeli jaoks oli see ülimalt oluline informatsioon, kui üldse tahta hakata kellestki aru saama.

      Cat naeratas. „Kirsty tegelikult ei tea seda,” ütles ta. „Ma tean, et see üllatab sind, aga ta ütleb, et alati, kui ta Salvatorelt selle kohta küsib, muutub mees põiklevaks. Kirsty ütleb, et ta on mingit sorti ärimees, kes töötab oma isa juures. Aga tal ei ole õnnestunud välja selgitada, milles see äri täpsemalt seisneb.”

      Isabel jäi Catile otsa vaatama. Tema jaoks oli selge – otsekohe selge – millega Salvatore isa tegeleb.

      „Ja ta ei lase end sellest segada?” söandas Isabel küsida. „Ta on sellele vaatamata valmis selle mehega abielluma?”

      „Ja miks mitte?” küsis Cat. „See, et sa ei tea, mis kellegi kontoris toimub, ei tähenda veel, et sa ei tohiks temaga abielluda.”

      „Aga mis siis, kui see … kui see kontor on väljapressijate peakontor? Mis siis?”

      Cat naeris. „Väljapressijad? Ära ole naeruväärne. Seal pole mitte midagi, mis võiks viidata sellele, et tegemist on väljapressijatega.”

      Isabel leidis, et igasugused süüdistused naeruväärne olemises olid esitatud täpselt vales suunas.

      „Cat,” lausus ta vaikselt. „See on Itaalia. Lõuna-Itaalias tähendab see, kui sa ei räägi, kes sa oled, täpselt ühte asja. Organiseeritud kuritegevust. Nii see lihtsalt on. Ja kõige tavalisem organiseeritud kuritegevuse liik on väljapressimine.”

      Cat jäi Isabelile otsa vahtima. „Jama,” ütles ta. „Sul on liiga elav fantaasia.”

      „Ja Kirstyl on muidugi selge ja objektiivne pilk,” andis Isabel vastu. „Ma lihtsalt ei suuda kujutleda, et võiksin abielluda kellegagi, kes sellist asja minu eest varjab. Ma ei suudaks gangsteriga abielluda.”

      „Salvatore ei ole gangster,” ütles Cat. „Ta on kena inimene. Ma olen temaga minu korda kohtunud ja ta meeldis mulle.”

      Isabel vaatas maha. See, et Cat midagi niisugust ütles, rõhutas lihtsalt tema suutmatust teha vahet headel ja halbadel meestel. Seda Kirstyt oli ootamas ebameeldiv äratus noore ja nägusa mafioosost abikaasa kõrval. Selline mees soovib endale järeleandlikku naist, kes küsimusi ei esita, kes vaatab teisele poole, kui mehel on vaja oma kambajõmmidega asju ajada. Pole kuigi tõenäoline, et Šotimaalt pärit naine seda mõistaks – Šotimaalt pärit naine ootab võrdsust ja abikaasaga arvestamist, mida ta aga Salvatorelt ei saa, kui nad kord juba abielus on. See oli kuju võttev katastroof ja Isabel arvas, et Cat lihtsalt ei suuda seda näha, nii nagu ta polnud suutnud läbi näha Tobyt, oma eelmist poissi – seda, kes nägi välja nagu Lladró portselan ja armastas kanda purustatud maasikate värvi pükse. Aga võib-olla tuleb Cat Itaaliast tagasi oma isikliku itaallasega. See oleks juba midagi huvitavat.

      2

      Queen’s Halli kontsertide jaoks oli Isabel Dalhousiel oma strateegia. See kontsertsaal oli kunagi olnud kirik ja ülemine rõdu, mis saali kolmest küljest ümbritses, oli tehtud nii, et seal oleks ebamugav. Šoti kirik on alati uskunud, et istuma peaks sirge seljaga, eriti siis, kui vaimulik on hoo sisse saanud, ja see põhimõte kehastub ka Šoti kirikute arhitektuuris. Seetõttu ei võimaldanud ülemise korruse istmed mitte mingisugust mõnusat seljatoele nõjatumist, õigupoolest olid need pingid vaenulikud igasuguse ja mis tahes suunas sirutamise suhtes. Sel põhjusel käis Isabel Queen’s Halli kontsertidel vaid siis, kui tal õnnestus saada pilet parterisse, kus kiriku pealöövi olid paigutatud tavalised istmed, mitte kirikupingid, ja ka seal tuli kõne alla ainult paar esimest rida, mis võimaldas laval toimuvat piisavalt hästi näha.

      Tema sõber Jamie oli hankinud talle selleks õhtuks pileti, ja Jamie oli tema nõudmistega väga hästi kursis.

      „Eest kolmas rida,” kinnitas Jamie talle telefonis. „Vahekäigu kõrval. Täiuslik koht.”

      „Ja kes minu kõrval istub?” küsis Isabel. „Täiuslikkus peaks sisaldama ka vastuvõetavat naabrit.”

      Jamie naeris. „Üks imeline inimene,” lausus ta. „Vähemalt seda ma palusin.”

      „Viimati, kui ma Queen’s Hallis käisin,” märkis Isabel, „oli mul naabriks see imelik mees rahvusraamatukogust. Tead küll, see kes on Šoti mägismaa kohanimede ekspert ja niheleb kogu aeg. Mitte keegi ei saa tema kõrval normaalselt istuda ja ma usun, et kunagi sai ta ühel Šoti kammerorkestri kontserdil tõepoolest rullikeeratud kavaga vastu pead – puhtast ärritusest. See pole muidugi mingi vabandus, kuid siiski mõistetav. Mina pole muidugi mitte kunagi kellelegi programmiga virutanud. Mitte kordagi.”

      Jamie naeris. See oli nii Isabeli moodi märkus ja see tegi tal meele rõõmsaks. Kõik teised võtsid asju nii täht-tähelt; Isabel aga pööritas asju oma peas ja muutis nad mõne omapärase tähelepanekuga valusalt naljakaks. „Võib-olla teeb seda temaga muusika,” lausus Jamie. „Ka minu õpilased nihelevad palju.”

      Jamie oli muusik, fagotimängija, kes täiendas enda kammerorkestrite pillimehena teenitud sissetulekuid tundide andmisega. Tema õpilasteks olid enamasti teismelised, kes vedasid end korra nädalas treppidest üles tema Stockbridge’is asuvasse korterisse pillitundi. Enamjaolt olid nad paljulubavad mängijad, aga olid ka mõned sellised, kes käisid tunnis vanemate survel, ja nemad olidki need, kes nihelesid või aknast välja vaatasid.

      Isabel nautis lähedast sõprust Jamiega – vähemalt nii lähedast sõprust, nagu viieteistaastase vanusevahe puhul olla saab. Ta oli saanud Jamiega tuttavaks nende kuue kuu jooksul, mille noormees oli Cati seltsis veetnud, ja tema jaoks oli see olnud suur pettumus, kui vennatütar oli sellest nägusast noormehest, kellel oli kahkjas jume ja siilisoeng, lahku läinud. See oli olnud täielikult Cati initsiatiiv ja Isabel oli pidanud end väga kõvasti vaos hoidma, et mitte noomida oma vennatütart selle eest, mida tema nägi katastroofilise eksimusena. Jamie oli kingitus: imeline ja leebe kingitus otse jumalatelt – otse Parnassilt alla