Tahtamaa. Jaan Kross

kolmandate ees olgu see esialgu top secret. Eks?”

      “Miks?”

      “Sest – kas te siis ei tea? Teie sõbrad – Toompeal – koostavad ju praegu maavarade seadust. Selle juurde koostatakse leiukohtade nimestik. Nimestikku võetud paiku eraomandisse tagasi ei anta. Nii et kui me kord seal sees oleme – tähendab, kui Tahtamaa seal kord sees on, pühime suu puhtaks. Teie ise ja mina ka.”

      Mina vastasin: “Olgu nii, olgu nii–” Ta lehvitas mulle veel kord ning kadus lävelt esikusse ja hetke pärast kuulsin, kuidas ta tõmbas korteri välisukse enese järel kinni.

      Sealsamas adusin end mõtlemas korraga kolme asja; esiteks, et ahaa – ta oli siis asja taustaga juba maavarade seaduseni tuttav, teiseks, et olin siis temaga nüüd Tahtamaa küsimuses kuidagi seotud – ja kolmandaks, et piirang, mis teoksil olevast maavarade seadusest võib-olla minu Tahtamaa-õigustele ulatus, läks mulle kuidagi ootamatult ja ebameeldival määral korda. See viimane asjaolu ajas mind vaat et naerma.

      2

      Marge tuli õhtul kella seitsme ajal. Nagu alati neil päevadel, kui ta sai. Neist päevadest, kui ta ei saanud, teatas ta mulle alati ette. Kui tulekuvõimatus selgus aegsasti, ütles ta mulle täna, et ta homme või tunahomme või sel ja sel päeval ei saa. Kui see selgus ootamatult, helistas ta mulle. Kodust haruharva. Harilikult oma arstivastuvõtust: “Ülehomme ma ei saa. Tiina koolis on lastevanemate koosolek ja Elmar ei saa minna. Mina pean minema.” Või: “Laupäeval ma ei saa. Elmar tõi teatripiletid.” Või umbes nõnda.

      Kui ta helistas vastuvõtust, oli see ta häälest alati kuulda. Ükskõik, kas ta kolleeg Leida Pillak, sisearst, oli oma kabinetis või hoopis majast väljunud, Marge rääkis vastuvõturuumidest alati kübeke sosistavalt. Sest, nagu ta ütles, Leida peale võis arstinduslike seikade saladusespidamises surmkindel olla, aga nende asjade osas, mida kiputakse pidama seltskondlikuks pikanteriiks, polnud Leida üldsegi viss. Ning Pille, registraatorist halastajaõe-hakatus, kes neil seal abiks oli, veel vähem.

      See arstivastuvõtt oli neil alles täiesti uus asi. Ega ma õieti ei teagi, kuidas nad, Marge ja Leida, oma idee vastastikku avastasid ja sidusid. Aga nad tegid seda tunamullu niipea, kui erapraktika seaduslikult lubatuks muutus. Nad üürisid Viru tänava enam-vähem unarul majas viiest väikesest toast ja köögist koosneva korteri. Nad lasksid teha sellele “euroremondi”. See maksis ka tollal koledat hinda, aga oli praegusega võrreldes veel suhteliselt odav. Siis kolisid nad oma riistad ja minimaalselt vajaliku mööbli sinna sisse ja kinnitasid uksele vasksildi:

      Dr. Leida Pillak, üldsisehaigused, vastuvõtt tööpäevadel k. 10-st k. 13-ni ja 16-st 18-ni

      Dr. Marge Taaver, südamehaigused, vastuvõtt siis ja siis–

      Telefon – nii ja nii.

      Selt telefonilt ta mulle helistaski. Kui ta tahtis teatada, et ta kokkulepitud ajal ei saa.

      See ei saa oli ju ülepea midagi täiesti narri. Mõtelda: iseseisev emantsipeerunud isik, tuntud arst, neljakümnene akadeemiline naine – ja tema ei saa. Sest tema üle käsutab ta mees… Muuseas, ega ma ju ei tea, kuidas see keelamine-lubamine neil tegelikult käib. Ma kujutan enam-vähem ette, aga ega ma ei tea. Sest ma ei ole iial küsinud. Võib-olla peaksin olema küsinud. Aga ei ole. Ja tean, miks. Sest usun, et mida vähem ma küsin, seda vähem olen ma seotud. Kujutlen, et mida vähem ma tean, seda vabam ma olen – olgugi mul tegelikult teada, et see on võimatu – panema hõlmad vöö vahele ja minema oma teed. Mida ma ju küll pole kordagi, kordagi tahtnud. Aga mille võimaluse olen aina tahtnud hoida avatud.

      Kellele hakkaksin ma meenutama, kuidas Marge ja mina astusime teineteise ellu? Või miks ei peaks ma seda meenutama?

      See oli olnud kevadel 1981. Mai alguses, nagu mäletan. Olin käinud “Kultuurilehe” toimetuse palvel Pärnus ja vestelnud David Samoiloviga. See kergelt ju ka dissidendimainega Moskva poeet, aga peamiselt siiski lihtsalt areda sõnaga luuletaja pesitses Pärnus juba viiendat aastat. Ametlikult kütkestas teda sealne rand, vaikus, puhtus. Mis oli ju ka tõsi, nagu ta tunnistas. Aga veel olulisem oli see, et ta oli leidnud seal peljupaiga, mitte ju absoluutse, kuid mõneks ajaks siiski üsna tõhusa, oma ülemäära konjakijanuste Moskva sõprade eest.

      Ma olin tulnud Tallinnast bussiga, aga naasuks otsustasin miskipärast kasutada rongi. Või õieti oli ju selge, mispärast. Tallinna–Pärnu vana kitsarööpmeline liin oli juba mitmendat aastat laiarööpmeliseks ümber ehitatud, aga ma polnud seda kordagi proovinud. Olin kolm või neli korda Pärnus käinud, aga sõitnud iga kord bussiga. Nii et otsustasin lihtsalt uudishimust kasutada seekord rongi.

      Mina istusin juba minutit viis enam-vähem tühjas vagunis oma kohal. Ma vaatasin kella: minuti pärast pidi rong liikvele minema. Siis kõndis helesinises kostüümis blond naine väikese ruttava tüdruku kannul vaguni akendest mööda, lehvitas kahele saatjale, vist abielupaarile, ning astus tüdruku kannul vagunisse. Nad jõudsid astuda pinkidevahes paar sammu minu poole, kui rong liikuma nõksatas. Nõksatus oli vist harilikust järsem. Igatahes tõukas see pinkide vahel seisva ja akende poole lehvitava paari, ema ja tütre nähtavasti, jalgel vaaruma. Tüdruk haardus ema kätte kinni ja vajus mu vastaspingile istuma ning tõmbas ema sinna kaasa. Nojaa, saatus võib kehastuda milleks või kelleks tahes. Minu oma kehastus sel silmapilgul ilmsesti tolleks tedretäheliseks tüdrukunääpsuks. Sest kui järele mõelda, oli see nimelt tüdruku tõmme, mis ema mu pingi vastaspingile istet võtma pani.

      Mina ütlesin: “Nanuu. Meie vedurijuht on natuke peru. Te ei väänanud loodetavasti jalga?”

      “Oh ei. Mitte sinnapoolegi–”

      See oli sale, kuid siiski figuurikas kolmekümneaastane naine, blond, nagu ma juba ütlesin, ja väga seda nägu, nagu kõige tuntuma Eesti-aegse kaartidepartii ruutu emand. Sire kael. Ilusad hallid silmad ja tugeva piirjoonega suu. Ja sinisest kootud seelikust allpool – kaunid, toekad, kuid ikkagi saledad jalad, naiselikult ümaraist põlvedest minervalike säärteni ja mõõdetult peenenevate pahkluudeni ning siniste poolkõrgekontsaliste samsskingadeni. Need pidid sel kevadel olema vähemalt Tallinnas kõigi moodi jälgivate naiste unistuseks. Muuseas tundus mulle, et mu küsimus jala äraväänamise kohta legaliseeris eriti hästi mu pilgu pikema peatumise ta jalgadel. Nii et mul oli vabalt mahti tähele panna: ta kandis muidugi neid DDR-is toodetud sukkpükse, mida nõudlikumad naised meil ikka oskasid kuskilt välja nõiduda, olgu peale, et neid aeg-ajalt isegi Moskvast, isegi sealsest “Leipzigi” pudipadipoest asjata pidi otsimas käidama.

      Ma küsisin, ilma iga tagamõtteta, lihtsalt jutu jatkuks: “Te käisite vist Pärnus suvikorterit kinni panemas?”

      Tema raputas naeratades pead: “Oh ei. Meie ei suvita Pärnus. Me käisime lihtsalt vanadel sõpradel külas. Minu kunagistel ülikoolikaaslastel–”

      Mina küsisin: “Millise ülikooli kasvandik te siis olete? Kas Tartu?”

      “Jaa–”

      “Ja millise teaduskonna–?”

      “Arsti–”

      “Ja mis haiguste arst te olete–?”

      “Südame–”

      Ma mäletan, kuidas mulle sähvatas meelde võimalus hüüda: “Oh kui tore on tutvuda kellegagi, kellelt võib saada südame asjus konsultatisooni…” Mäletan, kuidas ma mõtlesin: “Kusjuures kõik sõltub ju sellest, kuidas ma südame asjus hääldaksin – kas kahes sõnas – mis annaks sellele arstliku tähenduse, või ühes sõnas, mis annaks sõnadele kenitleva sisu–” Ja mäletan, kuidas ma võib-olla et isegi punastasin: lapsik, labale, loll… Igatahes ütlesin selle asemel:

      “Aga nüüd on mul aeg end teile esitleda. Kusjuures: mina kuulun veel põlvkonda, kes on perekonnanime säilitanud.” Ma kergitasin end pisut istmelt ja lisasin: “Aabel Haljand. Literaat.”

      Naine mu vastas sirutas hästikasvatatult sõrmed ja ütles: “Marge Taaver”, kusjuures me surusime põgusalt teineteise kätt. “Ja see on mu tütar Tiina–” Nii et ma surusin ka tüdruku peenikesi sõrmi ja ütlesin: “Mina olen onu Aabel–” Ja tüdruk ütles, mulle tundub, et kergelt muiates: